Rööpalt maas. Michael Katz Krefeld

Чтение книги онлайн.

      1

      Päevinäinud autoremonditöökoda lösutas pimeduses mahajäetuna, kõikehõlmavat vaikust rikkus vaid generaatori sumin nurgas. Töökoja põranda keskelt kitsast remondikanalist paistis nõrk sinakas kuma. Kanali põhjas põles kandelamp. Lambi kõrval räpasel tsementpõrandal lamas kägaras alasti naine. Ta oli läbipekstud, käsi ja jalgu katsid suured verevalumid. Naise pikkades blondides juustes rippusid oimukoha lahtisest haavast voolanud vere hüübinud klombid. Seljal ja tuharatel looklesid maona armid, tundus, nagu oleks teda just piitsutatud.

      Maša ajas silmad pärani ja põrnitses enda ees lebava lambi helendavasse valgusesse. Ta ahmis õhku. Ta pani tähele hirmu ja adrenaliini, mis kehasse tagasi voolas. Viimane kui lihas oli pingul, kõri janust kokku nööritud. Ta püüdis aeglaselt tõusta, kuid alakehas pakitsev valu takistas. Ta ei mäletanud, kuidas ta siia haisvasse auku sattus. Kogu keha valutas ja ta ei suutnud selgelt mõelda. Ta püüdis uuesti tõusta, sai poolenisti üles ja toetus vastu külma niisket tsementseina. Ruumi temperatuur oli nulli lähedal ning ta lõdises. Kanalis vedeles väike rõivakomps. Punane siidkleit, paar stringe ja mingid mokapruunist seemisnahast kingad. Ta tundis asjad ära, need olid tema omad. Keegi oli selle kõik tal seljast rebinud. Kuid ta ei mäletanud ikka veel, mis juhtus. Samal hetkel kostis hoone teisest otsast ukse paukumist. Maša ajas end aeglaselt püsti. Avatud uksest tungis sisse ööhingust, mis hetkeks summutas määrdeõli iiveldamaajava lõhna. Naine ajas end kikivarvukile ja suutis näha täpselt üle remondikanali serva. Talle lähenes mitu kuju, keda tõugati tema poole. Kolm väikest ja kaks suurt. Väikesed kujud kamandati remondikanali pisikest treppi mööda alla. Maša kummardus oma riideid võtma ja proovis end kleidiga katta. Ta silmitses kolme neiut, kes alla tema juurde tulid. Nad ei olnud eriti vanemad kui 18–20-aastased, temaga üheealised. Saledad slaavi tüdrukud. Neist kõige tagumine kõikus ebakindlalt jalgel ning oli märgatavalt joobes. Teised kaks hoidsid teineteisel kaitsvalt ümbert kinni, ise halisedes ja paludes. Maša tundis nende palved ära. See oli sama õigeusklik salmijoru, mille saatel ta ise oli üles kasvanud. Ta mõistis üht-teist vene keelt kõnelevate tüdrukute omavahelistest sõnadest.

      „Me ei pääse iialgi minema … mitte iialgi minema,” nuttis neist väiksem.

      Maša katsus midagi öelda, kuid ta oli hääle kaotanud ja kurgus lõikas, kui ta uuesti üritas.

      „Kes … te … olete?” kogeles ta. „Mis koht … see siin on?”

      Tüdrukud ei heitnud talle pilkugi, vaid üksnes seisid teineteise külge klammerdudes. Maša pööras pilgu üles töökoja poole, ent kahte meest, kes olid tüdrukud siia alla saatnud, ta ei enam silmanud. Kiiresti tõmbas ta õli ja verega määrdunud kleidi selga. Seejärel pressis end tüdrukutest mööda, kanalist välja viiva trepi juurde. Ta pidi minema saama! Otsekohe!

      Samal hetkel avanes uuesti uks ja töökotta astus viis meest. Kanali servades asetsevad valgustid olid süüdatud. Maša kangestus, justkui hirmunud metsloom, kes on autotulede lõksu sattunud. Ta üritas valgust käega kinni katta, ent see langes igast küljest, ja instinktiivselt roomas ta teiste tüdrukute juurde tagasi. Nende kohal kõrgusid need viis meest. Nende hingeõhk ümbritses mehi jääkülmas ruumis tiheda pilvena ja muutis nad lohesarnaseks. Maša kuulis, et üks neist rääkis vene keeles. Teisi hääli ei suutnud ta täiesti kindlalt tuvastada, ta oletas albaania või serbia keelt – midagi taolist.

      „See seal!” müristas keegi pimedusest. „Teda oleme me juba küllalt töödelnud!”

      Maša tundis hääle ära. Ta tundis ära selle kraapiva heli, kui mees rääkis, nagu oleks ta lõõtsutanud. See oli tema, kes oli teisi juhtinud – tema, kes oli vägistamist juhatanud. See oli tema, kes oli vööga vehkinud. Maša jalad värisesid ja oli tunne, nagu ei saaks ta enam õhku.

      „Aita mind!” pomises ta. „Aita mind, Igor!”

      Siis vajus ta sügava pimeda kanali tsementpõrandale.

      Kaks päeva varem