Mõrv meie seas. Ann Granger

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nagu Ellen Bryant. Markby võttis laualt patoloogi raporti. Kuna Markbyl polnud kunagi olnud pistmist tikitud padjakatete või kootud kampsunitega, ei olnud ta näinud ei proua Bryanti ega tema poodi. Ta ei teadnud sellest naisest midagi, ja isegi pärast sellist intiimset sekkumist nagu seda on lahang, teadis ta temast väga vähe.

      Surres oli proua Bryant olnud hea tervise juures. Ta oli surnud peaaegu silmapilkselt. Mõrvar kas teadis täpselt, kuhu lüüa, või oli tal lihtsalt õnne. Väiksemagi vääratuse korral oleks nuga põrganud vastu rangluud. Ent hoop oli olnud täpne ja lõiganud läbi kägiveeni. Hirmus vaatepilt. Naise sviiter oli verest läbi imbunud ja ainult lõnga punane värv oli seda pisut varjanud. Ta hambad olid terved ja ta ei olnud ühegi Bamfordi hambaarsti juures kirjas. Ta oli kohalikus polikliinikus arvel, kuid polnud käinud kunagi arsti juures ega millegi üle kurtnud. Ta polnud neitsi – mis oli loomulik neljakümne ühe aastase naise puhul, kes oli laulatussõrmuse ja proua-staatuse järgi otsustades abielus. Ent hiljutisest seksuaalsuhtest ei leitud mingit jälge. Kõik Elleni testid olid negatiivsed.

      Teine häda oli see, et ei leidunud ühtegi sugulast, keda Elleni surmast teavitada. Igal inimesel oli keegi olemas. Ellenil mitte. Nad pidid piirduma tema poeabilise Margery Collinsiga. See ülesanne anti konstaabel Jonesile. Jones kandis ette, et Margery oli reageerinud uudisele pisarauputusega ja tema ainus kommentaar oli olnud, et jumal karistab pahategijat.

      Aga enne pidi Markby leidma kuriteo kordasaatja ja saatma ta maapealse kohtu ette.

      Küsitlusel rääkis preili Collins, et Ellen oli võtnud laupäeva õhtupooliku vabaks. Ta polnud öelnud, kuhu läheb. Üldiselt ei rääkinud ta Margeryle oma asjadest. Margeryl olid poe võtmed ja Ellen elas poe ülemisel korrusel.

      Üks asitõend neil siiski oli – tapariist. See oli hotelli köögist pärit nuga. Selle tundis ära peakokk Richter, kes ütles, et tema nugadel ja teistel väiksematel köögiriistadel on tihti jalad all. Eric Schuhmacher kinnitas seda. Richter oli seda talle kurtnud. Arvestades uut kööki ja sellest tulenevat segadust, leidis Markby, et seda ei tasuks eriti südamesse võtta.

      Richter tunnistas, et ta tarvitas kõne all olevat nuga laupäeva hommikul. See oli jäänud temast köögilauale. Selle oleks võinud võtta kes iganes, ja kuna avamispäeval töötas Hallis palju inimesi, oli võimalike kahtlusaluste nimekiri väga pikk. Noapeal polnud sõrmejälgi. Mõrvar oli kandnud kindaid või mähkinud noapeale midagi ümber või kummardunud laiba kohale ja pühkinud selle puhtaks, ilma nuga haavast eemaldamata. Viimane eeldas raudseid närve ja äärmist külmaverelisust.

      „Lähme, Pearce,” ütles peainspektor. „Vaatame lahkunukese korteri üle.”

      Ta võttis Elleni käekotist leitud võtmekimbu. Kott oli õlarihmaga ja rihm oli olnud surnud naise käe ümber. Mõrva motiiviks polnud röövimine. Elleni laulatussõrmus ja hinnaline käekell olid alles, ning kuigi käekott oli lahti, oli rahakott samuti alles ja selles kakskümmend naela viielistes. Ellen võis koti ise hooletusest lahti jätta.

      Peale rahakoti olid kotis veel juhiload, puudritoos, huulepulk ja paberiribale kirjutatud nimekiri toidukaupadest, mida poest osta. Juhiloal oli Elleni sünnikuupäev, mida Margery Collins hiljem kinnitas, meenutades kurvalt, kuidas Ellen oli toonud iga sünnipäeva tähistamiseks poodi kaks kooki – endale ja Margeryle. On alles tähistamine, mõtles Markby nukralt. Koti sisu ei avaldanud midagi Elleni eraelu kohta. See jäi mõistatuseks nii enne kui ka pärast surma.

      „Üks nendest,” ütles Markby võtmeid kõlistades, „peab sobima poeuksele.”

      Esmaspäeviti oli Bamfordis vaikne. Ainult et täna, mõtles Markby koos Pearce’iga auto juurde minnes, on meil peale mõrva veel lasteahistaja kaelas. Üks põhjustest, miks Markby põlgas isegi mõtet loovutada juurdlus kellelegi teisele, oli see, et tal olid Bamfordi vastu omandiõiguslikud tunded. See oli tema lapp maakamaral, ja nii, nagu ta hoidis oma aia umbrohust puhas, tundis ta kohustust hoida Bamford puhas kuritegudest, kaevata üles iga kurjus, mis tahtis siin juuri ajada.

