Pea suu! Tõmba uttu!. Helga Nõu

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ seda ma ka tegin kogu oma varasema lapsepõlve. Ei möödunud vist ühtegi nädalalõppu, ilma et me oleksime läinud koos välja jalutama või sõitnud kuhugi maale või mere äärde või mujale põnevasse kohta. Vähemalt mäletan ma seda nii nüüd tagantjärele. Ja alati isa ja ema ja mina, meie kolmekesi. Perekond oli kogu mu kindlus ja alus. Ma ei mänginud paljude teiste lastega.

      Õhtuti luges ema ette eestikeelseid raamatuid: „Kevade”, „Suvi”, „Vutimehed”, „Tasuja”, „Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad” ja palju teisi. Need olid päris põnevad lood, kuigi vanaaegsed. Ja veel rohkem kui raamatute sisu meeldis mulle see ettelugemine kui kodune tegevus: ema pehme hääl, lambivalgus tema juustel ja toidulõhnad õhtusöögist. Nii õppisin ka tundma Eestit, ehkki ma pole seal kunagi käinud. Raamaturiiulil on ka hulk pildiraamatuid Eesti kohta ja mulle meeldis neid lehitseda. Need on väga ilusad pildid ja natuke kurvad. Suured viljapõllud, sügavad metsad, mustad pilved ja tumedad tornide siluetid. Isa mängib viiulil eesti rahvaviise ja need on samuti natuke kurvad. Kõige ilusamad asjad ongi vist kurvad … ma ei tea, miks.

      Hiljem haudusin plaane, et kuidas saada rikkaks. Ega ma endale nii palju ei soovinudki. Vähemalt poole varandusest kavatsesin kinkida emale ja isale. Tahtsin osta neile suure sammastega maja ja uhke musta auto koos mundris autojuhiga, nii nagu olen näinud vanades filmides. Raha saamiseks pidin ehitama niisuguse fantastilise masina, mille abil sai teha toitu õhust ja päikeseenergiast. Olin lugenud midagi sellist kuskilt raamatust. Selle masinaga ei pidanud ma mitte ainult rikkaks, vaid ka kuulsaks saama, sest see pidi lahendama kogu maailma näljaprobleemi. Minuga pidi tehtama pikad TV-intervjuud ja kõikide maade presidendid, kuningad ja peaministrid pidid suruma mu kätt. Kujutasin ette, kuidas ma lennuväljal lippude lehvides ja orkestri saatel lennukilt maha astun ja võtan vastu valitsuse tänuavaldused. Igal õhtul enne magamajäämist pobisesin teki all suuri ja tarku sõnu, mille tähendust ma igakord isegi ei teadnud. Ei, ma ei häbene seda nüüd. Olin siis umbes kaheteistkümnene.

      Kui möödunud aastal leeris käisin, tahtsin saada misjonäriks. Käisin hoolsasti leeriõpetusel ja igal pühapäeval kirikus. Esitasin järjest küsimusi, millele ma kunagi ei saanud ühtki mõistlikku vastust. Meie leeriõpetaja lasi meil ainult usutunnistust ja kõiki käske ja pattude ülestunnistamisi vuristada. Aga ta ei seletanud mulle ära asju, mis olid mulle tähtsad. Ta tegi, nagu ei oleks üldse mu küsimusi kuulnud või siis väänas vastuseid nii, et ma midagi aru ei saanud. Olin pettunud. Juba tol ajal hakkasin aimama, et elu ei ole nii selge ja sirge, kui olin arvanud. Jumal aga, kes kõik maailma asjad nii ebaõiglaselt on jaotanud, jäi mulle niisama kõrgele ja kaugele nagu enne leeris käimist. Nii ei saa minust ka tulevast misjonäri.

      Edasi mõtlesin, et õpin arstiks. Aga sellest ei tule ka kindlasti midagi välja, sest ma ei saa iialgi nii head tunnistust, et arstiteaduskonda sisse saaksin. Meie klassist oleks vist ainult Sven-Allan, kes saaks. See asi on ka ebaõiglane nagu kõik muu siin elus! See pagana kadekops Sven-Allan, ta ei tarvitse peaaegu raamatusse vaadatagi, aga mina tuubin ja tuubin, kuid ikka pähe ei jää. Aga ega seda ka keegi ei usu. „Sa oled laisk ega viitsi õppida,” öeldakse mulle. Enne „laisk” ja siis pärast „ma usaldan sind, et sa pead suu”. „Laisk.” „Ma usaldan sind.” Ah, põrgu! Põrgu kõik.

