Ülitundlik inimene. Elaine N. Aron

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Bianca Acevedo teise uurimistöö raames lasti tundlikel ja mittetundlikel inimestel vaadata fotosid, mis kujutasid nii võõraid kui neile armsaid inimesi väljendamas õnne, kurbust või neutraalseid emotsioone. Alati, kui fotodel oli kujutatud emotsiooni, täheldati tundlike inimeste insula aktiveerumist, kuid ka suuremat aktiivsust nende peegelneuronite süsteemis, seda ennekõike armastatud inimeste õnnelike nägude vaatamisel. Aju peegelneuronid avastati hiljuti, viimasel kahekümnendil. Kui me näeme kedagi midagi tegemas või midagi tunneme, aktiveerub nimetatud neuronite kogum meie ajus samamoodi, nagu teatud osa vaadeldavate inimeste neuronitest. Nii näiteks rakenduvad samad neuronid – erineval määral – jalgpalli lüües, nähes kedagi jalgpalli löömas, kuuldes jalgpalli löömisel tekkivat heli ja isegi siis, kui kuuleme või lausume sõna „löö“.

      Needsamad hämmastavad neuronid aitavad meil õppida matkimise kaudu ja on koos teiste, ÜTIde puhul eriti aktiivsete ajupiirkondadega meile abiks teiste kavatsuste ja tunnete taipamisel. Seega on just need neuronid suurel määral universaalse, inimesele omase empaatiavõime taga. Vähe sellest, et me teame, kuidas teine inimene ennast tunneb; me tunneme ise mingil määral samamoodi. See on tundlikele inimestele väga tuttav teema. Võõra inimese kurb nägu tekitab ÜTIde peegelneuronites teistega võrreldes samuti suuremat aktiivsust. Nähes fotosid, millel neile armsaid inimesi oli kujutatud õnnetutena, iseloomustas tundlikke inimesi neuronite suur aktiivsus nendes ajupiirkondades, mis viitasid soovile midagi ette võtta ja tegutseda, see oli suuremgi kui empaatiaga seotud piirkondades (võimalik, et me õpime oma tugevat empaatiatunnet abistamise huvides jahutama). Kokkuvõttes oli ÜTIdel empaatiale viitav ajutegevus tugevaid emotsioone edasi andvate fotode vaatlemisel aktiivsem kui mittetundlikel inimestel.

      Levinud väärarusaama kohaselt sunnivad emotsioonid meid mõtlema ebaloogiliselt. Samas asetavad uusimad teaduslikud seisukohad, mille esitajad on psühholoog Roy Baumeister ja tema kolleegid, just emotsioonid tarkuse keskmesse. Üks põhjus on asjaolu, et emotsioone tajume me tavaliselt pärast sündmust, mis ilmselgelt aitab meil juhtunut meeles pidada ning sellest õppida. Mida enam lööb tehtud viga meid rööpast välja, seda enam me sellele mõtleme ning suudame seda järgmisel korral vältida. Mida enam saavutatud edu meid rõõmustab, seda enam me sellest mõtleme ja räägime ning eduni jõudmist kirjeldame ja seda suurem on tõenäosus, et suudame seda korrata.

      Teistes Baumeistri käsitletud uuringutes, mis keskenduvad emotsioonide osatähtsusele selge mõtlemise seisukohast, on jõutud järeldusele, et inimesed ei ole õppides kuigi edukad või ei õpi üldse mitte midagi, kui neil puuduvad õppimiseks emotsionaalsed põhjused. Just see on üks põhjusi, miks on võõrkeelt lihtsam õppida riigis, kus seda räägitakse – meil on olemas tugev motivatsioon jõuda soovitud sihtkohta, vastata kõnetajatele ning mitte rumalana näida. Sellest seisukohast vaadates tundub peaaegu võimatu, et ülitundlik inimene suudab olukorda sügavuti töödelda, ilma et teda motiveeriksid tugevad emotsionaalsed reaktsioonid.

      Ja pidage meeles, et kui ÜTId reageerivad tugevamini, on see suurel määral ja ennekõike seotud positiivsete emotsioonidega, nagu uudishimu, edu saavutamise ootusärevus (nt kasutades otseteid, millest teised ei tea), millegi meeldiva soovimine, rahulolu, rõõm, rahuldustunne. Võimalik, et negatiivsetes olukordades reageerivad kõik ägedamalt, kuid tundub, et ÜTId on evolutsiooni käigus arenenud sellisteks, kes ennekõike naudivad häid tulemusi ning mõtlevad teistest enam, kuidas nendeni jõuda. Ma kujutan ette, kui hästi võib meil välja tulla sünnipäevapeo planeerimine, kui näeme ette õnnetunnet, mida pidu endaga kaasa toob.

