Paarismäng. Mart Kadastik

Чтение книги онлайн.

      Paarismäng

      Austus kahe inimese vahel on alati asümmeetriline, sest ainult ühel avaneb võimalus teisele viimast austust avaldada.

      Mulle meeldib see tähelepanek. Raske öelda, kas tulin selle mõttetera peale ise või olin seda kusagilt lugenud. Mingist ajast alates ladestuvad originaalsed ja laenatud mõtted tervikuks, mida võib pidada küpseks elutarkuseks, aga ka edvistavaks sõnakõlksutamiseks.

      Austuse väljendamiseks valisin valged krüsanteemid, mitte kalgilt külmad kallad või patu pärast punastavad roosid. Krüsanteemidega ei võideta armastust, nendega loobutakse armastusest. Krüsanteemid on hüvastijätulilled.

      „Puhka rahulikult!” mõtlesin rahutult. Seejärel asetasin leinalilled puusärgi alusele – kergendustundega. Ma ei ole kunagi osanud lilli käes hoida. Mu abikaasa on töganud, et kord hoian lilli liiga õrnalt nagu vastsündinut, siis jälle hooletult nagu saunavihta.

      Pärg poleks kirstu kõrvale mahtunudki. Ma usun, et pärjaäri on ülepea kokku kuivanud. Pärgi läheb vaja peamiselt vaid ehitusobjektide katustel. Urn lahkunu tuhaga ei vaja pärjakuhilat siledaks patsutatud hauakünkal.

      „Puhutko suomea?”

      See oli Karli, mu hea sõbra ja endise kolleegi tühja tünni kõminat meenutav hääl. Karl oli mulle selja tagant ligi hiilinud ja küünarnukist ootamatult kinni võtnud.

      Võpatasin – mul oli piinlik, et ta mind nii valjul häälel soome keeles kõnetas – ja ma vaid noogutasin üle õla. Surnu juuresolekul ei sünni elavalt vestelda.

      „Lähme teeme pärast mõned õlled. Oleks vaja rääkida,” sosistas Karl mulle kõrva sisse. „Peiepidu nagunii ei tule. Lesk ei tahtnud. Selle tseremoonia orgunnimisega oli üldse jama.”

      „Mis jama?” küsisin rohkem kulmude kui huulte abil.

      „Lesk arvas, et ärasaatmine võiks toimuda haigla saalist. Kabel talle ei meeldinud.”

      „Tohoh?”

      „Ütles, et eelmine peaarst saadeti haigla saalist ära. Tema mees ei olevat kehvem,” urises Karl.

      „See ei olnud saal. See oli fuajee,” täpsustasin. Polnud mõtet tassida kirstu mööda kitsast treppi teisele korrusele, et poole tunni pärast ots ümber pöörata.

      „Oli jah fuajee,” nõustus Karl.

      „Kaks pidžaamas patsienti trügisid auvalvesse ja seisid seal surmtõsiste nägudega kogu leinatalituse aja,” meenutasin kurioosset seika tollelt ärasaatmiselt.

      „Jajah,” kinnitas Karl. „Tõeline hullumaja.”

      Mäletan, et need olid igatpidi meeletud matused. Leskproua otsustas käigupealt, et muldasängitamist ei järgne – ehkki matuserong oli juba haneritta seatud, haud kaevatud ja kuuseokstegagi vooderdatud. Viimasel hetkel otsustas lesk kremeerimise kasuks. Ent surnukeha uue käitlemisviisi tõttu ei jäetud ometi peiepidu ära. Longiti sööklasse, luristati kurvalt puljongit ja võeti pits viina peale. Isekeskis räägiti, et leskproua oli ajanud oma mehe, kel oli türanni kuulsus, pelgalt kättemaksu pärast ahju. Seal ta siis põles vihase sisinaga nagu okslik okaspuu.

      Paraku ei vasta see kättemaksulegend tõele. Peaarsti abikaasa pidi oma meest ikka piiritult armastama. Ta hoidis purki abikaasa säilmetega aastaid puhvetkapis. Iga söögikorra ajaks tõstis ta mehe laua äärde, täpsemini laua peale. Ja soovis tallegi head isu. Vana naise armastus ei hõõgunud tuha all, vaid puudutas oma elukaaslast iga jumala päev. Kuni lesest endast sai urnitäide ning lapsed oma vanemate tuha suurde nõusse kokku kallasid, et see ühte hauda matta. Igavikustki kauem kestva hingelise kokkuhoiu märgiks. Aineline kokkuhoid pealekauba.

      Nüüd lamas kirstus juba järgmine peaarst. Mitte haigla fuajees, vaid rõskes ja nagisevas leinamajas.

      „Võinuks ta siiski haiglast viimsele teekonnale saata,” ütlesin peopesaga häält summutades.

