Puhastus. Sofi Oksanen

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ püüdis äratada kaastunnet, võib-olla tahtis majja pääseda, et näha, kas sealt annab midagi varastada. Sinikad olid siiski päris. Sellest hoolimata ütles Aliide:

      „Paistavad olevat vanad. Vanad sinikad.”

      Sinikate värskus ja punetus tekitasid uuesti Aliide ülahuulele higi. Sinikaid varjatakse ja ollakse vait. Nii on alati tehtud. Võib-olla märkas tüdruk Aliide kimbatust, sest ta tõmbas äkiliste, rapsivate liigutustega käised muljutud kohtadele, justkui oleks alles nüüd hakanud häbenema oma paljastust ja ütles ägedalt aia suunas, et oli olnud pime ning ta polnud teadnudki, kus ta on, ta oli ainult jooksnud ja jooksnud. Katkendlikud laused lõppesid tüdruku kinnitusega, et ta hakkab kohe minema. Ta ei jää Aliidele tülinaks.

      „Oota siin. Ma toon palderjani ja vett,” ütles Aliide ja astus maja poole, heites veel ukselt pilgu tüdrukule, kes kössitas liikumatult pingil. Tüdrukul oli tõesti hirm. Temast õhkas kaugele hirmu lõhna. Aliide märkas, et oli hakanud suu kaudu hingama. Kui tüdruk oli peibutis, siis kartis ta inimest, kes tüdruku siia saatis. Võib-olla oli ka põhjust, võib-olla ka temal, võib-olla peaks võtma tüdruku värisevaid käsi märgina, et uks lukku keerata ja püsida majas, hoida tüdruk väljas, mingu kuhu tahab, peaasi et ära läheb, peaasi et jätab tema, vana inimese, rahule. Peaasi et ei jää siia levitama hirmu vastikut, tuttavat haisu. Võib-olla liikus ringi mingi kamp, kes käis kõiki maju läbi? Võib-olla peaks helistama ja küsima? Või oli tüdruk tulnud just nimme tema majja? Ehk oli keegi kuulnud, et Talvi tuleb Soomest külla? See aga polnud ju enam nii suur asi kui mõni aeg tagasi.

      Köögis ammutas Aliide kannu vett ja tilgutas sekka palderjani. Tüdruk oli aknast näha, ta polnud kohalt liikunud. Aliide ise võttis palderjani kõrvale lisaks veel lusikatäie südamerohtu, kuigi polnud söögiaeg, siis läks tagasi õue ja ulatas kannu. Tüdruk haaras kannu, nuusutas seda põhjalikult, asetas maha, lükkas kannu kummuli ja jäi vahtima, kuidas sisu laiali valgub. Aliide tundis ärritust: „Kas veel oli midagi viga?”

      Tüdruk kinnitas vastupidist, kuid tahtis teada, mida Aliide oli vette lisanud.

      „Ainult palderjani.”

      Tüdruk ei öelnud midagi.

      „Kas mul peaks olema mingi eriline põhjus valetada?”

      Tüdruk heitis Aliidele pilgu. Tema ilmes oli midagi salakavalat. See tegi Aliide murelikuks, kuid siiski tõi ta köögist veega täidetud kannu ja palderjanipudeli, andis need tüdrukule, kes vett nuusutades sai kinnitust, et tegu pole millegi muuga, paistis ära tundvat ka palderjani ja tilgutas vette mõne tilga. Aliidet ajas see närvi. Kas plika narris teda? Võib-olla oli ta lihtsalt hull. Haiglast putku pannud. Aliidele meenus Koluverest põgenenud naine, kes oli tuigerdanud mööda küla humanitaarabist saadud õhtukleidis ja ilma kingadeta, sülitades tundmatute vastutulijate peale.

      „Kas nüüd kõlbab?”

      Liiga ahnetest sõõmudest valgus vedelik piki tüdruku lõuga.

      „Äsja just püüdsin sind äratada ja sa karjusid, et ainult mitte vett.”

