Rööpalt maas. Michael Katz Krefeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ need, kes lihtsalt istusid ja end teie žetoonidega paksuks nuumasid. See oli mäng vanade Balkani inimestega. Nendega, kel olid suured sularahahunnikud ja veel suuremad munad, kuid mitte samavõrd pokkerinägu. Igor rääkis, kuidas ta kuude kaupa oli vaeva näinud, et sisse pääseda, ja Kamenskijle näidanud, et ta oskab võita, nii et vana võis saada oma kolmandiku kasumist.

      „Sa võid selle peale mürki võtta, et ma olen player,” ütles ta irvitades.

      Kui mees oli kõne lõpetanud, vaatas Maša talle otsa. Teine naeratas õnnelikult.

      „Sa lähed täna õhtul mängima?” küsis naine teravalt.

      „Jah, beibi. Super võimalus.”

      „Me pidime koos sööma. Sušit. Sa lubasid.”

      Mees tõmbas sügavalt hinge.

      „See on suur võimalus.”

      „Aga sa lubasid!”

      Nende ees valgusfooris süttis punane tuli ja Igor pidurdas. Siis pöördus ta naise poole ja võttis oma Oakleyd eest. Ta vaatas naisele oma leebete, pruunide silmadega otsa, vaadates teda samasuguse imetleva pilguga, nagu nende esimesel kohtumisel kolm kuud tagasi. Sama pilk, millega ta oli naise sulama pannud.

      „Sa tead ju, et oled mulle kõige tähtsam maailmas …”

      „Meil oli kokkulepe,” vastas naine suud mossitades.

      „Ma teen asja heaks, aga ma ei saa seda võimalust praegu käest lasta.”

      „Aga ma olen terve hulga asju tühistanud, meie pärast.”

      „Beibi, ma teen seda siin meie jaoks. See on tähtis game. Täis vanu rikkaid kaisukarusid, valmis noppimiseks. Üks meist peab ju endiselt raha teenima.”

      Ta naeratas oma naeratust, keeras oma sarmi täistuuridele.

      „Me tähistame seda homme, ma luban.”

      „Ma ei taha seda tähistada. Ma tahan lihtsalt koos olla.”

      „Mina ka, beibi. Mina ka.”

      Ta võttis Mašal lõuast, tõstis seda õrnalt veidi ülespoole ja suudles naist huultele. Tema kunstipäraselt pügatud habe, mis kitsa ribana tema suud ümbritses, kõditas ettevaatlikult naise nägu. Üks autojuht andis nende taga kannatamatult signaali, tuli fooris oli roheliseks läinud. Häbenemata jätkas Igor naise suudlemist ja silitas õrnalt ta põske. Igori sõrmed lõhnasid Grüner Apfeli lõhnapuu järele, kuid Mašat see ei häirinud.

      4

      Kell oli 3.30 ja neli mängijat Kaminskij tagaruumis olid juba üle viie tunni olnud tegevuses pokkerimänguga „Texas hold’em”. Žetoonivirnad olid liikunud nende vahel võrdselt edasi-tagasi, kuid nüüd hakkas kujunema asjast selge pilt. Kõige suuremad hunnikud olid Igori ja Lucieni, kaitsevärvi pükse ja Hawaii särki kandva keskealise paksu serblase ees. Oli vaid aja küsimus, millal kaks ülejäänud mängijat, Milan ja Rastko, maatasa tehakse. Väikeses ruumis haises higi ja sigaretisuitsu ning punapeedisupi järele, mida Kaminskij nende taga pisikeses köögis segas. Kes mängust välja lendas, sai suppi, vaesekesele lohutuseks kaotuse puhul – nii olid asjad Kaminskij juures.

      Väljast, eesruumi televiisorist oli kuulda Ida-Euroopa liigade vahelist jalgpallivõistlust jälgivate külastajate hüüdeid. Külastajad tulid siia, et vaadata sporti, mängida kaarte, juua ja õiendada äriasju. Äriasju, mis üldjuhul päevavalgust ei kannatanud. Suurem osa neist oli pärit Kaukaasiast, Valgevenest, Ukrainast ja Balti riikidest – kõik vanad riigid – ja see oli andnud kohale, mis tegelikult oli mahajäetud juuksurisalong Colbjørni tänaval, hüüdnime Väike Nõuka. Oma osa oli tõenäoliselt ka sellel, et suurte vuntside ja segase meelelaadiga Kaminskij meenutas hirmuärataval kombel vana Stalinit. Milan kuivatas higised käed särgi sisse, enne kui ta oma viimased žetoonid keset lauda asuvasse panka lükkas. Ta kõõritas supipaja poole, nagu teadnuks juba, et see ring jääb talle viimaseks.

