Kuningate heitlus. Esimene raamat. George R. R. Martin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ juurde, kus tema isa surivoodil lamas, viis läbi hiie, läbi rohu ja metsalillede ja tihedate jalaka- ning punapuutukkade. Puude oksad olid ikka veel tihedalt kaetud sahisevate lehtedega, teadmata midagi sõnumist, mille valge kaaren oli kahe nädala eest Vetevoole toonud. Konklaav kuulutas, et sügis on saabunud, kuid jumalad ei olnud tarvilikuks pidanud tuultele ja metsadele sellest veel teada anda. Catelyn oli selle eest igati tänulik. Sügis oli alati kohutav aeg, mil ees viirastus juba talv. Ka kõige targem mees ei võinud ette teada, kas tema järgmine saak ei jää mitte viimaseks.

      Hoster Tully, Vetevoo isand, lamas voodis oma eeskambris, kust avanes avar vaade itta, kus Kärestikujõgi ja Punane Haru tema kantsi müüride taga ühte suubusid. Ta magas, kui Catelyn sisse astus, juuksed ja habe sama lumivalged nagu tema sulgmadratsiga voodi, kunagi tüse keha, mida surm nüüd üha jõudsamalt hävitas, väikeseks ja hapraks muutunud.

      Voodi kõrval istus Catelyni vend Mustkala, kes polnud soomussärki ja teetolmust mantlit veel seljast võtnud. Tema saapad olid tolmused ja kuivanud poriga koos. „Kas Robb teab juba, et sa tagasi jõudsid, onu?” Ser Brynden Tully oli Robbi silmad ja kõrvad, tema piilurite ja ratsaluure ülem.

      „Ei. Ma tulin tallist otse siia, kui mulle öeldi, et kuningal on vastuvõtt. Ma arvan, et Tema Majesteet tahab minu teateid esmalt nelja silma all kuulda.” Mustkala oli pikk, sale, hallide juuste ja mõõdetud liigutustega mees, puhtaks aetud nägu kortsuline ning tuulest parkunud. „Kuidas tal on?” küsis ta ja Catelyn mõistis, et see küsimus ei käinud Robbi kohta.

      „Peaaegu muutusteta. Meister annab talle valu vaigistamiseks uneveini ja moonipiima, nii et ta magab peaaegu kogu aeg ja sööb liiga vähe. Tundub, et ta jääb iga päevaga nõrgemaks.”

      „Kas ta räägib midagi?”

      „Jah… aga tema sõnades on järjest vähem mõtet. Ta räägib asjadest, mida ta kahetseb, lõpuleviimata töödest, ammusurnud inimestest ja ammumöödunud aegadest. Vahel ei tea ta, mis aastaaeg praegu on või kes mina olen. Kord kõnetas ta mind meie ema nimega.”

      „Isa igatseb ikka veel tema järele,” vastas ser Brynden. „Sa oled tema nägu. Sul on samasugused põsesarnad ja lõug…”

      „Sa mäletad teda rohkem kui mina. Sellest on nii palju aega möödas.” Catelyn istus voodile ja lükkas kõrvale hõreda valge juuksekihara, mis oli ta isa näole langenud.

      „Iga kord, kui ma välja ratsutan, küsin ma endalt, kas ta elab veel või on juba surnud, kui ma tagasi jõuan.” Omavahelistele tülidele vaatamata olid Catelyni isa ja tema vend, kelle ta oli kord ära tõuganud, väga lähedased.

      „Vähemalt leppisid sa nüüd temaga ära.”

      Nad istusid veidi aega vaikides ja siis tõstis Catelyn pea. „Sa rääkisid uudistest, mida Robb kuulma peab?” Isand Hoster oigas ja pöördus külili, nagu oleks ta neid rääkimas kuulnud.

      Brynden tõusis püsti. „Läheme välja. Ei maksa teda üles ajada.”

      Catelyn järgnes talle kivist rõdule, mis eeskambrist kolmnurkselt esile küündis nagu laeva käil. Tema onu tõstis pilgu ja kortsutas kulmu. „See paistab nüüd ka päeva ajal. Minu mehed nimetavad seda Punaseks Sõnumitoojaks… aga millise sõnumi?”

      Catelyn tõstis pilgu sinna, kus komeedi kahvatu punane triip jooksis üle sügavsinise taeva nagu pikk kriim üle jumala näo. „Suur-Jon ütles Robbile, et vanad jumalad on Nedi eest punase tasulipu taevasse laotanud. Edmure peab seda Vetevoo võidu endeks – ta näeb pika sabaga kala Tullyde värvides, punane sinisel taustal.” Ta ohkas. „Oleks ka minu usk sama kindel. Vaarikpunane on Lannisteride värv.”

      „See ei ole vaarikpunane,” ütles ser Brynden. „Ega ka Tullyde punane, jõemuda punane värv. See on üle taeva määritud veri, laps.”

      „Meie või nende veri?”