      Kaks kriminalisti ei avaldanud suuremat uudishimu, kui nad astusid Tudori-aegse maja ees autost välja ning vaatasid sisse poeaknast, kust paistsid lõngavihtide kuhilad ja kanvaade väljapanek. Klaasuksel rippus silt „Suletud”. Markby proovis võtmeid ja uks avanes teisel katsel. Nad sulgesid enda järel ukse, läksid läbi poe ja ronisid kitsast trepist üles.

      „Omapärane vana majake,” nentis Pearce. „Ilmselt huvitus ta ajaloost, kuna kuulus sellesse seltsi.”

      „Me peame seltsiliikmeid uuesti küsitlema. Paistab, et nemad olid ta ainsad sõbrad – kui „sõbrad” on üldse õige sõna.” Seda öeldes avas Markby ukse trepi otsa juures.

      Ta ei osanud oodata, et korter on nii korras. See peaks muutma lihtsamaks leida midagi asjassekuuluvat. Kirjutuslauasahtel oli lukus, kuid üks võtmetest rõnga küljes avas selle. Sahtlis olid arveraamatud ja ärialane kirjavahetus – kõik klambritega kinni või kenasti kaustade vahel. Ei isiklikke kirju ega kalender-päevikut. Viimase puudumisest oli Markbyl eriti kahju. Päevaraamatud sisaldavad tihti elulise tähtsusega juhtlõngu.

      „Siin on üks foto.” Pearce tuli Markby juurde, raamitud päevapilt käes. „See on ka ainuke. Mitte ühtegi pilti perekonnast.”

      Fotol seisis Ellen kaupluse „Vardad ja Nõelad” ukse ees. Markby võttis foto raamist välja, et vaadata, kas midagi on selle tagaküljele kirjutatud, ning sealt libises välja ajaleheväljalõige. Iga lootus avastada midagi olulist varises kohe kokku. See oli lühike artikkel poe avamisest ja foto oli teinud Bamford Gazette’i fotograaf. Ainuke huvipakkuv lause artiklis oli see, et Ellen oli Bamfordis uustulnuk. Artikli juures polnud ilmumise kuupäeva, kuid küllap teeb toimetus selle kindlaks.

      „Nad oleksid võinud öelda, kust ta tuli,” torises Markby fotot ja raami Pearce’ile ulatades. Pearce viis selle tagasi lauale ja jätkas latrite läbi otsimist. „Ohhoo! Mis see on? Nüüd… nüüd hakkame juba kusagile jõudma!”

      Ta tõmbas välja väikese raamatukese, mille vahel oli kokkuvolditud paber. „Pass – ja veel Austraalia oma!” Ta avas selle. „Ellen Marie Novak, sündinud 6. juunil 1951 Melbourne’is. Ja mis see on?” Ta voltis lahti paberilehe. „Näeb välja nagu mingi lõputunnistus. „Klassikalise ja modernse tantsu kool”. Mis kuupäev sellel on? Hmm, ta pidi olema kuueteistkümneaastane. Ta tahtis siis saada tantsijaks! Võib-olla töötaski ta mõnda aega tantsijana. Ta kandis tunnistust passi vahel, mis võib tähendada, et ta käis mööda maailma tööotsi otsimas.” Markby tõstis pilgu passilt. „Me peame minema Austraalia Majja. Pass on seal eelmisel aastal pikendatud ja neil peab olema tema kohta toimik, kuigi ma kahtlen, kas arvutis on tema kohta rohkem andmeid kui nimi. Endine tantsija… pole siis ime, et ta oli terve ja vormis.”

      Ta sulges passi ja koputas sellele mõtlikult. „Võib-olla tuli ta siia tantsutrupiga ja jäi pidama? Ballett? Rühmatants? Televisioon? Ööklubid? Me peame uurima teatriagentuuridest ja meelelahutusest.”

      „Ta pole juba aastaid tantsinud,” lausus Pearce pessimistlikult. „Mitte meie riigis. Ta on elanud tükk aega Bamfordis ja siin pole tantsijate järele nõudmist.” See mõte näis teda rusuvat.

      „Tantsijate professionaalne eluiga on lühike. Ta pidi pingutama, kuni veel suutis. Säästis raha ja ostis selle maja. Tal oli ärivaistu.” Markby osutas korras kaustadele.

      „Aga kes on siis härra Bryant?” küsis Pearce. „Või võttis Ellen lihtsalt teise nime ja kutsus ennast proua Bryantiks? Ta pole kunagi passi vahetanud.”

      „Paljud moodsad naised leiavad, et on lihtsam jätta endale neiupõlvenimi. Või oli abielu väga lühiajaline, mingi pooleaastane teismelisekiindumus. Võib-olla elab mees Austraalias, on uuesti СКАЧАТЬ