      „Täiesti haige lugu nende kaevandustöölistega, kes just välja õngitseti.”

      Rastko, kes istus tema vastas, sügas oma suurt, hallisegust täishabet ja haigutas.

      „Kui nad kõik peded ei ole ja seal üksteist ei trukkinud, siis võivad nad pärast kahte kuud mingis augus kükitamist ikka tõsiselt kiimas olla.”

      Milan irvitas ja nõjatus toolis tahapoole.

      „Kas oled käsi, Igor?”

      Igor noogutas ja suurendas panust 500 euro võrra. Samal hetkel nägi ta tõmblust Lucieni silmis. See oli võib-olla vaevumärgatav, ent see oli seal olnud. See käsi pidi olema tema oma, ükskõik kui palju Lucien panust ka ei ihalenud. Pagan, kui hea mäng see siin oli, palju parem, kui oodatud! Sedamööda, kuidas õhtu edenes ja Igori võidusumma suurenes, oli tal mitu korda olnud tahtmine ümber Kaminskij poole pöörduda, et kinni püüda tolle tunnustav pilk, kuid ta oli kiusatusele vastu pannud.

      „Ma kuulsin, et ühte kaevandustöölist ootasid nii armuke kui ka naine, kui ta välja ilmus. Kujuta ette, millist kisa ta pidi kuulma?”

      Milan naeris, nii et terve keha vappus.

      „Küllap tahtis kohe tagasi kaevandusse hüpata,” vastas Rastko.

      Lucien loobus ja viskas kaardid kiiresti endast eemale.

      „Kas me mängime kaarte või lõhverdame nagu vanaeided?”

      Igor keeras oma kaardid ringi ja näitas neile kahte üheksat, mis koos laual olevaga, ühiskaartide seas, oli rohkem kui küllalt, et talle pank tagada. Ta kraapis žetoonid endale. Rastko ja Milan supipaja juurde saadetud, olid tagasi mängus vaid Igor ja Lucien.

      Nad mängisid veel ühe tunni, ilma et žetoonid oleks kuigi selgelt omanikku vahetanud. Igoril oli Lucienist vaid 1000 eurot rohkem, mis polnud mängu üle otsustamiseks piisav. Ehkki tema ees lebav kasum oli rikkalik, ajas olukord teda närvi. Lucien oli väsinud, kurnatud paljudest mängutundidest, jäänud natuke liiga täis slivovitsist, oli natuke liiga uimane Drina sigarettidest, mida ta pidevalt pahvis. Ta tundus aina enam lihtsa ohvrina, kuid seni oli ta olnud piisavalt ärgas, et vältida lõkse, mis Igor talle mängu käigus seadis.

      Kui järgmine käsi oli jagatud, nägi Igor kohe, et Lucien oli saanud midagi, mida ta sai kasutada. Kuna kaks soldatit oli laual, polnud raske arvestada, et tal endal on peos üks kuninglik kaart. Lucien suurendas panust ja viskas mängu poole oma kuhjast. 10 000 eurot. Igor tahtis Lucieni soldatite peale sülitada, tal endal oli käes kaks emandat, ärtu ja poti.

      „Ma teen kaasa ja tõstan kümne võrra.”

      Igor võttis žetoonid ja lasi need väljasirutatud käest teiste peale, nii et need mööda lauda laiali pudenesid.

      „Ära loobi,” sisistas Lucien.

      „Need on minu žetoonid ja ma teen nendega, mis tahan,” vastas Igor, kindla kavatsusega Lucieni õrritada. Tulemus ei jäänud saavutamata. Kui Igor pani lauale oma viienda flopikaardi, risti kuninga, lükkas Lucien kõik oma žetoonid panka. Ta võttis rahakoti ja kiskus sellest rahatähed.

      „Ma tõstan seda kuradi panust nii, et näen, kuidas sa perseli käid, sa kutsikas!”

      Ruumis võttis maad vaikus. Igor pöördus ümber СКАЧАТЬ