Krahv Monte-Cristo. 1. osa. Alexandre Dumas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      “Ma armastan Edmond Dantèsi,” ütles tüdruk külmalt, “ja keegi peale Edmond’i ei saa minu meheks.”

      “Kas te armastate teda igavesti?”

      “Jah, niikaua kui ma elan.”

      Fernand’i pea vajus norgu nagu julguse kaotanud inimesel ja ta ohkas nii raskelt, et see kõlas oigena. Siis heitis ta äkki pea selga, surus hambad kokku ja ta ninasõõrmed värisesid.

      “Aga kui ta on surnud?”

      “Kui tema on surnud, siis suren ka mina.”

      “Aga kui ta teid unustab?”

      “Mercédès!” hüüdis rõõmus hääl õuest. “Mercédès!”

      “Oo!” karjatas neiu. Rõõm tõi talle puna palgesse ja armastus pani jalad tantsima. “Näed nüüd, ta ei ole mind unustanud, muidu ei oleks ta siin!”

      Ja ta tormas ukse juurde, lükkas selle lahti ja hüüdis:

      “Tule siia, Edmond! Ma olen siin!”

      Kahvatu ja värisev Fernand hüppas tagasi nagu madu silmanud rännumees, ja leides oma tooli, vajus sellele istuma.

      Edmond ja Mercédès uppusid teineteise embuses. Marseille hõõguv päike tungis sisse lahtisest uksest ja valgusvoog ujutas nad üle. Algul ei näinud nad midagi enda ümber. Määratu õnn eraldas nad muust maailmast. Rõõmujoovastuses said nad suust vaid katkendlikke sõnu, mis võisid ka ahastusena näida.

      Äkki silmas Edmond Fernand’i sünget nägu, hämaruses paistis see kahvatu ja ähvardav. Noor katalaan polnud ise märganudki, millal ta käe vöö vahel olevale noale oli pannud.

      “Oh vabandust,” ütles Dantès omakorda kulmu kortsutades, “ma ei pannud tähelegi, et meid on kolm.”

      Pöördudes siis Mercédèsi poole, küsis ta:

      “Kes on see härra?”

      “Sellest härrast tuleb teie parim sõber, Dantès, sest et ta on minu sõber, mu onupoeg, mu vend; see on Fernand, ühesõnaga inimene, keda ma pärast teid armastan kõige rohkem maailmas. Kas te ei tundnud teda ära?”

      “Ah jaa, muidugi,” ütles Edmond.

      Ja laskmata lahti Mercédèsi käest, mida ta oma pihus hoidis, sirutas ta teise käe südamlikult katalaani poole.

      Aga Fernand ei mõtelnudki sõbralikule žestile vastata, vaid seisis tummalt ja liikumatult nagu raidkuju.

      Nüüd libises Edmond’i uuriv pilk erutatud ja värisevait Mercédèsilt süngele ja ähvardavale Fernand’ile.

      See ütles talle kõik.

      Ta laup tõmbus vihast kipra.

      “Ma ei osanud arvata, Mercédès, et sinu juurde tõtates leian siit eest vaenlase.”

      “Vaenlase!” hüüatas Mercédès ja vaatas tigedalt onupoja poole. “Vaenlase minu juures, ütlesid sa, Edmond! Kui ma seda peaksin uskuma, võtaksin ma sul käe alt kinni ja läheksin ära Marseille’sse, et mitte kunagi enam siia tagasi tulla.”

      Fernand’i silmis sähvatas.

      “Ja kui sinuga peaks midagi juhtuma, kallis Edmond,” lisas ta halastamatu aeglusega, mis näitas Fernand’ile, et neiu oli ta sünged mõtted põhjani läbi näinud, “kui sinuga peaks midagi juhtuma, siis lähen mina Morgioni neemele ja hüppan, pea ees, alla kaljudele.”

      Fernand’i nägu tõmbus lubivalgeks.

