Abielurikkumine. Paulo Coelho

Чтение книги онлайн.

      Iga päev, kui olen silmad lahti teinud ja näinud seda, mida nimetatakse „uueks päevaks”, täidab mind terve hommiku soov need uuesti kinni panna ja voodisse jääda. Aga tõusta on vaja.

      Mul on suurepärane mees, kes armastab mind kirglikult, kellele kuulub igati auväärne investeerimisfond ja kes figureerib igal aastal – ehkki vastumeelselt – ajakirja Bilan koostatavas Šveitsi kolmesaja rikkaima inimese edetabelis.

      Mul on kolm poega, nemad on minu „elu mõte” (nagu ütlevad mu sõbrannad). Varahommikul annan neile süüa ja saadan nad kooli – see on meie kodust viieminutilise jalutuskäigu kaugusel –, kus nad siis terve päeva õpivad, nii et mina saan tööd teha ja oma asju ajada. Pärast kooli vaatab nende järele filipiinlannast hoidja, kuni mina ja mu mees koju jõuame.

      Mulle meeldib mu töö. Olen hinnatud ajakirjanik ja töötan populaarses ajalehes, mida leiab enam-vähem igalt meie kodulinna Genfi tänavanurgalt.

      Kord aastas käime perega puhkusereisil, enamasti mõnes paradiislikus paigas, kus on imelised rannad, „eksootilised” linnad ja vaene rahvas, kelle taustal tunneme end veelgi rikkamana, privilegeeritumana, tänulikumana kõigi andide eest, millega elu meid on õnnistanud.

      Ma ei ole end veel tutvustanudki. Meeldiv tutvuda, minu nimi on Linda. Ma olen kolmekümne ühe aastane, meeter seitsekümmend viis pikk, kaalun kuuskümmend kaheksa kilo ja kannan (tänu oma mehe piiritule heldusele) kõige ilusamaid rõivaid, mida raha eest osta saab. Meestes äratan ma iha ja naistes kadedust.

      Ometi tean igal hommikul, kui silmad lahti teen ja näen seda ideaalmaailma, millest kõik unistavad ja mille üksnes vähesed suudavad endale välja võidelda, et seegi päev tuleb kohutav. Kuni selle aasta alguseni ei olnud ma mingeid küsimusi esitanud, olin lihtsalt oma elu elanud, ehkki vahetevahel haaras mind siiski süütunne, et olen saanud rohkem, kui väärin. Ühel ilusal päeval, kui valmistasin meile kõigile hommikusööki (mäletan, et kevad oli juba käes ja aias hakkasid lilled punga minema), küsisin endalt: „Kas nii see nüüd siis ongi?”

      Ma poleks pidanud seda küsimust esitama. Aga süüdi oli selles hoopis üks kirjanik, keda olin eelmisel päeval intervjueerinud ning kes oli mulle ühel hetkel öelnud:

      „Mul pole vähimatki tahtmist õnnelik olla. Ma eelistan elada kirglikult ja see on ohtlik, sest me ei tea ju iialgi, mis meid ees ootab.”

      Ja siis ma mõtlesin: vaeseke. Mitte iialgi ei ole sa rahul. Sa sured kurva ja kibestununa.

      Järgmisel päeval taipasin, et minu elus pole kunagi ühtki riski.

      Ma tean, mis mind ees ootab: uus päev on täpselt samasugune nagu eelminegi. Kirglikult? Nojah, ma armastan oma meest ja tänu sellele ei pea ma vähemalt masendusse langema, et elan kellegagi koos ainult raha, laste või ühiskondliku positsiooni pärast.

      Ma elan maailma kõige turvalisemas riigis, kogu mu elu on kõige paremas korras, ma olen hea ema ja hea naine. Olen saanud range protestantliku kasvatuse ja püüan seda ka oma lastele edasi anda. Ma ei tee ainsatki eksisammu, sest tean, et see võiks kõik ära rikkuda. Teen kõiki asju ülitõhusalt ja panen sellesse võimalikult vähe iseennast. Nooruses olen kannatanud vastamata armastuse pärast, nagu iga normaalne inimene.

      Kuid pärast abiellumist jäi aeg seisma.

      Kuni ma juhtusin kokku selle neetud kirjanikuga ja kuulsin tema vastust. Ei tea, mis siis rutiinis või üksluisuses nii väga halba on?

      Ausalt öeldes mitte kui midagi. Kui, siis ainult…

      …ainult mingi salajane hirm, et ühel hetkel kõik muutub ja see tuleb mulle täiesti ootamatult.