      Juba mitu päeva olen kandnud nuga taskus. Niisama igaks juhuks, kui avaneb sobiv võimalus. Ma tean, millist teed ta hommikuti tuleb, tema, see kõige halvem ja alatum inimene maailmas, kes on rikkunud ära meie elu. Ma tahaksin talle alles näidata, nii et ta aru saaks … Tean ka, kust ja kuidas ta koju läheb pärast kooli lõppu. Olen varitsenud mitu pärastlõunat koolimaja nurga taga jalgrataste juures ja vaadanud, kuidas ta oma lühikeste jalgadega bussi peale sibab. Bussipeatuses on alati palju pealeminejaid ja suur trügimine ja ta kaob kohe ära rahva hulka. Aga varsti, kui tulevad ilusamad ilmad, peaks ta hakkama kooli jalgrattaga sõitma. Kes teab, võib-olla juba homme …

Meie klass

      8b klass ei erine suurt teistest klassidest Valberga koolis. Kakskümmend kolm silmapaari jälgivad matemaatikaõpetaja Pudeli arvestusi tahvlil: 4,2y – 1 = 29. Õigemini küll – peaksid jälgima. Aga keda huvitab 4,2y, kui väljas sirab kevadine aprillikuu päike, kui veenired uuristavad keerulisi ja tundmatuid teid läbi lumekeltsa kooliõuele ja kui igaühe mõtted ja unistused käivad veel keerulisemaid ja tundmatumaid teid?

      Tiina kirjutab kohusetruult ülesande tahvlilt maha, aga lahenduse asemel joonistab ta vihikusse tüdruku pea imeilusate suurte silmadega, pisikese nöpsninaga, sensuaalse suu ja hiiglasuurte kohevate juustega. Just niisugune tahaks tema ise olla. Siis paneks Ralf teda tähele, siis … jah, siis …

      „Kas kellelgi on küsimusi?” küsib õpetaja Pudel.

      „Küsi musi!” hõikab Mikael poolvaljult klassi tagumisest nurgast. „Aga minu käest küll ei saa, mina musitan ainult tüdrukuid.”

      „Pea suu!” käratab Pudel. Samas tabab teda kustutuskumm klassi teisest, aknapoolsest nurgast otse vastu paremat kõrva.

      „Kes see oli?”

      „Mitte mina,” vastab Joakim ja suunab oma süütud hallid silmad suure kräsus juuksetuka all õpetaja poole.

      „Mina ka mitte,” teatab Arne oma loiult aeglasel viisil ja kareda häälemurdehäälega.

      Ville ei vasta midagi. Ta pilk on suunatud aknast välja ja arvatavasti ei ole ta vahejuhtumit tähelegi pannud. Matemaatika vihik tema ees on puutumata ja valge.

      Õpetaja ärritunud silmad otsivad edasi.

      „Mul ei olegi kustutuskummi,” teatab kõhn hiirenäoga Erik, heledad lühikeseks lõigatud juuksed naljakalt püsti peas. „Ma palusin saada uut juba eelmisel tunnil.”

      „Taevas, kui lapsikud te olete!” ohkab Marika ja vaatab põlglikult poiste suunas. Ta rasked rinnad õõtsuvad õhukese valge pluusi all ja poiste pilgud kleepuvad nende külge. Ta on tüdrukutest kõige täidlasem ja kehaliselt arenenum. Neljandas klassis käies tundis ta võimlemistundideks ümberriietumisel piinlikkust oma keha üle. Aga peagi tõusid naiselikud vormid hinda ja tõstsid tema väärtust nii poiste kui ka teiste tüdrukute silmis. Marika ajab eneseteadlikult pea püsti, huuled prunti ja raputab oma pikki tumepruune juukseid. Ta teab, et ka paljud vanemad poisid teda vaatavad.

      Muidugi, see lugu tüdrukute kehaliste atribuutidega ei ole ju nende eneste teha ja on seega väga ebaõiglane. Cillal ja Eval on ikka ka rinnad, mis igatahes käies hüppavad. Enamikul teistel on aga üsna pisikesed kühmud või nupud ja Ingridil, vaesekesel, ei ole mitte midagi. Ta käib alati ringi hiigelsuurte pluuside ja kampsunitega, et oma mittemidagit varjata.

      Poistel on jälle jäme hääl, karvakasv ja musklid, mis annavad neile meheväärtuse. Mikaelil on kare bassihääl ja jäme kael. Arne ja Joakim on ka üsna turjakaks muutunud. Teised, nagu Ville ja Erik, on jälle pikkuses visanud. Sven-Allan on aga ikka endiselt lapse moodi. Tark Sven-Allan, kes ei tarvitsegi õppida, sest tarkus jääb temale nagu iseenesest pähe. Teised peavad selle pärast kurja vaeva nägema ja mõnikord ei aita seegi. See on ebaõiglane.

      Aga nii see on. Elu, tähendab. Ühel on suured rinnad, teisel väikesed, ühel sirge ja peenike nina, teisel jämeda otsaga kartul. Ühel on tugev kael ja jäme hääl, teine on nii rohkem vihmaussi moodi. Ühel jääb kõik nagu õhust pähe, teine tuubib ja tuubib, aga kolu on nagu suur vaakum. See on ebaõiglane! Ebademokraatlik! Inimõigustevastane!

      Õpetaja Pudel, kelle nimi on Andersson, vaatab ohates üle 8b klassi. Pudeliks kutsutakse teda ta pika kaela ja kitsaste liugjate õlgade pärast. Õpetaja vastu on elu nimelt niisama ebaõiglane kui kõikide teiste vastu. Õpetaja Pudeli puhul ka peale selle veel irooniline, sest Pudel ei tarvita kunagi pudelit. Ta on täiskarsklane.

      Ka kõikidel teistel õpetajatel on hüüdnimed. Kersman on Kärts, СКАЧАТЬ