Vargamäe vanad ja noored. Andrus Kivirähk

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nihutab ennast natuke, et uued tulijad ära mahuksid. Tõnisson ja Oviir veavad mokad kirtsu – küllap kardavad, et rasvane pala käest libiseb. Seppik näitab neile salaja rusikat – ärgu arvaku, et nemad üksi peavad juua saama, siin kuivab ka teiste kurk, nagu oleks sinna saepuru topitud!

      Asmer haarab kohe härjal sarvist.

      „Ütle, Siim, kas sa saad järsku viiskümmend krooni laenu teha?” küsib ta. „Järgmisel nädalal maksan ära!”

      Kallas läheb näost nii valgeks, nagu hakkaks minestama. Seppik ehmatab samuti – issake, kas Asmer on hull! Viiskümmend krooni! See on ju terve varandus!

      „Nii palju poleks tarviski!” segab ta kähku vahele. „Kui saaks kakskümmend – noh, kahe õlle raha!”

      „Mehed, uskuge, mul pole pennigi!” ütleb Kallas kurvalt. „Naine täna andis kümneka, ütles – söö ometi tööl, muidu ei pea tervis vastu! Ostsingi siis selle puljongi, kaks krooni jäin veel Oljale võlgu. Millest ma selle ära maksan – ei tea!”

      Puhvetisse tekib rusutud vaikus. Oviir ja Tõnisson on silmanähtavalt pettunud. Mikser on oma sinepileiva ära söönud ja pühib uduseks tõmbunud prilliraame.

      „Küll tahaks mannakreemi!” ütleb Ojuland unistavalt.

      „Ma hakkan peale tööd sadamas vaate veeretamas käima,” lubab Mikser ja vahib meeletult ringi. „Küll me saame… kunagi… mannakreemi ja… lumepallisuppi ja… Sööme kõhu täis!”

      Aga see ei kõla kuigi veenvalt. Ojulandil voolab pisike pisar üle põse.

      Seal kostab väljast hääli. Puhveti uks lüüakse prauhti valla ja sisse astub rahandusminister Õunapuu, kopranahkne kasukas seljas.

      „Tere!” karjub ta valju häälega. „Tere, Olja! Kas sul konjakit on? Vala välja! Mida? 40 grammi? Nalja teed või? Vala terve pudel välja! Vala õllekannu! Ja otsi midagi närida, lõhekala või… Kas sul vähke on? Lase tulla!”

      Puhvetis istujatele tuleb elu sisse. Tõnisson ja Oviir kargavad püsti nagu ussist nõelatud ja tormavad Õunapuu poole. Efendijev on silmad pärani ajanud, otsekui näeks tonti. Õunapuu märkab teda ja virutab kämblaga vanamehele vastu turja.

      „Mis sa jõllitad siin?” käratab ta lõbusalt. „Mis sa istud kuiva suuga! Lõbus Harri ei armasta, kui puhvetis kuiva suuga istutakse! Mis sa tahad juua? Õlut? Olja, too kast õlut! Mina maksan! Rikas Harri teeb välja! „

      „Ja mis teie tahate?” uurib ta Asmerilt ja Seppikult, kes seisavad ootamatult ilmunud lunastaja ees tikksirgelt, justkui soldatid. „Tõmmake püksilukud kinni, siis istuge maha ja jooge minuga kokku! Ruttu! Nii, kõmm! Võtke peale kah! Ja mis teie tahate, emakesed? Rääkige ruttu, lõbus Harri ei armasta pikka möla!”

      „Meie tahame punast veini!” kuulutab Oviir kiiresti.

      „Viina ikka ka!” lisab Liina Tõnisson. „Ja sinki!”

      „Tehtud!” teatab Õunapuu. „Kuulsid, Olja? Too kõike! Too laud täis, täna hakkame pummeldama! Rikas Harri teeb uue eelarve puhul välja! Tulge kõik minu lauda! Hei, Ojulandi-plika! Tule sina kah! Ma ostan sulle midagi magusat! Olja, too talle munalikööri! Ja lapsele jäätist!”

      „Ära joo seda!” sisistab Mikser Ojulandile, kui see oma pudeli kätte on saanud ja otse kaelast trimpama asub. „Kuidas sa võid? See on nii… labane!”

      „Sina pead alati virisema!” turtsatab Ojuland. „Kade oled või, et teisel raha on?”