      Sestpeale, kui too mõte mulle ühel imeilusal hommikul pähe tuli, hakkasin kartma. Kas ma suudan maailmaga toime tulla, kui minu mees peaks surema? Ikka, vastasin endale, sest tema pärandusest piisaks mitmele põlvkonnale. Aga kui ma ise sureksin, kes siis mu poegade eest hoolitseks? Mu kallis kaasa. Aga tema võtaks varem või hiljem uue naise, sest ta on rikas, veetlev ja tark. Kas mu pojad satuksid headesse kätesse?

      Minu esimene reaktsioon oli püüd kõigile kahtlustele vastused leida. Ja mida rohkem sai vastuseid, seda rohkem tekkis uusi küsimusi. Kas ta leiab armukese, kui ma vanemaks jään? Või on tal juba praegu keegi teine, kuna meie voodielu pole enam see mis varemalt? Vahest arvab ta, et minul on keegi teine, sest ma ei ole viimase kolme aasta jooksul erilist huvi üles näidanud?

      Me ei tülitsenud kunagi armukadeduse pärast ja minu meelest oli see väga hea, kuid tollest kevadhommikust peale hakkasin kahtlustama, et põhjuseks on meie mõlema täielik armastusepuudus.

      Püüdsin kõigest väest selle peale rohkem mitte mõelda.

      Nädala jooksul käisin iga päev töölt tulles Rue du Rhône’ilt midagi ostmas. Mitte et oleksin sealt midagi väga põnevat leidnud, aga ütleme, et ma tundsin, nagu oleksin muutunud. Vajasin üht või teist asja, mille järele mul varemalt mingit tarvidust polnud. Avastasin mõne uue kodumasina, ehkki kodumasinate maailmas oli ometi äärmiselt raske midagi uut leida. Lastepoode ma vältisin, et oma poegi liigsete kingitustega mitte ära hellitada. Ka meestele mõeldud kauplustes ma ei käinud, et mees ei hakkaks mu ülearust heldust kahtlaseks pidama.

      Kui ma koju jõudsin ja oma isiklikku võlumaailma sisenesin, tundus kõik esimese kolme-nelja tunni jooksul suurepärane, kuni kõik magama läksid. Siis aga võttis vähehaaval maad painaja.

      Ma kujutan ette, et kired ongi noortele ja et nende puudumine peaks minu eas normaalne olema. Mitte see ei hirmuta mind.

      Täna, mitu kuud hiljem, olen lõhestunud naine – ühest küljest kardan, et kõik muutub, teisest küljest aga pelgan, et kõik läheb samamoodi edasi kuni mu elupäevade lõpuni. Mõni ütleb, et suve lähenedes tekib meil kummalisi mõtteid, me tunneme ennast väiksemana, sest viibime rohkem väljas ja see aitab meil tajuda maailma suurust. Silmapiir liigub kaugemale, teisele poole pilvi ja majaseinu.

      Võimalik. Igatahes magan ma kehvasti ja mitte palavuse pärast. Kui öö kätte jõuab ja keegi mind ei näe, kardan paaniliselt kõike: elu, surma, armastust ja selle puudumist, seda, et iga uue asjaga harjutakse ära, tunnet, et minu parimad aastad mööduvad rutiinis, mis kordub lakkamatult, kuni ma suren, ja seletamatut hirmu, mida tekitab kohtumine tundmatuga, ükskõik kui erutav ja seikluslik see ka ei oleks.

      Loomulikult püüan end lohutada, mõeldes teiste kannatustele.

      Panen teleka mängima, vaatan mõne kanali pealt uudiseid. Näen lugematul hulgal uudislugusid tragöödiatest, inimestest, kes on loodusõnnetuste tõttu koduta jäänud, põgenikest. Kui mitu haiget inimest on maailmas just praegusel hetkel? Kui paljud kannatavad vaikides või kisendades ebaõiglust ja reetmist? Kui palju on vaeseid, töötuid ja vange?

      Vahetan kanalit. Vaatan mõnda sarja või filmi, see lahutab mu meelt mõneks minutiks või tunniks. Mõtlen hirmuga, et mu mees võib ärgata ja küsida: „Kallis, mis lahti on?” Sest ma peaksin vastama, et kõik on hästi. Veelgi hullem oleks – ja viimase kuu aja jooksul on seda paaril-kolmel korral juhtunud –, kui ta otsustaks oma käe mu reiele panna, nii nagu me seal oleme, seda aegamisi ülespoole nihutada ja mind siis silitama hakata. Ma oskan orgasmi teeselda – olen seda juba palju kordi teinud –, aga ma ei saa lihtsalt niisama otsustada, et nüüd lähen märjaks.

      Ma peaksin ütlema, et olen kohutavalt väsinud, tema aga ei tunnistaks, et see teda pahandab, vaid suudleks mind ja keeraks teise külje, vaataks oma tahvelarvutis СКАЧАТЬ