Kodutute küla II: Sulasest sai peremees. Erik Tohvri

Чтение книги онлайн.

      1

      Kaunis kevadilm oli Raudiku koolilapsed vahetunnil õue meelitanud. Tüdrukud tegid ringmängu, nagu enamikus Eesti koolides oli juba läbi aastakümnete tavaks saanud, kuigi see tava viimasel ajal aina rohkem unarusse jääma kippus. Varem olid ka poisid olnud üsna agarad kaasa lööma, igas mänguringis pidi ju vähemalt kaks meessoo esindajat olema: algul peremees, kes lauljate ringis vastupäeva kõnnib ja endale kaasat valib, ja hiljem see, kes sulaseks võetakse. Aga poisid enam niisugusest tüdrukute leelotamisest ei hoolinud, hoidusid omaette, vanemad neist olid kadunud kuskile lauda või kuuri taha kodunt vanamehe tagant näpatud tubakast suitsu tegema. Nii sai nüüd hoopiski mõni hakkajam tüdruk peremeherolli, sest vaid harva õnnestus üksikuid nooremate klasside poisse mängu tõmmata.

      Kevad kandis aastanumbrit 1954 ja Eestimaal olid kõik senised sulased juba mitu aastat tagasi peremeheseisusesse saanud. Seda kuulutati selles tohutu suures töörahva riigis nii ajalehtedes kui ka raadio kaudu; kõik inimesed suurel kodumaal, milles peale Eesti oli tollal veel viisteist liiduvabariiki, pidid olema igatpidi võrdsed ja otse loomulikult ka võrdselt õnnelikud. Sellest, et maarahvas kogu riigis pidi ka võrdselt vaene olema, ei räägitud, aga vägisi pealesunnitud kolhoosikord oli Eesti maarahvale kõike muud kui õnne toonud. Nooremad inimesed, kel vähegi võimalik, olid linna põgenenud, külad pooltühjaks jäänud ning Raudiku koolipere, eriti nooremates klassides, lausa katastroofi ennustavalt vähenema hakanud. Eelmisel sügisel tuli esimesse klassi vaid kaheksa õpilast, aga neistki ühe vanemad kolisid enne aastavahetust mujale, ja nagu koolijuhataja Anton Aavik külanõukoguks muudetud vallamajast kuulis, polnud järgmisel kooliaastal enam niigi palju tulemas.

      „Noortest inimestest on maale jäänud vaid need, kes mujal hakkama ei saa… Kogu kolhoosielugi püsib vaid vanade turjal, aga kaua need enam jaksavad! Maal on elu keeruliseks muutunud,” tunnistas nooruke külanõukogu esimees Valmar Lepassaar juhatajale otsesõnu. Lepassaar oli siinkandis uus mees, olevat kuuldavasti vabatahtlikult linnast maale kolhoosielu edendama tulnud; Sooranna kolhoosi esimeheks, nagu partei oli soovitanud, teda aga ei valitud. Võõras, pealegi veel alla kolmekümne linnamees ei äratanud kohalikes usaldust ja teda soovitanud parteitöötaja oli häbistatult minema sõitnud. Pooleldi määramise korras sai Valmar Lepassaarest hoopis külanõukogu esimees, milline töö temale kui endisele ajakirjanikule sobis kahtlemata paremini.

      Aavik leidis, et see äsja ametisse pandud asjamees on palju asjalikum, kui ta kartnud oli, sugugi mitte niisugune pimesi partei hüüdlauseid tsiteeriv tegelane nagu tema eelkäija. Ilmselt naiivse hurraapatriotismi (või ikkagi karjerismi?) ajel linnast maale sööstnud Lepassaar oli tegelikkust tundma õppides oma sinisilmsusest suure tüki minetanud ja julges nüüd vähemalt omavahelises vestluses karmi tõde tunnistada. Aga kui Aavik oli jutu tasahaaval koolimaja remondi teemale nihutanud, muutus Lepassaar kidakeelseks. Ning küsis siis juhataja arvates hoopiski küüniliselt:

      „Kas te arvate, et sel on mõtet?”

      „Millel? Ma räägin koolimaja remondist! Seinad hallitavad, krohv on kohati maha varisenud…”

      „Just! Kas remondil on mõtet?” küsis Lepassaar uuesti.

      „Ma ei saa aru!” Aavik kehitas õlgu.

      „Aasta peate te veel ka niiviisi vastu. Ja siis pannakse Raudiku kool nagunii kinni.”

      Koolijuhataja oleks nagu ämbritäie külma vett kaela saanud.

      „Kas see… on juba kuskil otsustatud?”

      „Ma kuulsin, et rajoon pidi Haridusministeeriumile niisuguse ettepaneku tegema. Kui enam õpilasi ei ole, pole ka kedagi õpetada, on ju nii?” ütles Lepassaar kuidagi väsinud, isegi pisut ärritunud toonil. „Ja kui see teid lohutab, siis – ka seesama Sooranna külanõukogu likvideeritakse, ühendatakse Parkse külanõukoguga, ja juba lähemal ajal.”

