Enne nende poomist. Esimese seaduse triloogia 2. raamat. Joe Abercrombie

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ühe punase silma lahti, pilgutas seda, kõõritas ülespoole vaadata ja tema näole venis aeglaselt naeratus. „Shylo Vitari, tõepoolest! Maailm suudab mind siiski veel üllatada.” Ta maigutas suud, krimpsutas nägu, vaatas alla, nägi oma süles pudelit, tõstis selle üles ja võttis pika januse sõõmu. Ta kulistas pudelist, nagu oleks seal vesi. Kogenud joodik – justkui oleks selles muidu veel kahelda saanud. Esmapilgul tundub, et tema pole küll selline inimene, kellele linna kaitsmist usaldada. „Ma ei oodanud, et sind veel näen. Ehk võtad maski eest? See röövib mult võimaluse sinu ilu nautida.”

      „Jäta selline loba oma hooradele, Cosca. Ma ei taha sinu haigusi saada.”

      Palgasõduri kõrist kostis mingi mulisev heli, pooleldi naer, pooleldi köhimine. „Sul on endiselt printsessi kombed,” kähistas ta.

      „Siis on see peldik vist palee.”

      Cosca kehitas õlgu. „Kui oled piisavalt purjus, on kõik kohad ühtemoodi.”

      „Kas sa arvad, et jääd kunagi piisavalt purju?”

      „Ei. Aga üritada tuleb.” Justkui selle tõestuseks tõmbas ta pudelist veel ühe suutäie.

      Vitari sättis end lauaservale istuma. „Mis sind siis siia toob? Ma mõtlesin, et sa levitad Stüürias riistaroostet.”

      „Minu populaarsus kodumaal on mõnevõrra kahanenud.”

      „Avastasid liiga sageli, et pead võitlema mõlemal poolel, mis?”

      „Umbes nii.”

      „Aga dagoskalased võtsid su avasüli vastu?”

      „Mulle meeldiks palju rohkem, kui sina võtaksid mind vastu avatud jalgadega, aga inimene ei saa kõike, mida tahab. Kes su sõber on?”

      Glokta tõmbas oma valutava jalaga laua alt ühe tooli ja võttis ettevaatlikult istet, lootes, et tool peab tema raskusele vastu. Põrandale pilpahunniku keskele prantsatamine ei näitaks mind küll sellises valguses, nagu ma tahaksin. „Mina olen Glokta.” Ta sirutas oma higist kaela ühele ja teisele poole. „Üleminkvisiitor Glokta.”

      Cosca silmitses teda pikalt. Tema silmad olid verd täis valgunud ja aukus, silmalaud olid rasked. Kuid ikkagi paistab tema silmist mingi arvestamine. Võib-olla pole ta pooltki nii purjus, kui näidata tahab. „Seesama Glokta, kes sõdis Gurkhulis? Kuulus kolonel Glokta?”

      Glokta tundis, et silmalaug hakkab tukslema. Ei saa öelda, et ma oleksin seesama inimene, aga mälu on kellelgi üllatavalt hea. „Ma loobusin sõduritööst aastaid tagasi. Üllatav, et te minust kuulnud olete.”

      „Võitleja peab oma vaenlasi tundma, aga palgatud võitleja ei tea kunagi, kes tema järgmine vaenlane on. Alati tasub tähele panna, kes on sõjaväeringkondades kes. Ma kuulsin teie nime mõni aeg tagasi, teid mainiti kui inimest, keda tasub tähele panna. Te olevat vapper ja nutikas, nagu ma kuulsin, kuid hulljulge. See oli viimane kord, kui ma teist kuulsin. Ja nüüd olete siin, sootuks teise ameti peal. Esitate küsimusi.”

      „Hulljulgus ei lõppenud minu jaoks hästi.” Glokta kehitas õlgu. „Ja midagi peab inimene ju tegema.”

      „Muidugi. Mina ütlen, et kunagi ei tohi teise inimese valikuid kahtluse alla seada. Keegi ei tea, mis põhjused nende taga on. Kas te tulite klaasikest võtma, üleminkvisiitor? Siit saab kahjuks ainult hobusekust.” Ta vehkis pudeliga. „Või on teil mulle küsimusi?”

      Neid mul on, ja kõvasti.„Kas teil on piiramistega kogemusi?”

