Isa naine. Teekond tõeni. Angela Hofberg

Чтение книги онлайн.

      Ema tardus, Anu märkas, et ta lõug hakkas kergelt värisema.

      „Palun, ära tee! Laps näeb ja…”

      „Mis laps ta enam on, see vaatab juba poisse, nii nagu sina mehigi! Vana lits! Anu, kas sa tead, et su ema on lits?”

      Ema kiirustas toast välja, tige Olaf järel, ja tõmbas ukse kõvasti kinni. Anu kuulis ikkagi, kuidas riid köögis hoogu üles võttis ja hääled tugevnesid. Sõneluse sisu ta küll ei kuulnud. Kostis Olafi kume hääl ning ema kõrgenenud toon, ilmselt oli ka ema ägestunud. Ehkki ta oli loomult rahulik ja kannatlik, oli Anu ema mõnel korral näinud ka enesevalitsust kaotamas, kui pinge seda põhjustas. Et seda edaspidi üha sagedamini juhtuma hakkab, Anu siis veel ei teadnud. Jõhkrust ja viha oli Anu sellisel kujul senini näinud ainult kinos. Ka mamma ja papa polnud kunagi laste ees suhteid klaarinud – kui neil üldse pahandusi oligi – ja ema-isa polnud Anu iial sõnelemas kuulnud isegi ajal, mil nende pereelu kokku hakkas varisema. Ema suhted olid ka Harri ja Valteri ajal olnud hillitsetud ning vaoshoitud.

      Anu oli vapustatud. Tema väike maailm, millele nagunii oli laskunud Olafi häiriv vari, vabises, ta tundis end abitu ja ohustatuna. Kuidas oleks ta nüüd vajanud oma isa lohutust ja kaitset! Miks ometi pidi siin vallatsema see võõras kuri mees ja miks ema sellega leppis? Kuidas saab ta Olafile sellist jõhkrust üldse andestada? Ehk nüüd ometi…

      Ema ja Olaf riidlesid köögis ikka edasi. Viimaks jäi Anu murest ja kurbusest vaevatuna magama. Kui ta öösel kolme joodud teetassi mõjul ärkas, et kempsu minna, kuulis ta kapi tagant ema oigeid. Nüüdseks oli Anu juba nii targaks saanud, et taipas – ema oli Olafiga leppinud.

      Jah, leppis siis ja hiljemgi. Sest see oli alles algus.

      Armukadedus kuulus Olafi loomusesse ning tööst tingitud pikad eemalviibimised kodunt olid kiivuse kasvuks soodne pinnas. Anu ei kuulnud meest küll enam ema otsesõnu litsiks sõimamas, kuid Olaf näis elavat teadmisega, et Evil on kindlasti teisi mehi, kellega ta teda kohe petab, kui tema auto suuna Eestist välja võtab. Reisilt naasnuna kompas ta naist küsimustega, üritades teda salatud teolt või muult valelt tabada, koos seltskonnast koju tagasi minnes saagis ta pikalt Evi kallal, heites naisele ette koketeerimist, väljakutsuvat käitumist ja liigset vabadust. Algul püüdis ema end õigustada ja hakkas südilt vastu, aga õhutas sellega vaid Olafi tigedust takka. Hiljem talus ta mehe haiglasi ettekujutusi vaikse kannatlikkusega. Sest kiivusluul see puhtalt oli. Ei olnud tarvis emal flirtida ega edvistada, ta oli selletagi silmatorkav ja pilkupüüdev nii oma nägususe kui lõbusa ja lahke loomu poolest. Ta lihtsalt meeldis kõigile, nii meestele kui naistele, ja sümpatiseerimiseks polnud tal vaja muud kui lihtsalt olla tema ise – siiras, vahetu, heatujuline; ikka soe ja südamlik, vastutulelik ja abivalmis. Naabrinaised ning ema parim sõbranna Helgagi olid vahel Anule öelnud: küll sinu ema on hea ja tore inimene. Anu arvas ise samamoodi. Ema oli igas seltskonnas keskpunkt, temperamentne ja lauluhimuline, nagu ta oli, kergejalgne, väsimatu tantsija. Polnud lihtsalt midagi parata, kui meeste pilgud tal peatusid ning talle teistest naistest rohkem tähelepanu pöörati, ja see kehtis ka sõbrannade meeste puhul. Ei ahvatlenud ega võlunud Evi kedagi tahtlikult, veel vähem üritas kedagi üle lüüa. Naised seda juba teadsid, Olaf küllap mitte. Või talle lihtsalt meeldis vastupidist uskuda ja oma kiivust üles kütta, et tunded ikka lõõmaksid. Sest kui järjekordne skandaal sai ära klaaritud, oli leppimine tavaliselt ikka kuum ja kirglik. Olaf viis ema Gloriasse või Du Nordi, ja palangut jätkus tükiks ajaks.

      Üks Olafi armukadeduse allikaid oli ta oma vend Erlend, noor lesk kahe lapsega.

      Olafi omastega puutusid Anu ja Evi esmakordselt kokku järgmisel suvel, mil sõideti nädalaks koos Viljandisse puhkama. Just sealt Mulgimaa pealinnast oligi Olaf pärit, jokkis peaga viskas ta ikka lamedat nalja: mina olen pealinna poiss! Seal, järveäärsel nõlval rohelusse uppuva kõrge viilkatusega maja esimesel korrusel elaski Olafi ema oma noorema poja ja tolle viieaastaste kaksikutega.

