Vampiiripäevikud: Raev. L. J. Smith

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ heitis pilgu käekellale. „Ma hakkan parem liikuma, teenistus algab kell kümme. Eeldatavasti olete ka teie mõlemad tulemas?” Ta hakkas ukse poole minema, kuid peatus siis korraks ning vaatas ebaleval ilmel tagasi. „Alaric, ma loodan, et sa hoolitsed selle eest. Kui ma sind kutsusin, ei olnud asjad veel nii kaugele läinud. Nüüd hakkab mul tekkima tunne, et…”

      „Ma saan sellega hakkama, Brian. Ma ütlesin sulle, jäta see minu hooleks. Kas sa tahad, et Robert E. Lee keskkool satuks kõigi ajalehtede esikülgedele ja seda mitte kui paik, kus juhtus kohutav tragöödia, vaid kui „kummitav keskkool Boone’i maakonnas”? Guulide kogunemiskoht? Kool, kus uitavad ringi ebasurnud? Kas sa soovid sedasorti kuulsust?”

      Härra Newcastle kõhkles, hammustas huulde ning noogutas siis, ilme endiselt õnnetu. „Olgu peale, Alaric. Aga tee seda kiiresti ja korralikult. Kirikus näeme.” Ta astus toast välja ning doktor Feinberg läks kohe tema järel.

      Alaric seisis mõnda aega sama koha peal ning vaatas kuhugi tühjusesse. Viimaks noogutas ta korra otsusekindlalt ning astus siis ka ise uksest välja.

      Elena taandus vaikselt trepilt tagasi pööningule.

      Mida see kõik tähendab? Ta oli segaduses ning talle tundus, otsekui hõljuks ta lihtsalt ajas ja ruumis pidetult ringi. Tal on vaja teada saada, mis päev täna on, miks ta siin on ja miks ta nii kohutavalt kardab. Miks tunneb ta nii selgesti, et mitte keegi ei tohi teda näha ega kuulda ega temast üleüldse mitte midagi teada?

      Pööningul ringi vaatamisest ei olnud mingit abi. Seal, kus ta oli maganud, vedeles vaid madrats ja tükk vahariiet – ja väike siniste kaantega raamatuke.

      Tema päevik! Innukalt haaras ta selle enda kätte ja avas raamatu, seda meeletu ahnusega lehitsedes. Viimane sissekanne oli tehtud 17. oktoobril, tänase kuupäeva teada saamiseks polnud sellest tõenäoliselt mingit abi. Ent kui ta kirjutatut vaatas, hakkasid tema peas tekkima kujutluspildid, need asetusid üksteise kõrvale, nagu lükiks keegi pärleid jõhvi otsa, ja muutusid mälestusteks. Võlutult laskus ta aeglaselt tagasi madratsile. Ta pööras uuesti esimese lehekülje ja hakkas Elena Gilberti elu kohta lugema.

      Kui ta lõpetas, valdas teda hirm ja õud. Tema silme ees tantsisid eredad täpikesed. Neil lehekülgedel oli nii palju valu. Nii palju intriigidepunumist, saladusi, nii palju vajadusi. See oli lugu tüdrukust, kes tundis end omaenda kodulinnas ja oma pere keskel eksinu ja võõrana. Kes oli otsinud midagi… midagi, mis oli kogu aeg tema käeulatusest väljas. Kuid see ei põhjustanud tema rinnus tuikavat paanikat, mis ta otsekui kõigist elumahladest tühjaks imes. See polnud põhjus, miks ta tundis, otsekui kukuks ta kuskilt kõrgelt alla hoolimata sellest, et ta istus nii liikumatult kui suutis. Paanika põhjus oli see, et nüüd ta mäletas.

      Nüüd mäletas ta kõike.

      Silda, mäslevat vett. Õudust, mida ta tundis, kui õhk kopsudest kadus ja sisse hingata polnud enam midagi peale jääkülma vee. Seda, kui kõrvetavalt valus see oli tundunud. Ja viimast hetke, kui järsku ei olnudki enam valus, kui kõik oli lihtsalt peatunud. Kui kõik oli… peatunud.

      Oh, Stefan, ma kartsin nii väga, mõtles ta. Ja sama hirm kõrvetas teda praegugi. Kuidas ta ometi võis seal metsas Stefaniga niimoodi käituda? Kuidas ta ometi oli Stefani unustanud, unustanud kõik, mida noormees tema jaoks tähendab? Mis ometi oli sundinud teda niimoodi käituma?

      Kuid tegelikult teadis ta vastust väga hästi. Kusagil, kõigi meelte keskmes teadis ta vastust suurepäraselt. Mitte keegi ei tõuse lihtsalt üles, ei kõnni minema ega pääse uppumissurmast niisama lihtsalt. Vähemalt ei tee keegi seda elavana.

      Elena tõusis aeglaselt püsti ja läks akna juurde, mille luuk oli väljastpoolt suletud. Tume aknaklaas oli talle peegli eest ja ta silmitses oma sealt paistvat peegeldust.