      „Kogemusi?” pudistas Cosca. „Kogemusi, küsite? Hah! Kogemused on küll asi, millest mul puudust ei ole…”

      „Tõsi,” pomises Vitari üle õla, „puudust on sul ainult distsipliinist ja lojaalsusest.”

      „Nojah…” Cosca põrnitses Vitari selga. „See sõltub sellest, kellelt küsida. Aga ma olin Etrinas ja Murises. Mõlemas kohas oli tõsine piiramine. Visserini piirasin ma ise paar kuud ja oleksin selle peaaegu vallutanud ka, aga see naissaatan Mercatto tabas mind ootamatult. Ründas ratsaväega just enne koitu, nii et päike paistis nende selja tagant. Pagana ebasõbralik nõks, igavene lita…”

      „Ma kuulsin, et sina olid sel ajal napsist oimetuna maas,” märkis Vitari vaikselt.

      „Nojah… Siis kaitsesin ma Borlettat kuus kuud suurvürst Orso vastu…”

      Vitari turtsatas. „Kuni Orso sulle maksis, et sa väravad lahti teeksid.”

      Cosca naeratas andekspaluvalt. „Ta pakkus ilmatut hulka raha. Aga relvade abil ta sisse ei pääsenud! Seda peab ju tunnistama, Shylo?”

      „Sinu vastu ei pea keegi võitlema, kui rahakott kaasas on.”

      Palgasõdur irvitas. „Ma olen see, kes olen, ja ma pole kunagi väitnud, et oleksin keegi muu.”

      „Nii et te olete siis oma tööandjat reetnud?” küsis Glokta.

      Stüürlane tardus paigale, pudel poolel teel suu juurde. „See solvas küll südamepõhjani, üleminkvisiitor. Nicomo Cosca on küll palgasõdur, kuid on ju ometi mingid reeglid! Mina pööran tööandjale selja ainult ühel juhul.”

      „Ja see on?”

      Cosca irvitas jälle. „Kui keegi teine pakub rohkem.”

      Aa, palgasõdurite aukoodeks. Mõned inimesed on raha eest kõigeks valmis. Enamik inimesi on piisavalt suure raha eest valmis tegema ükskõik mida. Võib-olla ka üleminkvisiitori kaduma panema?„Kas te teate, mis juhtus minu eelkäijaga, üleminkvisiitor Davoustiga?”

      „Aa, nähtamatu piinameistri mõistatus!” Cosca sügas mõtlikult oma higist habet, nokkis löövet kaelal ja uuris sõrmeküüne alla jäänud saaki. „Kes teab või kellele see korda läheb? See mees oli siga, ma ei tea temast peaaegu midagi ja see vähene, mis ma tean, ei meeldi mulle. Tal oli palju vaenlasi, ja juhul kui te pole juba märganud, siis see linn on tõeline ussipesa. Kui tahate teada, milline uss teda just salvas, siis… kas selle väljauurimine pole mitte teie töö? Minul oli tol ööl siin tegemist. Joomisega.”

      Seda pole just üleliia raske uskuda.„Mida te arvate meie ühisest sõbrast, kindral Vissbruckist?”

      Cosca tõmbas pea õlgade vahele ja vajus tooli peal madalamale. „Ta on täielik laps. Mängib sõdurit. Jahmerdab oma pisikese lossi ja pisikese müüriga, kuigi tegelikult loevad ainult suured müürid. Mina ütlen, et kui linn need käest annab, on mäng läbi.”

      „Mina mõtlesin täpselt samuti.” Võib-olla saaks linna kaitsmine siiski ka hullemates kätes olla. „Maamüüride juures on töö juba alanud ja kraavi juures ka. Ma tahan kraavi vee sisse lasta.”

      Cosca kergitas kulmu. „Väga hea. Laske muidugi. Gurkullastele ei meeldi eriti vesi. Nad on halvad meremehed ka. Laske muidugi vesi sisse. Väga hea.” Ta ajas pea kuklasse, imes pudelist viimased piisad välja, viskas pudeli räpasele põrandale ja tõmbas räpase käega üle suu, seejärel aga pühkis kätt oma higiplekilise särgi rinnaesise sisse. „Vähemalt keegi teab, mida teeb. Võib-olla peame siis paar päeva kauem vastu, kui gurkullased ründavad, mis?” Kui keegi meid enne ei reeda.

      „Kunagi ei tea, võib-olla gurkullased ei ründagi.”

      „Oh, СКАЧАТЬ