      Anu tajus ema pinget, tema närveerimist ja kohmetust, ehkki ema peitis seda kerglase lõbususe taha. Ikkagi esimene kohtumine kõrgelt haritud ämmaga, kel liiatigi oma vanema pojaga tolle jutu põhjal eriliselt tugev tundeside. Muidugi oli tähtis head muljet jätta ja meeldida.

      Anu ise oli reisist Viljandisse üsna elevil – ometi vaheldus üksluistele maasuvedele, ja mis peamine, võimalus vett nautida ja ujuma õppida, mida ta seni polnud saanud teha. Polnud ju mamma juures lähikonnas ainsatki veekogu, kus ujuda – kui mitte arvestada kuivenduskraavi, mis raba äärest mitme kilomeetri pikkuselt läbi põldude oli kaevatud. Seal sai küll supelda, ent ühel suvel olid lapsed kraavist hankinud vastiku nahalööbe ja nüüd arvati, et targem on sealset arvatavasti kemikaale täis vett vältida. Sel suvel võis Anu ometi supelda, kui aga himu oli. Nii et ees ootas tore aeg.

      See maja, see kodu võlus Anu esimesest hetkest, kuigi temagi tundis end seal ebakindlalt. Kõik oli soliidne ja väärikas ning kandis kunagise jõuka elu pitserit. Ehkki ruumides oli rohke vanamoelise mööbli tõttu kitsas, mõjus see kodu Anule piduliku ja vägevana.

      Maja alumine korrus, mis oli jäetud pärast hoone riigistamist selle endise omaniku pere käsutusse, koosnes köögist ja kolmest toast, lisaks avar veranda. Seal saidki saabunud suvitajad end sisse seada, aga ööseks tehti Anule ase elutoa diivanile. Ühes toas elas oma tüdrukutega Erlend, kes oli ema juurde tagasi kolinud pärast naise surma.

      Anu lemmikpaigaks sai kabinet kõrgete tumepruunide klaasitaguste raamaturiiulitega ning nädala jooksul veetiski ta sealses lummuses peamise osa oma ajast lugedes ja entsüklopeediaköiteid lehitsedes. Ta polnud kunagi, üheski kodus näinud nii palju raamatuid, liiati selliseid pakse ja uhkeid köiteid, mille selgadelt küütles kulda ja mille kaante nahk silitas sõrmeotsi otsekui siid. Proua Beata ei keelanud Anul riiulites sorida, nõudis ainult, et käed oleksid puhtad, ega lubanud küpsiseid ja muid maiustusi sellesse tuppa kaasa võtta. Tundus, et Beatale meeldis Anu raamatuhuvi ja seetõttu ka tüdruk ise. Vahel tuli ta Anuga kabinetti kaasa, et talle raamatuid näidata ja sarju tutvustada. Nüüd Anu juba teadis, et need kõik olid eestiaegsed raamatud, teadis sedagi, et neid pole enam palju järele jäänud ja et talle, kes ta võis neid iga päev uurida, on sülle langenud haruldane võimalus, lausa õnn. Eriti köitis teda „Maailma maad ja rahvad”, mille kolme raamatu piltidelt vaatas Anule vastu tundmatu maailm oma mitmekesisuses. Tüdruk sirvis ka kunstiajaloo väljaandeid, lummatuna reproduktsioonide saladuslikust sisust, ja ahmis „Looduse kuldraamatuid”, tundes sõrmede all selle sarja eriliselt pehmet, sametjat paberit…

      Selles aiasügavusse avanevas kabinetis, mille akna taga liikus jändrik õunapuuoks, kriipides tuulise ilmaga kurvalt klaasi, oli kunagi töötanud Olafi sõjas hukka saanud isa. Anu tahtis küll väga teada, mis temaga juhtunud oli, ja püüdis emalt uurida, mis nende sõnade taga peitub. Mis tähendab hukka saanud? Mehed ju sõjas ikka langesid, nagu võis sõjaohvritele püstitatud ausammastelt ja muudelt mälestusmärkidelt lugeda. Ema miskipärast ei tahtnud sellel teemal kõnelda. Nii ei teadnudki Anu muud, kui et kunagi kuulus kogu maja Olafi perele. Olafi isa oli Viljandis olnud tähtis mees, aga midagi halba oli juhtunud, suur õnnetus. Midagi oli läinud väga halvasti ja nüüd oli kunagisest õnnest ja heast elust järel vaid see majakorrus. Üleval, kuhu pääses külgmisest uksest, elas venelastest abielupaar, keda kuigi palju näha ei olnud. Anu täheldas, et ülemise ja alumise korruse elanikud omavahel ei suhelnud, jäi mulje, et alumise korruse rahvas suhtub ülakorruse omadesse vaenulikult. Aga see oli loomulik, venelasi ei sallinud keegi.

      Ehkki Anule seal väga meeldis, tundus talle ajuti, et sellel kodul ja perel lasub mingi salapära vari. Vestluses pillati talle arusaamatuks jäävaid repliike, vahel vakatati lauseid pooleli jättes, vahetati tähenduslikke pilke. Küllap oli see kõik tema pärast, ilmselt peeti vajalikuks midagi tema eest varjata. See häiris Anu, sest enda meelest oli ta juba suur küll, et täiskasvanute asju taibata. Pealegi polnud ta mingi latatara, klassiõedki usaldasid talle oma saladusi СКАЧАТЬ