Välised. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kõik nii häbistav. Frizz oli tema perekonnanime välja uurinud, mis tähendas seda, et poiss teab, et ta on inetu ja peole hiilinud väline.

      Aga sellest hoolimata oli poiss tema juurde tulnud…

      Mis tal viga oli? Kas aususe opp oli tema mõistust lõhkunud? Tema näotase oli ühtlaselt tõusnud – nüüd oli see alla kolme tuhande – ja Aya oli peaaegu nähtamatu!

      Puhta ja kuivana seisis Aya seinas oleva augu ees. Vaid ühikavormid ja ei ühtegi punkti, mida ühekordse riietuse peale raisata. Frizz oli teda muidugi juba limasena näinud – puhas vorm ei olekski nii palju kehvem.

      Ta pani end kiiresti riidesse ja suundus ukse poole.

      Moggle tõkestas tema tee ja vilgutas korra tulesid.

      „Aa, õige,” lausus Aya ja ütles toale: „Ravimid, palun. Ma olin vee all ja nüüd on mul värinad ja kuum olla.”

      Seina käsitaldrik välkus, tahtis tema palavikku mõõta ja higi maitsta. Aya asetas oma käe sellele ja peagi köhis sein midagi sünget tema lemmikteetassi. Oranži mõrudust juues vaatas ta oma tavalist Tarvete mööblit ja näopuudulikke riideid, väikest tuba ja kõige teda ümbritseva isikupäratust.

      Vähemalt ei pidanud ravimite eest punkte välja käima. Ja ilmselt olid joogis nanod – selleks ajaks, kui lift alla jõudis, oli uimasus peaaegu kadunud.

      „Sinu ülesleidmine oli lihtne,” ütles Frizz. „Ma ju teadsin sinu eesnime.”

      Aya kortsutas kulmu. „Aga linnas on ilmselt tuhat Aya-nimelist tüdrukut.”

      „Pigem tuhat kakssada.” Frizz kõkutas, kui veel üks robotirüü surmaagoonias vaevles. Lahing muutus tõsisemaks, lahinguväli kubises langenutest. Moggle lippas mööda väljaku servi, harjutas kummist rakettide peal jälgimisvõtet ja näis jääkülmas vees viibimisest täielikult taastunud.

      Aya ei saanud küll sama öelda. Laigulises varjus Frizzi kõrval istudes tundis ta endiselt nahal mänglevaid värinaid, nagu oleks ravim palaviku reputatsioonivärinateks muutnud. Vähemalt oli poisi keelt sõlme ajav mangapilk nüüd tema asemel lahingule keskendunud.

      „Aga ma teadsin, et sa oled reputatsioone pommitanud,” jätkas Frizz. „Ma vaatasin selle õhtu näotasemeid. Kellestki Yoshio Narast sai üleöö Yoshio-sensei.”

      Aya võpatas. Isegi Yoshio nime uuesti kuulmine tekitas tema peas väikse terava torke. „Aga kuidas sa tema juurest minuni jõudsid?”

      „Ma käisin läbi tema meem-jooned, otsisin nime Aya.”

      „Kas seda saab siis teha? Ma arvasin, et vestlused on salajased! Mitte, et see oleks päris vestlus olnud, ma lihtsalt kordasin ühte nime tund aega. Aga siiski!”

      „Ei, sul on õigus. Linna sidekeskus ei avalda seda, mida sa ütled.” Poiss kehitas õlgu. „Aga meie linn pole loodud saladusi hoidma; see on loodud avalikustama, tutvusi, debatte ja kuulujutte tekitama. Seega on lubatud näo-tõugete allikaid jälitada, eriti siis, kui sel on palju tõukeid. Ja sina olid ainuke Aya, kes oli sel õhtul Yoshio Narat kolm tuhat korda maininud.”

      „Ai. Ära ütle seda nime rohkem,” ütles Aya ja ohkas. „Ma vist ei teadnud seda. Mu vend uurib meem-jooni tundide kaupa, aga minu lood ei saa kunagi piisavalt tagasisidet, et nendega vaeva näha.”

      „Ta on kuulus, eks ole?”

      Aya noogutas. „Väga. Sellepärast ta ilmselt selline snoob ongi. Tema arust on minu lood rumalad.”