      “Aga sa eksisid, Edmond,” jätkas neiu, “siin sul vaenlasi ei ole. Siin on vaid Fernand, minu vend, kes surub nüüd su kätt nagu ustaval sõbral.”

      Seda öeldes vaatas neiu käskiva ilmega üksisilmi katalaani, kes otsekui tema pilgu lummuses astus aegamisi Edmond’i poole ja sirutas käe.

      Tema viha oli nagu märatsev, ent jõuetu laine, mis purunes neiu ülevõimu ees.

      Vaevalt aga oli ta Edmond’i kätt puudutanud, kui ta tundis, et oli teinud kõik, mida suutis, ja jooksis majast välja.

      “Oo! Oo!” röökis ta nagu hullumeelne edasi tormates ja kätega juukseid katkudes. “Kes mind ometi vabastab sellest mehest! Oo ma õnnetu! Ma õnnetu!”

      “Hei, katalaan! Hei, Fernand! Kuhu sa kihutad?” hüüdis kellegi hääl.

      Noormees jäi seisma, vaatas ringi ja nägi Caderousse’i koos Danglars’iga lehtlas laua taga.

      “Miks sa siia ei tule?” küsis Caderousse. “On sul nii kiire, et enam pole aega sõpradele teregi öelda?”

      “Pealegi kui neil on veel ligi täis pudel ees,” lisas Danglars.

      Fernand vaatas mõlemat meest juhmi näoga ega vastanud sõnagi.

      “Ta paistab olevat üsna ähmis,” ütles Danglars ja müksas põlvega Caderousse’i. “Kas me viimati ei eksinud ja vastu meie ootusi jääb hoopis Dantès peale?”

      “Pagan võtaks! Asi tuleb selgeks teha!” ütles Caderousse.

      Ja pöördudes siis noormehe poole, küsis:

      “Noh, katalaan, jõuad otsusele või?”

      Fernand pühkis higist nõretavat laupa ja astus aeglasel sammul lehtlasse, kus varjuline lehestik näis ta meeli pisut rahustavat ja jahedus ta kurnatud ihu kosutavat.

      “Tere päevast!” ütles ta. “Te vist kutsusite mind?”

      Ja ta pigem kukkus kui istus laua taga olevale toolile.

      “Ma hõikasin sind, sest sa tormasid nagu pöörane, ja mul hakkas hirm, et järsku sa lähed ja hüppad merre,” ütles Caderousse naerdes. “Tont võtaks! Ega inimesel pole sõbrad ainult selleks, et neile klaas veini pakkuda, vaid ka selleks, et mitte lasta neil kolm-neli toopi vett kõrisse tõmmata.”

      Fernand ohkas nuuksatades ja ta pea vajus laual risti pandud kätele.

      “Tahad, ma ütlen sulle, Fernand,” sõnas Caderousse, alustades juttu jämeda jõhkrusega, mis on nii omane lihtrahvale, keda uudishimu sunnib igasugust keerutamist unustama. “Tead sa mis, sa näed välja nagu hundipassi saanud armastaja!”

      Ja ta naeris mürinal oma nalja peale.

      “Sa teed nalja, Caderousse, see poiss pole säärasest puust, et laseb ennast armastuse pärast rööpast välja lüüa,” tähendas Danglars.

      “Ei tee nalja, kuula, kuidas ta ohkab. Nonoh, Fernand,” ütles Caderousse, “tõsta nina püsti ja vasta meile. Pole ilus vastamata jätta sõpradele, kui nemad meie tervise järele pärivad.”

      “Mu tervisel pole viga midagi,” ütles Fernand ja pigistas käed rusikasse, pead aga ei tõstnud.

      “Tead sa, milles on asi, Danglars,” ütles Caderousse ja pilgutas sõbrale silma “Fernand, keda sa siin praegu näed, on hea ja tubli katalaan, ta on Marseille СКАЧАТЬ