      „Kas mõnes sõjas on kunagi valatud ainult ühe poole verd?” Catelyni onu vangutas pead. „Kogu Jõgedevahe Jumala Silma ümber on verre ja tulle mattunud. Sõda on lõunas kandunud Kärejõeni ja põhjas üle Kolmjõe, peaaegu Kaksikuteni välja. Marq Piper ja Karyl Vance on võitnud paar väikest lahingut ja see lõunast pärit väikeisand Beric Dondarrion on rüüstajaid rünnanud, isand Tywini röövsalkadele kallale tunginud ning uuesti metsa rüppe kadunud. Kuuldavasti olevat ser Burton Crakehall kiidelnud, et ta lõi Dondarrioni maha, aga sattus siis oma salgaga isand Berici varitsusse ja nad tapeti viimse meheni.”

      „Selle isand Berici salgas on mõned Nedi sõdalased Kuningalinnast,” meenus Catelynile. „Kaitsku neid jumalad.”

      „Dondarrion ja see punane preester, kes koos temaga ratsutab, oskavad ennast üpris hästi kaitsta, kui kuuldused tõele vastavad,” lausus tema onu, „aga sinu isa lääniisandatega on lugu kehvem. Robb ei oleks tohtinud neid minema lubada. Nad on laiali lennanud nagu vutid, igaüks püüab kaitsta oma valdusi, ja see on rumalus, Cat, rumalus. Jonos Bracken sai oma lossi varemeis võitluses haavata ja tema vennapoeg Hendry tapeti. Tytos Blackwood kihutas Lannisterid oma maadelt minema, kuid nad viisid kaasa viimse kui lehma ja sea ja viljatera, nii et talle jäid kaitsta ainult Kaarnapuu loss ja lagedaks põletatud maa. Darry sõdalased vallutasid oma isanda kantsi tagasi, aga see püsis nende käes vähem kui kaks nädalat, kuni Gregor Clegane neile kallale tungis ja kogu väesalga maha tappis ja nende isanda ka.”

      Catelyni valdas õudus. „Darry oli ju alles laps.”

      „Jah, ja ühtlasi viimane oma suguvõsast. Poisi eest oleks saanud kena lunaraha, aga kas siis selline marutõbine peni nagu Gregor Clegane kullast hoolib? Vannun, et selle tõpra pea oleks suurepärane kingitus kogu kuningriigi alamatele.”

      Ser Gregori kuri maine oli Catelynile teada, kuid ikkagi… „Ära räägi mulle peadest, onu. Cersei on Nedi pea Punase Kantsi müürile orasse ajanud ja selle vareste ja kärbeste roaks jätnud.” Ta ei suutnud ikka veel õieti uskuda, et tema meest pole enam. Mõnel ööl pimeduses pooleldi virgudes tundus talle hetkeks, et Ned on seal, tema kõrval. „Clegane on vaid isand Tywini pime tööriist.” Sest tõelist hädaohtu kujutas Catelyni meelest Tywin Lannister – Casterly Kalju isand, Lääne Valdjas, kuninganna Cersei ja ser Jaime Kuningatapja ja Tyrion Pahareti isa ning äsjakroonitud poisskuninga Joffrey Baratheoni vanaisa.

      „Seda küll,” möönas ser Brynden. „Ja Tywin Lannister pole kaugeltki rumal. Ta püsib Harrenhali kindlate müüride taga, toidab oma väge meie saagist ja põletab maha kõik, mida ta kaasa ei vii. Gregor pole ainuke peni, kelle ta on lõast lahti lasknud. Liikvel on ka ser Amory Lorch ja keegi Qohorist pärit rändsõdalane, kes armastab rohkem inimesi sandistada kui tappa. Ma olen näinud, mis neist maha jääb. Terved külad maha põletatud, naised vägistatud ja sandiks tehtud, surnuks raiutud lapsed matmata jäetud, et hunte ja metsikuid koeri ligi meelitada… see ajaks surnudki iiveldama.”

      „Kui Edmure sellest kuuleb, läheb ta marru.”

      „Ja just seda isand Tywin soovibki. Ka hirmutegudel on oma eesmärk, Cat. Lannister tahab meid lahingusse meelitada.”

      „Robb tuleks tema soovile kindlasti vastu,” sõnas Catelyn tusaselt. „Ta passib siin ja on kärsitu nagu kass ja Edmure ja Suur-Jon ja teised õhutavad teda kindlasti takka.” Tema poeg oli saavutanud kaks suurt võitu – purustanud Sahisevas Metsas Jaime Lannisteri ja löönud tema juhita jäänud väge Vetevoo müüride all Leeridelahingus, kuid mõned tema lääniisandatest kõnelesid temast nii, nagu oleks tegu uuestisündinud Aegon Vallutajaga.

      Brynden Mustkala kergitas üht lopsakat halli kulmu. „Siis on nad lollid. Minu esimene sõjareegel, Cat – ära tule kunagi vaenlase soovile СКАЧАТЬ