Selle ilma kõlakojas. Helvi Jürisson

Чтение книги онлайн.

      Nüüd pihlakobarad on õhevil –

      ju ootavad nad siia siidisabu,

      all rabas märgib udu seeneradu,

      raudrohi on nüüd ainus sügislill.

      Ja aina tuure lisab tuulepill

      ja hingab roheluse peale kadu.

      Ent Põhjas seab end valmis lumesadu

      ja unesid on täis ta kohev vill.

      Oktoober on ju minu sünnikuu,

      kui lendab lehti, kustuvad kõik palud

      ja tuuleluuana on lookas salud.

      Kuid ma ei ole sügisele truu.

      Kui minu ahjus pragisevad halud,

      tean, kuskil ootab mind mu jõulupuu.

      Nüüd jälle elu langeb lukku,

      taas vaikimise aeg on käes,

      talv toodab taadikeste tukku

      ja ainus elumärk on lees.

      Siis tuled sina tuuli tuues,

      pool taevast musta hõlma täis.

      Ma seisan aknal, käsi suu ees,

      kui katust kolistab su käis.

      Sa tuled keskel minemise,

      su rabin rahustab mu und.

      Mu sõber vihm, jah sina ise

      tood märtsist teate enne lund.