      Ka see oli uudis. Eestimaal oli viimastel aastatel moodi läinud täiesti plaanitu ja üha jätkuv ümberkorraldamine. Suures teisititegemise tuhinas kaotati kõigepealt maakonnad, nimetati vallad külanõukogudeks ning kogu Eestimaa jagati kolmeks oblastiks ja neljakümneks rajooniks; siis kaotati oblastid üllatavalt kiiresti jälle ära ning ka rajoone oli omavahel taas ühendama hakatud. Nüüd siis pidi ka Sooranna külanõukogu kaduma… Vanale koolimehele Anton Aavikule meenus Krõlovi valm, mida tema lapsena oli veel vene keeles õppinud ja hiljem õpilastel lasknud pähe tuupida – lugu sellest, kuidas pillimehed püüdsid istuda küll nii või naa, aga kokkumängust ei tulnud ikkagi midagi välja.

      „Nojah… Siis küll.” Anton Aavik jäi vaoshoituks. Jälle valdas vana koolimeest teadmine, mille ta oli püüdnud eemale peletada – sa oled juba vana, pead kõrvale astuma, pensionile minema… Nüüd tuli arusaamine, et selle küsimuse on keegi tema eest kuskil kõrgemal pool ära lahendanud. Ja päris õigeaegselt – aasta pärast, kui kool kinni pannakse, on tal juba kuuskümmend kuus ajastaega turjal, ega enam vist ei jaksakski seda koormat vedada.

      Soorannalt Raudiku poole tagasi kõmpides jõudis koolijuhataja üsna palju nii olevikku kui ka tulevikku puudutavat läbi mõelda. Kõigepealt selle, et kooli likvideerimisega kaob või lükkub määramata ajaks edasi seegi mure, mis pensionile jäämisega kaasas käis: kuhu senisest ametikorterist elama asuda? Koolijuhataja korter oleks tulnud uue juhataja jaoks vabastada, aga kui kool likvideeritakse, saaksid nemad Leidaga harjunud viisil mõisahoones edasi elutseda. Iseasi, milliseks see elu kujuneb, kui talvel enam kogu maja ei köeta ja mõisahäärber veelgi kiiremini lagunema hakkab… Nendel sajandeid tagasi rajatud paekivist seintel oli ebameeldiv komme niiskust kogudes laiguti värvi- ja isegi krohvivaenulikuks muutuda. Aga iga maja püsimiseks on kõige tähtsam, et katus oleks korras, ja siiamaani oli Raudiku mõisahoone katus vihma pidanud. Muidugi tänu sellele, et juba kahekümnendatel aastatel oli sajandivanune kivikatus asendatud küll ebatraditsioonilise, aga kindlama tsinkplekk-kattega.

      Juhataja unistus, et külanõukogu koolimaja remondi plaani võtab ja piirivalvelt tagasi saadud ruumid jällegi korda tehakse, osutus vaid eluvõõraks soovunelmaks. Raudiku kool pannakse kinni, oli Lepassaar ütelnud, ning kokkuvõttes oli see vanale koolimehele kurb sõnum.

      Anton Aavik ohkas, tal oli tunne, nagu oleks Valmar Lepassaar ka tema kolmteist aastat kestnud Raudiku kooli juhatamise tühjaläinud tööks tunnistanud. Ootamatult äkki tundis mees end tegevusetu raugana, ja see oli tema jaoks võõras. Maakooli juhataja on alati olnud juht ja väljamõtleja, paratamatult omajagu meistrimeeski, kes peab ka oma käega alatasa midagi seadma või kohendama. Rääkimata põhitööst – õppe- ja tunniplaanide koostamisest, õpetajate juhendamisest, omaenda tundide ettevalmistamisest ja lastevanematega suhtlemisest… Teadmine, et see kõik ühel päeval lõpeb, oli Aavikul siiamaani kuskil küll olemas, aga igapäevaste tegemiste taha peitunud, nii et ta selle otsa ei komistanud. Nüüd oli külanõukogu esimees katet kergitanud, juhataja igapäevaseks saanud töö peatset lõppemist kuulutanud, selleks isegi konkreetse tähtaja andnud ja pensionile mineku käegakatsutavaks reaalsuseks muutnud.

      Leida Aavik elas rohkem reaalmaailmas kui pisut boheemlike kalduvustega Anton. Naine oli juba mõne aasta eest pensionileminekust rääkima hakanud, aga Antoni jaoks tähendas see midagi niisugust, millele mõeldagi ei tahtnud: elust kõrvale tõmbumist, peaaegu et läheneva surma ootamist.

      „Mis sa muretsed – hakkad mõne huvialaga tegelema…” oli naine teda lohutada püüdnud, aga see tegi Antonile tuleviku veelgi võõramaks.

      „Huvi…alaga? СКАЧАТЬ