Isale. Jaan Kaplinski

Чтение книги онлайн.

      Lublinis olin vist veidi alla nädala; seal tegelesid minuga tädi Aniela, tema kolleegid ülikoolist ja juba nimetatud preestrid. Jalutasin ka linnas, aga ma ei mäleta temast millegipärast palju. Kõige selgemalt ongi silmade ees pilt katoliikliku ülikooli hoonetest ja vanast juudi getost, kus majad olid parasjagu räämas, osalt lagunud ja vist asustamata. Ei tädi ega keegi teine rääkind mulle midagi sellest, et enne sõda oli Lublin väga oluline juudi kultuuri ja usuelu keskus, et juute oli seal peaaegu samapalju kui poolakaid. Sellest sain teada hoopis hiljem, umbes siis, kui minuni jõudis ka Leon Kapliński kohta kirjutatud raamat, kus on juttu meie perekonna frankistlikest juurtest.

      See, et Kaplińskid on algselt juudi perekond, oli üks neist paljudest asjadest, millest ei räägitud. On palju asju, millest vaikis ema, aga frankistidest vaikisid ilmselt ka sina. Sa pidid ju seda kõike teadma. Huvi genealoogia vastu sul oli, midagi sa teadsid. Muidu ei oleks sa tollele Tartu kreeklannale rääkind, et meie perekond on kuidagiviisi suguluses Bütsantsi Laskaristega. Olen selle Bütsantsi seose jälgi püüdnud ajada, aga tulutult. Poolas on Laskaryse-nimelised olemas küll, aga mul pole aimugi, kas ja kuidas me nendega suguluses võiksime olla. Juutidest sa aga ilmselt ei rääkind ka emale, muidu oleks ta mulle midagi ikka öelnud. Ta ei teadnud seda vist surmani. Küllap see oli osa sellest suurest vaikimisest, lausa vaikimise vandenõust, millega Poolas kokku puutusin. Aga osalt võis see olla ka lihtsalt sinu elutarkus. Rääkida kolmekümnendatel aastatel sellest, et ollakse juudi päritolu – ja natsiseaduste järgi oleksid sa vist olnud pooljuut –, oleks olnud rumal. Eriti siis, kui juudi päritolu sulle enam midagi ei tähendanud, kui „tundsid end poolakana“ ja siin Eestis hiilgavalt Poola asja ajasid. Ja lõpuks, kui oldi viiendat-kuuendat põlve katoliiklased, vähemalt ametlikult, kas oli siis sellel juudi päritolul enam tähtsust?

      Poola on olnud suur segarahvaga impeerium, kus raske leida niisugust asja nagu „puhas poolakas“. Laskarysed on ilmselt edukalt poolakateks saanud nagu paljud tatari, ungari, leedu ja vene päritolu perekonnad. Mis on siis juutides erilist? Sinu ema oli ju samavõrd tatari kui su isa juudi verd, aga ei ole kuulda olnud, et kellelegi Poolas oleks heidetud ette tatari päritolu. Kuigi ka Dziadulewiczite eelkäija vahetas usku, hakkas muslimist katoliiklaseks alles XVIII sajandi lõpul. Miks on juutlus midagi, millest on nii raske lahti saada, isegi kui inimesed seda väga püüavad. Või teisipidi, miks on juudid suutnud jääda juutideks seal, kus, ja siis, kui neid iga hinna eest ristiinimesteks taheti teha?

      Sinna ehk ongi koer maetud: juudid keeldusid assimileerumast, omaks võtmast ristiusku, sellal kui üks rahvas teise järel, olgu omal tahtel, olgu võõral sunnil, end ristida lasi. Juut oli pahandus ja tüli, okas kristliku maailma ihus, mis kiusas, sünnitas kahtlusi ja küsimusi. Juut oli probleem, millele tuli leida vastus, millele aga päris lõplikku ja rahuldavat vastust ei õnnestund leida. Sellest siis tahtmine juutidest üldse lahti saada, suurtest pagendamistest kuni Endlösungini välja. Juudita oleks maailm lihtsam ja selgem, teoloogilised võrrandid lahenduksid korralikult ja puzzled tuleksid ilusti välja.

      Tahaksin väga teada, millal Kaplińskid ja Grabowskid, vanavanavanaema Julia suguvõsa, loobusid frankismist, ei hoidnud enam kodus Ewa Franki pilti ega pidanud sidet sala-usukaaslastega Böömimaal ja Türgis. Millal neist (meist) said korralikud katoliiklased, korralikud poolakad? Ma ei tea. Julgen siiski midagi arvata. Kui meie esimene katoliiklasest, õigupoolest franko-katoliiklasest esivanem oli Jakob Kapliński (enne ilmselt Cohen), siis tema poeg oli Eliasz Adam Kapliński ja Eliasz Adama poeg oli Jan, Leoni, Edwardi ja Zofia isa. On võimalus, et Jan oli hoopis Eliasz Adama vend. Narcyssa Żmichowska kirjavahetuse kommentaarides (needki andmed on kindlasti saadud tädi Halinalt ja Irenalt) on märgitud „vabamüürlane Jan (vend Eliasz)“. Kas Eliasz oli Jani vabamüürlase-nimi? Aga võibolla oli Eliasz Adamal ka poeg Eliasz. Jeske-Choiński raamatus Poola neofüütidest on tema lasteks märgitud küll vaid Jan, Pawel, Leon ja Józef. Nüüd aga, kui olen natuke raamatutes olevaid genealoogiaid vaadand, saan aru, et seal on väga palju eksimusi ja segadust. Nagu näiteks oli Salomea Naimska Jeske-Choiński järgi Eliasz Adama naine, Tetmajeri raamatus oleva genealoogia järgi aga hoopis Mikołaj Grabowski, Julia Kaplińska isa naine, minu vanavanavanaema ema.

