Kuningate heitlus. Teine raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nii, nagu sa ennustasid. Tule istu, anna mulle nõu.” Dany tõmbas rüütli alla patjadele oma kõrval ja Jhiqui tõi neile vaagnatäie purpurkarva oliive ja sibulaid veinikastmes.

      „Siit linnast sa abi ei leia, Khaleesi.” Ser Jorah võttis ühe sibula pöidla ja nimetissõrme vahele. „Ma veendun selles iga päevaga järjest rohkem. Puhtasoolised ei näe Qarthi müüridest kaugemale ja Xaro…”

      „Ta palus jälle mul endaga abielluda.”

      „Jah, ja ma tean, miks.” Kui rüütli ilme kurjaks läks, tõmbusid tema tihedad mustad kulmud sügaval asetsevate silmade kohal kokku.

      „Ta unistab minust päeval ja ööl.” Dany naeris.

      „Andesta mulle, mu kuninganna, kuid ta unistab hoopis sinu lohedest.”

      „Xaro kinnitust mööda jäävad nii mees kui naine Qarthis pärast abiellumist kumbki oma vara omanikuks. Lohed kuuluvad mulle.” Dany naeratas, kui Drogon hüpeldes ja tiibadega vehkides üle marmorpõranda tema juurde tuli ja üles tema kõrvale padjale ronis.

      „Selle koha pealt räägib ta tõtt, kuid ta unustas ühe asja mainimata. Qartlastel on üks iseäralik pulmakomme, mu kuninganna. Paarimineku päeval võib naine oma mehe käest nõuda armupanti. Mees peab talle andma selle, mida iganes naine tema maisest varast endale soovib. Ja mees võib talt nõuda sedasama. Paluda võib ainult ühte asja, kuid sellest ei või ära öelda.”

      „Ühte asja,” kordas Dany. „Ja sellest ei või ära öelda?”

      „Ühe lohe abil saaks Xaro Xoan Daxosest selle linna valitseja, üks laev aga aitaks meie eesmärgile vaid pisut kaasa.”

      Dany näksis sibulat ja mõtles kurvastusega inimeste truudusetuse peale. „Tagasiteel Tuhande Trooni Saalist tulime läbi turu,” ütles ta ser Jorahile. „Quaithe oli seal.” Ta jutustas rüütlile tulemaagist ja leegitsevast redelist ja sellest, mida punase maskiga naine oli talle öelnud.

      „Ausalt öelda lahkuksin ma sellest linnast rõõmuga,” sõnas rüütel, kui Dany oli lõpetanud. „Kuid mitte Asshaisse.”

      „Kuhu siis?”

      „Itta,” vastas mees.

      „Juba siin olen ma oma kuningriigist poole maailma kaugusel. Kui ma veel kaugemale itta lähen, ei leia ma ehk enam kunagi teed koju Westerosele.”

      „Kui sa läände lähed, sead sa oma elu ohtu.”

      „Targaryenide kojal on Vabalinnades sõpru,” manitses Dany. „Õigemaid sõpru kui Xaro või Puhtasoolised.”

      „Kui sa Illyrio Mopatist mõtled, siis julgen kahelda. Piisava tasu eest müüks Illyrio su sama kähku maha kui mõne orja.”

      „Mu vend ja mina olime Illyrio villas pool aastat külalised. Kui ta oleks tahtnud meid maha müüa, oleks ta võinud seda siis teha.”

      „Ta müüski su maha,” ütles ser Jorah. „Khaal Drogole.”

      Dany punastas. Mehe sõnades peitus tõde, kuid Danyle ei meeldinud, kui teravalt rüütel selle välja ütles. „Illyrio kaitses meid Anastaja nugade eest ja ta uskus minu venna üritusse.”

      „Illyrio ei usu mingisse üritusse peale Illyrio enda. Õgardid on reeglina ahned ja magistrid on salakavalad. Illyrio Mopatis on mõlemat. Mida sa temast õieti tead?”

      „Ma tean seda, et ta kinkis mulle lohemunad.”

      Rüütel mühatas. „Kui ta oleks teadnud, et neist midagi välja koorub, siis oleks ta need ise välja haudunud.”

      Dany naeratas tahtmatult nende sõnade peale. „Oh, selles ei kahtle ma põrmugi, ser. Ma tunnen Illyriot paremini, kui sa arvad. Ma olin veel laps, kui lahkusin tema villast Pentoses ja naitusin oma päikese-ja-tähtedega, kuid ma polnud pime ega kurt. Ja nüüd pole ma enam laps.”