      „Ei ole. See sinu tõugatud maa-aluse graffiti lugu oli kaunis.”

      „Aa, ee, aitäh.” Aya tundis, kuidas punetus üle tema põskede levis, ta oli üllatunud, et poiss päriselt tema kanalit oli vaadanud. „Aga see on kõigest laste värk. Ma töötan millegi palju suurema kallal. Täiesti kuulsaks-tegeva kallal! See on ühest salajasest klikist ja nad…”

      Frizz tõstis käe üles. „Kui see on saladus, siis ära parem räägi mulle. Ma pole just parim saladuste hoidja.”

      „Õige, sest sa…” Aya võitles sooviga tema peale osutada. See oli imelik – udupead olid Aya teada ainsad ajuoppide tegijad ja Frizz ei näinud sugugi udupea moodi välja. „Aga kuidas on ausus seotud saladuste hoidmisega?”

      „Radikaalne ausus välistab igasuguse pettuse,” lausus Frizz, nagu oleks ta seda varem miljon korda seletanud. „Ma ei saa valetada, tõde väänata ega teeselda mitte teadmist. Mind ei saa isegi üllatuspidudele kustuda, sest ma räägin kõik välja.”

      Ayas kogunes itsitus. „Aga kas see ei muuda kõike vähem… üllatavaks?”

      „Sa oleksid üllatunud, kui tihti see kõik just üllatavamaks muudab.”

      „Ahaa.” Aya vaatas lahingut ja mõtles, kui palju saladusi ta iga päev hoiab. „Sa ei saa end üldse varjata. See on vist hirmu-tegev.”

      Poiss vaatas tema poole. „Kas hirmu-tegev minu jaoks? Või kõigi teiste jaoks?”

      Poisi pilk pani kogu Aya naha kihelema ja ta tundis, kuidas puna uuesti põskedele ilmub ning surin mööda selgroogu liigub. Tema ausus oligi hirmu-tegev! Ayal käis pea ringi kõigist küsimustest, mida ta nii väga esitada tahtis, aga ta polnud kindel, et ta neid vastuseid talub. Selle kohta, miks poiss siin on ja mida ta nende ambitsioonide erinevusest arvab.

      „Ma meeldin sulle, eks ole?” küsis Aya.

      Poiss naeris. „Kas ma olin liiga vaoshoitud?”

      „Ei, vist mitte. Aga see pole loogiline… sest sa oled nii kuulus ja mina olen väline! Lisaks olen ma inetu ja sa näed mind muudkui tobedates rüüdes või üleni limasena, ja kui me kohtusime, siis ma valetasin oma nina kohta!”

      Aya vaikis turtsatades ja mõtles, kust kõik need sõnad olid tulnud. Need olid lihtsalt temast välja pursanud nagu vahuvein raputatud pudelist, kihisev ja raskesti joodav.

      „Tohoh,” ütles tüdruk. „Kas radikaalne ausus on nakkav või midagi?”

      „Mõnikord.” Frizz irvitas. „See on ootamatu lisaväärtus.”

      Aya tundis, et punastab, kiskus pilgu poisilt ja vahtis jalgpalliväljakule. Vaid käputäis roboteid oli veel püsti, klohmis üksteist plastikmõõkade ja lahingukirvestega. „Aga miks ma sulle meeldin?”

      Poiss sirutas käe välja ja võttis Aya omast kinni, selle peale muutusid reputatsioonivärinad pitsituseks Aya rinnus, nagu oleks ta taas vee all ja hoiaks hinge kinni.

      „Kui ma sind esimest korda seal peol nägin, siis oli sul siht silme ees – sa olid väga tõsine. Ja siis vajus sul kapuuts peast ja ma mõtlesin: „Oo, ta on päris vapper, et julgeb seda ägedat nina kanda.””

      Aya oigas. „Aga ma pole vapper – ma lihtsalt sündisin sellise ninaga. Nii et see oli minust tõe-väänamine öelda, et see on suvaliselt loodud.”

      „Tõsi. Aga selleks ajaks, kui sellest aru sain, teadsin ma ka muud sinu kohta.”

      „Seda, et ma olen väline ja elan inetute ühikas?” küsis Aya. „Ja luiskan inimestele oma hiiglasliku nina kohta?”

      „Et sa hiilid tehnikapeade СКАЧАТЬ