      Võibolla tookord, 1975. aasta septembris, oleksin veel saanud mõndagi teada. Kui oleksin tõsisemalt üritanud. Mind need juured huvitasid küll, aga olin väsind ja sugulased ei jaganud seda huvi sugugi. Võibolla isegi vastupidi. Teadsin, et peaksin üles otsima tädi Irena, kes oli ju sinu täditütar, vanatädi Maria Kaplińska, hiljem Trąmpczyńska tütar. Aga sugulased hoiatasid, isegi andsid mõista, et parem on, kui ma temaga kontakti ei võta. Et Irena on veidrik ja vist enamgi veel, et temaga on raske, kui mitte võimatu suhelda. Emagi kurtis, kui õieti mäletan, et Irenaga oli olnud raske, teise õe, Halinaga hoopis lihtsam. Kirjavahetust pidasime, niipalju kui pidasime, Halinaga. Mäletan, et ta saatis Maarjale kord pakiga ilusa väikese kleidi. Mulle oli ta tellind Przekrój, mis oli tookord Poolas vist üks paremaid nädalalehti. Seda ma siis vahel ka lugesin. Przekrójs olid sageli Sławomir Mrożeki karikatuurid, näide sellest, et karikatuure võib edukalt teha ka inimene, kes joonistada ei oska. Olen pärast seda minagi paar korda proovinud …

      Aga tädi Halina, kellega oleks olnud kindlasti lihtsam suhelda, oli mõni aeg enne seda, kui ma Krakówisse jõudsin, raamatukogus, kus ta töötas, redelilt kukkunud ja mõned päevad hiljem teadvusele tulemata surnud. Irenat läksin sugulaste hoiatustele vaatamata siiski otsima. Leidsin ta korteri – Siemiradzkiego 19–2 – ja helistasin uksekella, ise ühtaegu lootes, et ta on ja ei ole kodus. Kas ta kodus oli, ma ei tea, ust igatahes ei tulnud keegi lahti tegema. Tookord tundsin sellest rohkem kergendust kui kahju ja teist korda ma seal ukse taga enam ei käinud. Ta ei kirjutand meile ka enam: võibolla oli tal tervis kehv või ei tahtnud ta enam kellegagi suhelda, ma ei tea. Sugulastega suhtlemisest, perekondlikust small talkist vanade tädidega oli mul kõrini ja nii kasutasin aega pigem suhtlemiseks nooremate inimestega, kelle pool Krakówis elasin, ja kirjanikkudega.

      Krakówis sain kokku Kornel Filipowicziga, keda ema oli tõlkinud, ja Stanisław Lemiga, keda olin ise tõlkinud. See tundus tookord huvitavam. Oligi huvitavam. Ainult et nüüd olen avastand, et tädi Irena käest oleksin saand kindlasti väga palju teada, oleksin näind fotosid ja dokumente, mis nüüd on võibolla igaveseks kadunud, saanud teada asju, mida võibolla enam kunagi ei saa. Narcyssa Żmichowska kirjavahetuse väljaandja Mieczysława Romankówna on just nendelt, Irena Kępińskalt ja Halina Trąmpczyńskalt saanud infot inimeste kohta, kes elasid „Tepperi palees“, Grabowskite suures majas Miodowa uulitsal.

      Aga üks su täditütardest elas tookord võibolla ka veel – Maria Gąsiorowska, Marychna. Kui ma muidugi kõigest õigesti aru sain. Ema ütles, et tema oli olnud sinu kõige armsam täditütar. Kui ma Zakopanes olin, istusime ühel õhtul koos vanade Mogilnickitega, Henryku ja Jadwigaga, kes end mulle samuti onu ja tädina esitlesid. Seltskonnas oli veel üks vanahärra, kes ütles, et ta tundis sind hästi, et olite koos isamaa eest verd valanud 1920. aastal. Tema oli siis, nagu aru sain, tädi Maria mees. Ma küsisin, kas saaksin tädiga kokku, aga vanahärra ütles, et see ei ole võimalik: tädi on nii haige, et ta ei saa kedagi vastu võtta. Ma küsisin vist veel kord. Et kas kuidagi ei ole võimalik, aga vastus oli ikka sama.

      Hiljem rääkis keegi sugulastest, et tädi Maria olla õnnetu armastuse pärast (ta pidi olema küll vähemalt kuuekümnene?) tahtnud end tappa, hüpanud aknast alla, aga nii õnnetult, et murdis raskelt mõlemad jalad, aga jäi ellu ja pidi vaevlema hirmsates valudes. Rohkem ma temast ei teagi. Ei mäleta, kas ema temaga mõned kirjad vahetas. Lapsi tal vist ei olnud. Mis sai tema paberitest ja fotodest? Vahest temal oli mõni korralik foto vanaisa Zygmuntist ja tema õdedest-vendadest, minu vanaonudest ja vanatädidest. Aga ma ei tea, kelle käest seda peaks küsima. Nii tädi Maria-Marychna СКАЧАТЬ