      Ilmselgelt tüdruk seda ei mäletanud, kuid ta varasem karjatus oli jäänud Aliide pähe kõlama, kajades ühest otsast teise, ringeldes edasi-tagasi, kutsudes esile midagi hoopis vanemat. Kui inimese pead on piisavalt kaua vee all hoitud, väljub temast üllatavalt sarnane hääl. Tüdruku hääles oli kostnud see teatud toon. Sealt kostsid plartsatused, õhu lõppemine ja meeleheide. Aliide kätt läbis sund. Pakitsus tuli soovist tüdrukut lüüa. Ole vait. Kao minema. Mine ära. Võib-olla Aliide eksis. Võib-olla pidi tüdruk millalgi äärepealt ära uppuma, võib-olla kartis ta vett üksnes seetõttu. Võib-olla mängisid Aliide oma mõtted temaga vingerpussi, leidsid seoseid, mida polnud vaja seostada. Võib-olla oli tüdruku kolletanud ja ajast puretud keel teda omaette fantaseerima pannud.

      „Kas sul on nälg? Nälg?”

      Paistis, nagu ei mõistaks tüdruk küsimust või poleks temalt kunagi sedasi küsitud.

      „Oota siin,” kamandas Aliide ja läks uuesti sisse, sulgedes enda järel ukse. Varsti tuli ta tagasi, kaasas leib ja võitaldrik. Võid võttes oli ta hetkeks kõhelnud, ent ikkagi taldriku kaasa võtnud. Ega nüüd võid nii vähe ka polnud, et raasukest sellest tüdrukule ei jätkuks. Tõesti, hea peibutis, mõjus kergesti isegi temasugusele kõikenäinule. Pakitsus levis Aliide käest õlga. Selleks, et suruda maha soovi lüüa, oli ta pigistanud liiga kõvasti võitaldrikut.

      Mudane kaart ei lebanud enam rohul. Küllap oli tüdruk selle oma tasku pistnud.

      Esimene leivaviil kadus tervelt tüdruku suhu. Alles kolmandale sai ta mahti võid määrida, kuid tegi sedagi kiirustades, latsatades kuheliku keset viilu ja murdes leivatüki teise poole selle peale, vajutades pooled kokku nii, et või valgus nende vahelt välja ning hammustas. Vares kraaksus väraval, küla koerad haukusid, kuid tüdruk keskendus leivale, nii et hääled ei pannud teda enam võpatama. Aliide märkas, et kalossid läikisid nagu hästi viksitud saapad. Märjast rohust kerkis jalgadesse rõskust.

      „Mis edasi? See sinu mees. Kas ta otsib sind?” küsis Aliide, jälgides, kuidas tüdruk sööb. Nälg oli ehtne. Kuid see hirm. Kas ta kartis ainult oma meest?

      „Otsib jah. Mu mees.”

      „Äkki ma helistan näiteks su emale, tuleb sulle ehk järele? Või saab teada, kus sa oled.”

      Tüdruk raputas pead.

      „No mõnele sõbrale siis. Mõnele pereliikmele.”

      Jälle raputas tüdruk pead, hulga ägedamalt kui enne.

      „No siis kellelegi, kes ei ütle su mehele, kus sa oled.”

      Uus pearaputus. Räpased juuksed libisesid näo eest ära. Tüdruk kohendas juuksed tagasi, jätkuvatest tõmblustest hoolimata jättis ta rohkem tervemõistusliku kui hullumeelse mulje. Silmades puudus hullumeelne läige, kuigi ta vaatas pidevalt altkulmu ja viltu.

      „Mina ei saa sind kahjuks kuhugi viia. Isegi kui oleks auto, poleks bensiini. Buss peaks sõitma külast kord päevas, aga seegi pole kindel.”

      Tüdruk kinnitas, et ta lahkub kohe.

      „Kuhu sa siis lähed? Mehe juurde?”

      „Muidugi mitte!”

      „Kuhu siis?”

      Tüdruku tuhvel togis pingi ees oleva peenra ääriskivi, lõug oli surutud peaaegu vastu rinda.

      „Zara.”

      Aliide üllatus. Oli alles tutvustus.

      „Aliide Truu.”

      Tüdruk lõpetas kivi togimise. Pärast söömist olid ta käed hakanud jälle pingi serva pigistama, nüüd lasi ta lahti. Pea kerkis pisut.

      „Rõõm tutvuda.”

      Zara otsib sobivat lugu

       1992, Lääne-Eesti

      Aliide. Aliide Truu. Zara käed lasid pingi servast lahti. Aliide Truu oli elus ja seisis tema ees. Aliide Truu elas selles majas. Olukord oli sama võõras kui keel Zara suus. Zarale meenus häguselt, kuidas tal õnnestus leida õige teeots ja õige teeotsa hõbepajud, kuid mitte see, kas ta oli üldse mõistnud, et leidis üles õige maja, kas ta oli seisnud öösel maja välisukse ees, teadmata, СКАЧАТЬ