      See polnud niisugune peegeldus, nagu ta oli näinud unenäos, kus ta oli jooksnud mööda peegleid täis koridori ning iga peegelpilt paistis elavat omaette elu. Selles näos, mis talle aknaklaasilt vastu vaatas, polnud midagi kavalat ega julma. Sellegipoolest oli see nägu tema harjumuspärasest peegelpildist veidi erinev. Tema nahk kumas kahvatult ja silmakoopad tundusid kuidagi tumedad ja õõnsamad. Elena puudutas sõrmeotstega mõlemalt küljelt oma kaela. Siit olid Stefan ja Damon tema verd imenud. Kas tõesti oli seda juhtunud piisavalt sageli ja kas oli tema ise tõesti piisavalt palju nende verd saanud?

      Ilmselt on see tõsi. Ja nüüd, kogu ülejäänud elu, kogu oma ülejäänud eksistentsi, peab ta toituma nii nagu Stefan. Ta peab…

      Elena vajus põlvili ja surus otsmiku vastu paljast palkseina. Ma ei saa, mõtles ta. Oh, palun, ma ei saa, ei saa.

      Ta polnud kunagi kuigi usklik olnud. Ent kusagilt sügavalt sisimast kobrutas hirm ülespoole ja iga tema olemuse osake karjus appi. Palun, mõtles ta. Oh, palun, palun, aita mind. Ta ei palunud midagi konkreetset, ta ei olnud suuteline mõtteid koondamagi. Ta üksnes korrutas: oh, palun, aita mind, palun, palun.

      Mõne hetke pärast tõusis ta uuesti püsti. Tema nägu oli endiselt kahvatu, kuid ebamaiselt ilus, otsekui peen portselan, mida valgustab seestpoolt küünlaleek. Tema silmades olid endiselt varjud. Kuid nüüd oli seal ka otsusekindlus.

      Ta peab Stefani üles leidma. Kui keegi on üldse võimeline teda aitama, siis on just Stefan see, kes peab seda teadma. Ja kui ei… siis vajab ta Stefanit veelgi enam. Ta ei tahtnud olla mitte kusagil mujal kui tema juures.

      Elena sulges enda järel hoolikalt pööninguukse. Alaric Saltzman ei tohi tema peidupaika avastada. Toaseinal rippus kalender, kus kõik päevad kuni 4. detsembrini olid maha kriipsutatud. Järelikult on laupäevast möödunud neli päeva. Ta on neli päeva maganud.

      Välisukseni jõudes aga tõmbus ta kohkunult päevavalguse eest tagasi. See tegi haiget. Kuigi taevas oli mustas pilves ja oli ilmselge, et kohe-kohe hakkab vihma või lund sadama, tegi valgus silmadele haiget. Elena pidi lausa jõuga sundima end turvalisest majast lahkuma, ja siis tundis ta närima asuvat paranoiat õues, lagedal viibimise pärast. Ta hiilis piki aedu ja hoidis puude lähedale, valmis iga hetk varjudesse kaduma. Ta tundis end ka ise varjuna – või kummitusena, Honoria Felli pikk valge kleit seljas. Ta hirmutaks igaühe, kes teda praegu näeks, poolsurnuks.

      Kuid kogu ettevaatus näis olevat asjatu. Tänavail polnud kedagi teda nägemas, tundus, otsekui oleks linn maha jäetud. Ta kõndis mööda pealtnäha tühjadest majadest, tühjadest õuedest, suletud kauplustest. Ta nägi tänavatele pargitud autosid, kuid needki olid tühjad.

      Ja siis nägi ta tumeda taeva taustal midagi, mis sundis teda peatuma. Valge kirikutorn keset tumedaid pakse pilvi. Elena jalad värisesid, kui ta sundis end hoonele lähemale hiilima. Ta oli seda kirikut kogu oma elu teadnud, ta oli risti selle seinal tuhandeid kordi näinud. Kuid nüüd nihkus ta selle poole, otsekui oleks see puuriloom, kes võib iga hetk lahti pääseda ja teda rünnata. Ta pani peopesa vastu kiviseina ja libistas seda sümbolile aeglaselt lähemale.

      Kui tema väljasirutatud sõrmed viimaks risti puudutasid, täitusid ta silmad pisaratega ja kurgus hakkas pitsitama. Ta lasi oma käel aeglaselt ja õrnalt edasi libiseda. Siis nõjatus ta vastu seina ja lasi pisarail voolata.

      Ma ei ole saatanast, mõtles ta. Ma tegin asju, mida ma poleks pidanud, mõtlesin liiga palju iseendale, ma ei tänanud kunagi Matti, Bonniet ja Meredithi kõige eest, mida nad minu heaks tegid. Ma oleksin pidanud rohkem Margaretiga mängima ja tädi Judithi vastu kenam olema. Aga ma ei ole kuri. Ma pole neetud.

      Kui ta läbi pisaramärgade silmade jälle midagi nägi, heitis ta pilgu ülespoole. Härra Newcastle oli midagi kirikust rääkinud. Kahtlemata pidas ta silmas just sedasama?

      Ta hoidis peauksest ja kirikuesisest СКАЧАТЬ