Vana-Egiptuse inimene. Sari «Inimene läbi aegade». Sergio Donadoni

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kategoorias on eriline tähtsus demootses kirjas1 kreekakeelsetel papüürustel, mida on meie ajani säilinud suur hulk. Need käsitlevad küll Ptolemaioste perioodi ja Rooma ajastut, kuid sealset pilti elust maapiirkondades võib laiendada ka minevikule; seejuures päris kaugele ajale, nagu peagi näeme.

      Samavõrd tähtis on arheoloogiline materjal. Sellesse kategooriasse kuuluvad põllutööriistad, nagu seemnekorvid, kõplad, adrad, sirbid, tuulutusrestid, just need tööriistad, mida Egiptuse põlluharija oma töös kasutas. Ka eelmistega seotud töövahendeid, nagu köisi, korve ja sõelu on meieni jõudnud suures koguses ja erinevatest ajastutest; samuti väikesi puust kipskrohviga kaetud ja maalitud kujukesi, mis kujutavad võluva realismiga mitmesuguseid maaelu episoode.

      Tuleb tunnistada, et meie käsutuses olevad allikad jagunevad üsnagi ebavõrdselt nii ajas kui ka ruumis, kuid hoolimata sellest peaksime saama põllumajanduselu eri külgedest küllalt sidusa ülevaate, mis loodetavasti pole reaalsusest väga kaugel. Lugeja peaks alati meeles pidama, et egiptlased olid üldiselt väga konservatiivne rahvas ning talupojad ja põllumajandus on kõigis ühiskondades kõige alalhoidlikum ning kõige aeglasemalt muutuv osa. Mis puutub Egiptuse põllumajandusse ning sellega seotud inimeste ellu, siis see, mis kehtib ühe teatud perioodi kohta, kehtib põhimõtteliselt ka kõigi teiste puhul. Omal ajal valmistatud kõige lihtsamaid põllutööriistu kasutati vaid tühiste muutustega paljude sajandite jooksul: umbes aastast 350 eKr pärinevas Petosirise hauakambris kujutatud põllutööd erinevad väga vähe, kui üldse, põllutööde kujutistest Vana riigi mastabates2, mis on ehitatud kakskümmend kolm või kakskümmend neli sajandit varem. Egiptuse talupoja karm elu, looduslikud olud, igapäevaelu raskused ja vaevad muutusid õige vähe kogu pika ajaloo jooksul alates dünastilisest perioodist kuni viimase ajani. Alles uute niisutusmeetodite rakendamine, elektri ja eelkõige Sadd el-Ali ehk Assuani suure tammi rajamine 1972. aastal hakkas mõjutama maa põllutööde traditsioonilist süsteemi ja rütmi. Tänu sellisele konservatiivsusele (võiks öelda, lausa jäikusele) aitavad vaaraode ajastu Egiptuse talupoegade elu paremini mõista ka araabia ajaloolaste Muwaffaq ad-Din Abd al-Latifi (1162? – 1231) ja Taqi ad-Din al-Maqrizi (1364–1442) teosed, Egiptust 17., 18. ja 19. sajandil külastanud eurooplaste teated ning viimaks (kuid sugugi mitte vähetähtsana) egiptlaste tavasid ja kombeid kirjeldavad teosed, mille koostasid Napoleoni tema Egiptuse sõjakäigul 1798. aastal saatnud tähelepanelikud vaatlejad; samuti viimastel aastatel kirjutatud professionaalsete antropoloogide ja etnograafide tööd, näiteks Winifred Susan Blackmani ja Nessim Henry Heneini uurimused.

      Sünnist surmani oli talupoeg lahutamatult seotud enda haritava põllulapiga, kes iganes selle omanik ka oli. Maaomandi süsteem muutus vastavalt riigis toimunud poliitilistele muutustele, kuid on vägagi kaheldav, kas see mõjutas silmanähtavalt talupoegade elukvaliteeti või nende tööd. Kas nad harisid maid, mis kuulusid vaaraole või templile või mõne suurmaaomaniku valdusi, olukord oli nende jaoks ikkagi enam-vähem sama, välja arvatud ehk nendel talupoegadel, kes olid mõne kindla templi teenistuses ning võisid loota pääsemist teoorjusest; nendest tuleb juttu edaspidi.

      See, mis tõeliselt mõjutas nii põlluharija kui ka kogu rahva elu, oli Niiluse iga-aastane üleujutus, mis niisutas maad ja muutis selle viljakaks. Üleujutus algas ja lõppes suvekuudel muutumatu regulaarsusega. Saanud alguse subtroopilise Aafrika rohketest vihmadest ning lume sulamisest Etioopia mägismaal, jõudis üleujutus juunis Assuani ning kuna seda ei piiranud mingid tõkked ega tammid, hakkas kulgema põhja poole, ulatudes kolm nädalat hiljem Memphiseni. Algul imbus vesi märkamatult haritavate maade pinnasesse, täites aeglaselt madalikud ja sood ning niisutades mulda altpoolt. Juuli keskpaigast hakkas veetase kiiresti tõusma, jõgi kerkis üle kallaste ning kattis maa rohkem kui kahe meetri sügavuse veekihiga. Augusti keskpaigast septembri keskpaigani oli kogu Niiluse org üle ujutatud ning nägi välja nagu piklik, kitsas ja käänuline järv, millest kerkisid üksikute punktidena välja kõrgematele kohtadele ehitatud külad ja linnad. Seejärel hakkas tulvavesi aegamööda alanema ning taandus oktoobri lõpuks, jättes maha hästi niisutatud maa ning lisaks sellele mudakihi, milles leidus rikkalikult orgaanilisi aineid ja mineraalsooli, maa looduslikke toitaineid, mis polnud põrmugi halvemad parimatest tänapäeva väetistest. Samuti jäid pärast üleujutust põldudele tiigid, mis ühendati kanalite, basseinide ja kaitsetammide võrku. Sellist niisutussüsteemi, mida nimetatakse „basseinide niisutuseks”, tunti Egiptuses juba dünastiate-eelsel ajal ning kasutati läbi kogu maa ajaloo; Ülem-Egiptuses oli see kasutusel veel ka 1960. aastatel.