      „T“ tähistab meie nüansitundlikkust

      Suurem osa mainitud uuringutest eeldasid nüansitaju. Meile endile paistabki kõige enam silma, et me paneme tähele pisiasju, mis teistele märkamatuks jäävad. Arvestades seda asjaolu ning minu sõnastatud määratlust – ülitundlikkus – peavad paljud käsitletava tunnuse tuumaks nüansitundlikkust. (Kirjeldatud arusaamatuse lahendamiseks ning töötlemise rolli rõhutamiseks kasutame väljendit „sensoorne töötlemistundlikkus“, sest see on formaalse teadusmääratlusena parem.) Samas ei ole vaadeldav omadus niivõrd seotud erakordse taju ega tunnetusega – lõppeks leidub ju ka kehva silmanägemise või kõrvakuulmisega tundlikke inimesi. Tõsi, mõned tundlikud inimesed väidavad, et üks või mitu nende meelt on väga teravad, kuid ka siin võib olla tegu sellega, et nad töötlevad sensoorset infot hoolikamalt, aga mitte sellega, et nende silmad, nina, nahk, maitsepungad või kõrvad on mingil moel ebatavalised. Veel kord, ajupiirkonnad, mis on tundlikel inimestel taju käigus aktiivsemad, teevad ära ka sensoorse informatsiooni keerukama töötlemise töö: need pole niivõrd sellised piirkonnad, mis eristavad tähestikus olevaid tähti nende kuju järgi või aitavad sõnu kokku lugeda, vaid sellised piirkonnad, mis hoomavad sõnade varjatud tähendust.

      Ühelt poolt võib meie võime tajuda peeni varjundeid olla lõputult kasulik, alates elu pakutavatest lihtsatest rõõmudest ning lõpetades strateegilise reaktsiooniga, mille vormimisel võtame arvesse teiste meeleolusid või usaldusväärsust väljendavaid mitteverbaalseid vihjeid (mida nad meile eneste teadmata edastavad). Teisalt, näiteks kurnatud seisundis, ei pruugi me teadvustada mitte midagi, ei vihjeid ega otseütlemisi, peale selle, et soovime tungivalt puhata. See omakorda toob meid olulise järelduseni:

Kõik ülitundlikud inimesed on erinevad ja käituvad erinevatel ajahetkedel erinevalt

      SÜET kujutab endast suurepärast üldiste juhiste kogumit, mis aitab ülitundlikkust paremini mõista, kuid pole siiski ilmeksimatu. Enesetundest sõltuvalt ei pruugi me käituda läbimõeldult ega märgata niigi palju peenemaid nüansse kui mitte-ÜTId meie ümber. Ka meie ise oleme erinevad. Inimestel on palju omadusi, neil on erinevad taustalood ning nad on lihtsalt igaüks isemoodi. Oma innukas soovis samastuda rühmaga – kas või vääritimõistetud vähemusega – ei tohiks me unustada, et me pole mingilgi määral identsed. Ja päris kindlasti ei ole me kõik pidevalt teadlikud, kohusetundlikud ega toredad inimesed.

      Võtame näiteks „Ü“, mis tähendab ülestimulatsiooni. Kaks erinevat tundlikku inimest võivad olukorras, kus neid segab vali müra või teiste ebaviisakas, häiriv käitumine, reageerida väga erinevalt. Üks neist kaebab harva või ei lase sedalaadi probleemidel end häirida, sest ta lihtsalt väldib niisuguseid olukordi või lahkub hiljukesi. Ta ei jää näiteks kauaks tööle mürarikkasse, ebaviisakasse või muud moodi häirivasse keskkonda. Kui ÜTIl ei ole võimalik probleeme vältida, talub ta neid vaikides, kuni avaneb võimalus probleemid lahendada. Teine ÜTI, kel on reeglina stressirohkem minevik, tunneb end suuremal määral ohvrina ning läheb endast välja, suutmata seejuures ise paigutada end õigesse keskkonda ja hoiduda valest ümbrusest. Võib-olla tundub neile, et nad peaksid teistele meele järele olema või midagi tõestama. Töökohast ei pruugi nad lahkuda enne, kui tekib kriis, mis viib kõik teised töötajad kurssi nende „ülemäärase“ tundlikkusega.

      Infotehnoloogiaettevõttes töötavatele ÜTIdele keskendunud uurimus, mille viis läbi Bhavini Shrivastava, näitas, et uuritavad tundsid end töökeskkonnas teistega võrreldes suuremas stressis, samal ajal kui nende juhid nägid neid pigem teistest produktiivsematena. Kui me eeldame, et need ÜTId, kelle töötulemused stressi tõttu kannatama hakkasid, olid juba ise töölt lahkunud või vallandatud, siis alles jäänud ÜTId (kes olid vanemad ja kauem töötanud) ilmselt kohanesid vaikselt, võimalik, et oma ülemuste toetusel, ning andsid oma põhjaliku töötlemisoskuse ning nüansitajuga ettevõttesse oma panuse. Seega näeme kahte (või enamat) tüüpi ÜTIsid – toimetulekuvõimega ja – võimeta, olenevalt nende isikuomaduste muudest tahkudest. Teise nurga alt vaadates näeme aga kahte (või enamat) tüüpi olukorda: madala stressitasemega olukorrad, milles ÜTId tunduvad tugevate isiksustena ja leiavad kohanemisvõimalusi, mis teistele jäävad märkamatuks; või siis lootusetult stressirohked olukorrad, millega nad kohaneda ei suuda ning jätavad endast nõrga mulje.

Mõned mõtted lõpetuseks

      Ülitundlikkuse käsitlemisest on mulle saanud hämmastav teekond. See algas pelgast uudishimust millegi suhtes, mida keegi minu kohta ütles. Ma vestlesin mõne inimesega, kes pidasid endid ülitundlikeks, СКАЧАТЬ