      Ta läheb ja istub Õunapuu kõrvale. Väike Mailis keksib oma jäätisega talle järele, suu ümber ‰okolaadivõru.

      Mikser haarab endal peast ja tormab puhvetist välja.

      „Hei, kus sa lähed!” kisendab rahandusminister. „Tule, joo ka! Rikas Harri teeb välja!”

      „Ah, ei tema tule kunagi teiste inimeste juurde!” ütleb Ojuland üleolevalt. „Tema ongi selline imelik!”

      „Näe, Kallas istub ka omaette nagu munk!” sosistab Oviir ja kõkutab naerda.

      „Las istub!” põrutab Asmer. „Kui Kallas rahandusminister oli, siis tema ei käristanud kunagi niimoodi välja! Kas ma’s ei mäleta, muud juttu ei kuulnud kui et – raha on nii vähe ja raha on nii vähe… Nagu juut veeretas kopikaid!”

      „Justament, ehtne juut!” karjub Efendijev, kes on juba purju jäänud ja punetab näost nagu peet. „Juudiga me koos ei joo!”

      Kallas kuuleb seda ja lusikas tema käes hakkab värisema, nii et puljong laudlinale tilgub. Ta tõmbub kühmu ning pureb tummas ahastuses huult.

      Õunapuu laseb Oljal tuua veel kolm konjakit. Naised hakkavad laulma.

      Linnapea pere ja muud loomad

      Savisaar võtab taskust suure punaseruudulise taskurätiku ja pühib sellega oma nägu. Puhh! Küll on palav!

      „Pole harjunud selle keskküttega,” seletab ta ise, varjates varrukaga haigutust. „Meil Hundisilmal on hommikuti vahel veetoober jääs! Aga siin – muudkui kütavad! Nahk kõikse aeg märg. Ei saa akent kah lahti teha – tõmbab läbi!”

      „Jumala eest, ei maksa lahti teha jah!” nõustub Linnar Priimägi, kes on ennast pingikesele istuma sättinud. „Hoidke oma tervist, heategija!”

      Savisaar haigutab uuesti. Igav! Kutsus küll Priimäe külla, et see muinasjutte räägiks, kaarte paneks või tuha pealt ennustaks, aga professor istub niisama, pühib oma prille ja kõigutab ennast edasi-tagasi. Muiduleivasööja! Küllap ootab, millal lõunaoodet pakutakse! Ehh, on alles inimesed!

      Savisaar ajab end ägisedes püsti ja kõnnib küülikupuuride juurde. Loomakesed vahivad teda oma punaste silmadega, hüppavad arutult. Pole neistki seltsi! Aga ei saanud ju neid Hundisilmale jätta, kes seal nende eest hoolt kannab, suvi on ju läbi, tarvis linnas ametis käia. Oh jah, see amet… Vanakurat ise mõtles välja need valimised!

      Savisaar sülitab vihaselt ja vahib Priimäele otsa.

      „Noh, mis linna peal räägitakse?” pärib ta järsult. „Mis meelt rahvas on? Kas mind valitakse tagasi?”

      „Valitakse, heategija, valitakse!” vastab Priimägi laulvalt. „Kas siis ilmas saab olla nii alatuid inimesi, kes teid linnapeaks ei vali! Kõik kiidavad teid, löövad teie nime kuuldes risti ette… Rahvas armastab teid, heategija!”

      „Jaah…” pomiseb Savisaar kahtlevalt. „Leidub igasuguseid! Näe, seesama, Rein Lang, tema ju himustab minu kohta!”

      „Kes himustab, see komistab!” vastab Priimägi targalt, võtab laualt prääniku ja hammustab seda, tõstab silmad taeva poole, hammustab veel üks kord.

• • •

      Samal ajal istub Rein Lang kõrvaltoas ja närib küüsi. Seal Savisaare juures on ju kurat ise lahti! Koer haugub, lapsed kiljuvad… Alalõpmata veab see Maria sõbrannasid koju, tänagi tulid koos Mailis Rannaga, nüüd hüppavad vist voodil, naeravad täiest kõrist. Kas siis niimoodi saab tööd teha! Koeravolaskist pole mõtet rääkida, see jookseb vabalt mööda koridore ringi, hambad paljad, kipub aina säärde kargama. Tahad peldikusse minna, võta malakas kaasa! Küülikud СКАЧАТЬ