Selle ilma kõlakojas. Helvi Jürisson

Чтение книги онлайн.

      Mine sa Kalevipojaga

      või Jumalapojaga –

      ilmaäärt sa ei leia niikuinii.

      Oled ilmas justkui ula peal –

      paika panemata.

      Aja niidiotsa ei saa kätte,

      tee peal piiriputkat ei jää ette.

      Mõte aina müttab oma koores,

      seemneks küpsemata veel ja toores.

      Vahel justkui kostaks koorekrõpsu –

      illusioon: sa sündisidki lõksu.

      Sind su tunnetusepuue

      jätab lõputuse tõkke taha,

      seal su õlult mõttetarga kuue

      Looja naeratades tõmbab maha.

      Ütleb: „Mõistatus, see ergastuse tooja,

      teile ahvatluseks jääbki sinna,

      et te tahaks aina minna, minna,

      sinna, kus on tõde – teie Looja.”

      Hing kui lendab siit kord maise rüüta,

      olgu patune või ilma süüta,

      teed kui algab eksirändurina –

      kes siis vaimuilmas on ta MINA?

      MINA, kes on jäetud keha kooldes

      ilmaeetris iseenda hoolde,

      iseenda tuuma tunnetama?

      On ta uus nüüd või on ikka sama?

      Kui on kaotsis kohused ja tavad,

      ilmalained teda kiigutavad

      ning ta leiab ennast arutlemas:

      mis siis tõega oli oma temas?

      Oli see ta tahtest sündind tegu,

      mis on jäävalt tema enda nägu?

      Või ehk tegid tema tegemise

      hoopis teised, mitte tema ise?

      Temalt tulid kuulekus ja virkus,

      teistelt aga siht ja mõttekirkus?

      Uitlev hing, mis otsinguks veel virge,

      otsib, otsib aina oma kirge,

      otsib ennast, seks et jääda endaks,

      et ta otsatuses koost ei lendaks…

      Ning siis justkui valge kirjatuvi

      tiirutab ta kohal tema HUVI –

      kust see tulnud või et kelle saadik?

      Mõttelennud lapsepõlvest saadik,

      see, mis elus vaimusädet nõudis,

      teost jäi puudu ehk või teoni jõudis,

      elutelg, ta selle järgi joondub.

      Võimalik, et nii

      ta MINAKS koondub.

      Ma ei taha enam näha vihaseid inimesi,

      neil on koledad paled

      ja nad on üdini valed:

      unustanud oma lapsepõlve.

      oma koerad, kassid ja lelud –

      neil käsil on kole-elud.

      Linnatänavad on nad kahemõõtmeliseks pressinud,

      iseeneste negatiivideks stressinud,

      roppuste sülge pritsivad

      ja kitšivad, kitšivad, kitšivad.

      Minu TV-s pole lavastusi –

      seal kohtan vapustavaid esmaavastusi,

      seal laotub roheluse võim mu ette,

      ma tõusen ilmakatusele, siuglen süvavette,

      näen elus nägematuks jäävaid maid…

      ma tänan neid, kes hoidsid kaameraid.

      Kui udu pilveks tõuseb suurest jõest,

      kus paradiisilinnud peavad pulmi,

      siis olen järsku keset Looja ulmi

      ja napsan osakese Suurest Tõest.

      Just nagu Botticelli

      merevahust tõusnud Aphrodite

      tõusku meie rahva

      vimmakerisele heidetud kapavee aurust

      puhas saunaline

      kena kabe eurooplane

      kes oskab

      end nii sirgu ajada kui kummardada

      kellel on vastuseks rinnatäiele oksüdeerunud vasele

      nööpaugus rukkilill

      ja kes läheb oma trikolooriga

      ja asetab selle

      Euroopa vaimutähtede

      kõrvale.

      Maakera hiigelkurrutise tekkest

      sünnib Himaalaja

      sinna mäemürakate vahele

      tulevad elama inimesed

      nad kutsuvad oma mägesid Lume Koduks

      Kõige alguse kõmin pole sealt kadunud

      levib ülipikkade võngetena orgudes

      ja ajukurdudes

      tänaseni

      See määratu mass

      on justkui looduse proportsioonidest väljas

      pisendab kõike surub alla masendab

      Aga hiidmüüritisest täkitud taevalapp

      tõotab vabanemist eluvaevast

      varjude ahistusest

      tõotab õndsust piirideta avaruses

      täielikku olemise hülgamist

      soovideta tahtetu

      budana Nirvaanas

      Meie oleme lõpuks jõudnud mereni

      kaarduva öötaeva ime alla

      silmapiirimõistatuseni

      kuhu kutsub

      vaibumatu lainetekohin

      Oleme valmis mõistatama

      valmis meresõiduks

      Meiega on haldjahinged ja hingekesed

      kõigil siin maa peal: linnul loomal

      rohul merekarpidel rannarahnudelgi

      kõigil on õigus oma hinge sees pidada

      Meis peab olema olnud miski

      justkui ootus justkui igatsus

      kaitset pakkuv

      korraga kõikjal meie ümber meie sees

      ei lahku

      ei jäta meid

      mis ka oleks

      mis ka saaks

      Võib-olla СКАЧАТЬ