      „Isegi kui Illyrio on sõber, kelleks sa teda pead,” sõnas rüütel kangekaelselt, „ei ole tal küllalt võimu, et ise sind troonile aidata, nii nagu ta ei suutnud aidata ka sinu venda.”

      „Ta on rikas,” vastas Dany. „Ehk mitte nii rikas kui Xaro, kuid küllalt rikas, et mulle nii laevu kui mehi hankida.”

      „Sõjasulastest on muidugi abi,” möönis ser Jorah, „kuid Vabalinnade rahvarämpsu abil sa oma isa trooni küll tagasi ei võida. Miski ei ühenda lagunenud kuningriiki taas nii kiiresti kui sissetungijate vägi tema pinnal.”

      „Ma olen nende seaduslik kuninganna,” vaidles Dany vastu.

      „Sa oled võõras, kes kavatseb randuda nende maale võõramaalaste väega, kes ei oska isegi Ühiskeeles rääkida. Westerose ülikud ei tunne sind ja neil on igati põhjust sind karta ja mitte usaldada. Sa pead nad enda poole võitma, enne kui teele asud. Vähemalt mõned neist.”

      „Ja kuidas ma seda teha saan, kui ma sinu nõuannet kuulda võtan ja itta lähen?”

      Mees sõi ühe oliivi ära ja sülitas kivi endale pihku. „Ma ei tea, Majesteet,” tunnistas ta, „aga ma tean seda, et mida kauemaks sa ühte kohta pidama jääd, seda kergem on sinu vaenlastel sind leida. Nimi Targaryen kohutab neid endiselt – nii väga, et nad saatsid ühe mehe sind tapma, kui said kuulda, et sa oled lapseootel. Mida teevad nad siis, kui saavad kuulda sinu lohedest?”

      Drogon oli ennast Dany käe all kerra tõmmanud, kuum nagu kivi, mis on terve päeva päikeselõõsa käes olnud. Rhaegal ja Viserion kaklesid ühe lihapalukese pärast, teineteist tiibadega materdades, suits vihinal sõõrmetest kerkimas. Minu tormakad lapsed, mõtles Dany. Neile ei tohi midagi halba sündida. „Komeet tõi mu Qarthi põhjusega. Ma lootsin, et saan siit endale sõjaväe, kuid tundub, et seda ei juhtu. Tahaksin teada, mis mul üle jääb?” Ma kardan, tunnistas Dany endale, aga ma pean olema vapper. „Kui hommik kätte jõuab, pead sa minema Pyat Pree juurde.”

      TYRION

      Tüdruk ei poetanud ainsatki pisarat. Ehkki noor, oli Myrcella Baratheon sündinud printsess. Ja Lannister, hoolimata oma nimest, meenutas Tyrion endale, samavõrd Jaime kui Cersei verest.

      Tõele au andes oli Myrcella naeratus küll pisut viril, kui tema vennad temaga „Meremurdja” tekil hüvasti jätsid, kuid tüdruk teadis, milliseid sõnu tuleb sel puhul öelda ja ta ütles need südilt ning väärikalt. Kui lahkumishetk kätte jõudis, hakkas nutma hoopis prints Tommen ja Myrcella oli see, kes teda trööstis.

      Tyrion jälgis hüvastijätustseeni ülalt „Kuningas Roberti Vasara” – suure neljasaja-aerulise sõjagaleeri – kõrgelt tekilt. „Robi Vasar”, nagu laeva sõudjad seda hüüdsid, oli Myrcella saatelaevastiku peamine jõud. Koos temaga pidid teele minema „Lõvitäht”, „Priske Tuul” ja „Emand Lyanna”.

      Tyrion tundis ennast üpriski nadilt, saates ära nii suure osa nende niigi napist laevastikust, mille read olid kokku kuivanud tänu kõigile nendele laevadele, mis olid koos isand Stannisega Lohekivile sõitnud ja sinna ka jäänud, kuid Cersei vähemaga lihtsalt ei leppinud. Ehk oli tal õiguski. Kui tüdruk peaks enne Päikseodale jõudmist vangi võetama, pudeneks liit dornlastega koost. Esialgu oli Doran Martell vaid oma vasallid relvile kutsunud. Ta oli lubanud, et kui Myrcella tervena Braavosesse jõuab, viib ta oma väed mäekurudesse, kus see ähvardus võib mõned Rajamaa isandad kaaluma panna, СКАЧАТЬ