      Herodotos ja Diodorus imetlesid Niiluse üleujutust ja selle soodsat mõju maa põllumajandusele. Ajaloo isa kirjutab nii:

      Mitte keegi kogu maailmas ei saa maa vilju nii kerge vaevaga. Nad ei pea maad ei adraga kündma ega kõplama ega tegema mingit muud tööd, mida kõik teised inimesed saagi kindlustamiseks teevad. Jõgi tõuseb omasoodu, niisutab põlde ning pärast nende niisutamist taandub. Seejärel külvab igaüks oma maatükile ning laseb sead põllule seemneid maasse tampima. Nüüd ei jää üle muud, kui oodata saagikoristust. Sigu kasutatakse ka viljapeksmisel ning seejärel viiakse vili aita. (Hdt, II, 14.)

      Diodorus kuulutab omalt poolt, et Niilus toob inimestele rohkem kasu kui ükski teine maailma jõgi. Ta lisab, et aeglaselt voogavad üleujutuse veed toovad kaasa värsket viljakat muda ning niisutavad põlde, muutes sellega talupoja töö kergeks ja tulusaks. Vaevu on vesi taandunud, kui talupojad asuvad pehmet ja niisket põldu harima. Külv ja saagikoristus on üsna kerged:

      Enamik puistab lihtsalt seemne laiali, toob oma kariloomad põllule ja laseb neil seemned maasse tampida, nelja või viie kuu möödudes aga naasevad talupojad põllule saaki koristama. Mõned talupojad kasutavad kergeid atru, pöörates ümber vaid niisutatud maa pealiskihi ning koguvad siis suure hulga vilja suurema vaeva ja kulutusteta. Üldiselt võib öelda, et igasugused põllutööd nõuavad teistelt rahvastelt palju tööd ja väljaminekuid ning ainult egiptlastel käib saagikoristus väga väikeste kulutuste ja vaevaga. (Diodorus, I, 36.)

      Niivõrd roosiline nägemus põlluharimisest Niiluse orus on küll vale, kuid sellele leidub seletus. Herodotos ja Diodorus pärinesid maadelt, kus tuli näha ränka vaeva, et saada vaeselt kiviselt pinnaselt mingitki saaki ning Egiptuses nähtu avaldas neile sügavat muljet: võimas jõgi niisutab viljakat maad, soodne kliima, külluslikud saagid, põllumajandustoodangu mitmekesisus. Nende meelest oli Egiptus põllumajanduslik Eldoraado. Kuid see ei olnud nii ja iga muistne (ning tegelikult ka tänapäeva) fellah3 oleks ajalookirjutajate pettekujutelmad purustanud.

      Niiluse vesi tõusis ja alanes igal aastal ühel ja samal ajal. Sama ei olnud aga üleujutuse ulatus ja veetase, mis oli peatähtis, sest sellest sõltus heaolu või õnnetus. Nii madalvesi ehk „madal Niilus” kui ka liigne kõrgvesi ehk „kõrge Niilus” tõid mõlemad kogu maale raskeid aegu. Kui jõe vesi ei tõusnud piisavalt kõrgele niisutamaks kogu haritavat maad, ei jätkunud järgmise hooaja saagi tarvis viljakat pinnast ning järgnesid paratamatult nälg ja kitsikus, mida egiptlased nimetasid „nälja-aastaks”. Seevastu liiga ulatuslik üleujutus, kui purunes niisutustammide ja kanalite võrk, võis põhjustada lausa katastroofi; sageli hukkusid selle käigus ka inimesed ja loomad ning hävisid saagid. Lisaks, nagu märgib Plinius Vanem (V, 10, 58), taandus suurvesi väga aeglaselt, jättes liialt vähe aega vilja külvamiseks, valmimiseks ja saagikoristuseks enne järgmise üleujutuse algust. Talupoegadele oli see olukord hästi tuntud, sest nemad olid esimesed, kes Niiluse kapriiside tagajärjel kannatasid. Isegi siis, kui üleujutus oli optimaalne (seda nimetati „suureks Niiluseks”) ning vesi tõusis tasemele, mis kogemuste järgi tagas suurima saagikuse, ei jäetud põllutöid sugugi mitte juhuse hooleks. Üleujutatud Niiluse kehastus jumal Hapi oli taas kord olnud helde ning toonud maale heaolu, seetõttu tuli laulda talle tänu ja kiitust. Kuid üksnes tema heldusest ja soosingust ei piisanud, et panna vili valmima. Põllud vajasid ka inimkäte hoolt. Dii facientes adiuvant4. Egiptuse talupoeg teadis seda paremini kui riigi suurim tark, СКАЧАТЬ