      „Juhataja oli vastu,” sõnas Karl.

      „Miks?” imestasin.

      „Sa ikka tead, kuidas vanamees suri?”

      „Mis vahet sel on. Siis ei tohiks teda surnuaeda ka matta.”

      „Noh, psühhiaatrina võinuks ta paremat eeskuju näidata,” arvas Karl.

      „Kellele?” mühatasin.

      Lahkunu ei olnud tegelikult juba aastaid enam peaarst. 1990ndatel võeti tervishoiu ümberkorralduste raames „pea” eest ära ja asendati see bürokraatia järele lõhnava tiitliga „ülem”. Ülemarst ei ole päris sama masti tegelane, nagu oli peaarst. Kui peaarst oli haigla suveräänne peremees, siis ülemarst meenutab rohkem kooli õppealajuhatajat, kes peab kuuletuma direktorile. Ülemarst allub haigla juhatajale.

      Meie ülemarst oli kehv alluja. Iseteadev mees. Imelik, kuidas need, kes on seatud inimesi edutama ja tagandama, teda nii kaua paigal pidasid. Teda ei nihutatud ülespoole ega lükatud ka kõrvale. Mõlemad liigutamised olnuksid ilmselt liiga paljudele ohtlikud, sest eluaegne psühhiaater teab liigutajatest liiga palju. Tal oli avar patsientuur koos delikaatsete diagnoosidega. Diagnoosist vabaneda on teadagi raskem kui lahkuda luureteenistusest. Aga ülemarst oskas saladusi hoida. Ta oli korralik inimene. Kui ta millegagi liialdas, siis pigem korraarmastusega. Leidis haigemaja aknalaualt tolmukihi, tõmbas näpuotsa sellest mõnuga läbi ning otsis üles vanemõe nina, millele jättis lohakust häbimärgistava jälje. Uue sajandi algul pidas siis juba ülemõeks ülendatud naine oma ninaotsa muljumist tolmuse sõrmega seksuaalseks ahistamiseks. Komisjon kuulas asjaosalised üle ja hoiatas hallipäist ülemarsti.

      Peagi tabas teda skandaal skisofreeniat põdeva mehe haiglast väljalubamise pärast. Haigel oli haruldane sundmõte – ta pidi päevad läbi puid lõhkuma. Ülemarst mõtles, et las see krooniline, kuid rahumeelne haige lõhub ära ka tema isiklikud küttepuud Nõmme maja hoovis. Patsient sai tööga ladusalt valmis, ronis üle aia ja tükeldas ühe hooga kõik ettejuhtuvad puuriidad pilbasteks, peaaaegu peergudeks. Kui ülemarst haigele järele tuli, oli too juba politseijaoskonda viidud. Naabrite närv ei olnud vastu pidanud. Õnneks jäid asjaga tegelema asunud instantsid uskuma ülemarsti selgitust, mille järgi kirvega skisofreeniku linna peal uitamine on oluline osa haigete rehabilitatsiooniprogrammist.

      Kui hoolikalt järele mõelda, siis ei kannatanud ülemarst mitte ainult tolmufoobia all. Teda häirisid ka lahtised uksed. Ta ei pidanud paljuks vantsida pika haiglakoridori ühest otsast teise, et sulgeda irvakil uks. Alles siis ta rahunes. Aga ta oli meist kõigist kõige normaalsem. (Isiksuse normaalsus seisab ülepea kaunis võbisevatel jalgadel.) Igatahes teistel on veel rohkem kiikse, tuvastas mu professionaalne pilk, mis jälgis leinamajja kogunenud vaimuarste. Ma ju tunnen neid kõiki. Ühte muserdab ülekaalukas idee ülekaalulisusest; teist piinab generaliseerunud ärevushäire – lakkamatu muretsemine pisiasjade pärast; kolmas kardab paaniliselt avalikke esinemisi – ilmne viide sotsiaalfoobiale; neljas, hüsteeriline hüpohondrik, mõõdab kolm korda päevas oma vererõhku ja kui see ei ole hüpertoonilisel kõrgusel, kütab end üles mõttest, et sureb peagi madala vererõhu kätte. Haigus, mida veel ei ole, tekitab tervetes inimestes alalõpmata ebatervet ootusärevust. Viies, küllap kõige haigem kolleeg viibib pahatihti maniakaal-depressiivses psühhoosis, kui kasutada vanamoodsat terminit. Bipolaarsed häired, öeldakse nüüd. Sisu on sama – eufooria ja meeleheite vaheldumine. Alus vankumatule diagnoosile.

      Psühhiaatri jaoks ei ole hullemat patsienti kui teine psühhiaater, kes teab oma haigusest kõike ja veel enamgi. Kuigi vaimuhaigused ei tohiks olla nakkavad, СКАЧАТЬ