Jantsa kalaraamat. Jaan Tangsoo

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kalameestele tamiili, unustati konksud kohe kindla peale ära. Kõiki nelja õngekomponenti – konksu, tamiili, tina ja ujukit – ei müüdud iial korraga. Polnud ette nähtud.

      Midagi head ei saa öelda ka tolleaegsete õngeritvade valiku kohta. Kui ritvu vahel müügil oligi, siis osteti need kiirelt ära ning enamjaolt olid need kahejätkulised bambusridvad, mille pikkuseks kokkupandult umbkaudu kaks ja pool meetrit. Kes tahtis omale pikemat õngeritva, pidi poest ostetud bambusridvale kolmanda või isegi neljanda jätku juurde meisterdama. Omatehtud jätkude tegemine polnud eriline probleem, küll aga oli keeruline leida vastavaid kergmetallist toruühendeid. Kõige sobilikumaks materjaliks, mida ma aastaid kasutasin, oli alumiiniumsulamist suusakepp.

      Kolmejätkulistele õngeritvadele pealesattumine oli ime, neljajätkulistest ei maksa mitte kõneldagi.

      Niinimetatud teleskoopritvu liikus samuti harva. Enamik tollal kasutatavaist õngeritvadest käis jätkudeks lahti ning kui mitme ridvaga kalale läksid, pidid terve tihu kaikaid õlale võtma.

      Ka spinninguritvade kvaliteet polnud kiita. Enamjaolt oli neid kahte sorti. Ühed olid bambusest ja neil oli see viga, et nad olid liiga õblukesed, teised aga alumiiniumist ja neil oli see häda, et nad kippusid koolduma. Paaripäevane seismine seina najal või mõne suurema kala väljatõmbamine deformeeris alumiiniumritva sedavõrd, et see jäigi kõveraks. Ainuke variant ridvale tekkinud lookest lahtisaamiseks oli seda põlve peal õgvendama hakata.

      Siiski liikus tollal veel suhteliselt palju ka varasematest aegadest pärit niinimetatud liimpuidust spinninguritvu, nende kohta ei saa küll ainsatki halba sõna öelda. Paraku oli nende tootmine selleks ajaks juba lõppenud, kui mina aktiivselt kalastama hakkasin.

      Õnneks olin kaks säherdust liimpuidust ritva onult päranduseks saanud, üks meeter kuuekümnene ja teine kakskümmend sentimeetrit pikem.

      Tänapäeva kaubaküllusega harjunud inimene, kes pole omaenese silmadega näinud ega isiklikult kogenud nõukaaegset defitsiiti, ei oska ette kujutadagi, mäherdusi probleeme võis tollal tekitada kas või kõige tühisemagi asja kaotsiminek. Praegu on näiteks nii, et kui sul tuleb õngitsedes otsa ilus kala, kellega pead tubli võitluse ja kellel siis lõpuks tamiili katki rebides vetesügavustesse õnnestub pageda, jääb su hinge vähemalt mälestus millestki erakordsest. Kuid tollal oli see katastroof. See oli maailma lõpp. Totaalne häving, sest kui sa polnud omale juba aegsasti tagavara-õngevärke varunud, polnud sul neid kusagilt võtta, ükskõik kui palju sul raha oli. Pigem võisid näha lumeinimest või kohata UFO-t, kui sattuda poodi minnes paugupealt peale väikesele konksule või null koma kahesele tamiilile. Seda lihtsalt polnud, aga millal niisuguseid asju müügile tuleb ja kas enam üldse tuleb, ei teadnud mitte üks kurat. Kõige vähem kaupluste müüjad.

      Mäletan selgesti üht suve, mil minuga just niimoodi juhtus. Maikuu lõpus viis jurakas linask minema mu ainsa õngevärgi, tõmbas tamiili puruks just õngepitsi juurest ja jättis mu käsi laiutama. Kust saada uut konksu? Kust uut tamiili?

      Kodulinna kaupluses neid asju polnud, ka rajoonikeskuses ega lähimates linnades mitte ning vastuseks küsimusele, et millal tuleb, laiutasid müüjad ainult käsi.

      „Kulla inimene! Kes meile seda ütlema hakkab?”

      Hüva! Õngekorgiga on asi lihtne. Seda saab teha igast linnusulest. Kui muud ei jää üle, siis tuleb naabrinaise kalkunile pooliku telliskiviga väänata ja siis on terve õu sulgi täis. Korgi saab voolida ka kuivast männikoorest. Niisama lihtne on tinaga. See tuleb ainult mõnest vanast autoakust välja urgitseda. Aga kust saada tamiili või konksu? Neid asju juba põlve peal valmis ei trei. Ainuke variant: mine küsi ja kerja semude käest, aga ega noodki lollid ega kuu pealt kukkunud pole.

      „Jah, mul on üks tagavarakonks olemas küll, aga mis siis, kui mõni kala ka mul õngevärgi minema viib või see lõmmulehtede taha kinni jääb? Siis olen ma ju ise kuival.”

      Ei mäletagi, kuidas tol suvel kõik lõppes, kuid mäletan selgesti seda ahastust, lootusetusetunnet ning tõdemust, et mitte midagi pole teha. Riik, kus me elame, lihtsalt on niisugune, nagu ta on! Värdjalik, ja selle värdjalikkuse vastu ei aita ei ussi- ega püssirohi.

      Siiski sain ma tol suvel ka korraliku õppetunni, mida pole kunagi unustanud. Alates sealtmaalt ei jätnud ma enam midagi juhuse hooleks ega jäta seniajani. Kui talvistel aegadel kusagil mingit õngevärki nägin, näiteks konkse või tamiile, ostsin neid nii palju, kui raha oli. Igaks juhuks, sest teist võimalust lihtsalt polnud. Aeg oli selline, et sa lihtsalt pidid omale hamstrina kõikvõimalikke tagavarasid soetama. Reegel oli sihuke, et kui näed kuskil midagi, mida kunagi võib ehk vaja minna, raba ära. Raba kohe kinnisilmi ja hulgi. Võib-olla näed sa seda asja kaupluseletil viimast korda elus.

      Nüüdseks on neist aegadest möödunud juba hulk aastaid, peaaegu terve inimpõlv, kuid tollal omandatud kogemusi ei unusta ma iial. Ei unusta meist keegi. Need on verre talletunud, muutunud alateadvuse lahutamatuks koostisosaks. Mõistusega saan aru, et asi on mõttetu, ent sattudes mõnesse kalastustarvete kauplusesse ei kuule ma enam mõistuse häält, vaid toimin just nii, nagu käsib süda, alateadvus ja möödunud aegade kogemus, mis röögatab kõrva: raba ära!

      Ja rabangi, ning selle mõttetu, täiesti arutu raiskamise tulemusena on mul praegu kodus kümnete kilomeetrite viisi tamiili, sadade kaupa konkse, kilode kaupa tinahaavleid, rääkimata juba tervest virnast õngeritvadest ja spinningulattidest. Mulle jätkuks sellest varustusest kohe kindla peale surmani isegi niisugusel juhul, kui elaksin viiesaja-aastaseks, aga see kõik ei loe. Kui satun kalastustarvete kauplusse, sõidab katus järjekordselt pealt.

      Ning see kõik pole ainuüksi minu probleem. Olen sel teemal kõnelnud paljude omavanuste ja ka endast vanemate kalameestega ning seesugune maniakaalsuseni küündiv kalastusträni kokkuajamistuhin vaevab kõiki meid, kes me tuleme „punasest paradiisist„.

      MÖÖDA LASTUD VÕIMALUS

      Inimene on tihtipeale oma mõtlemises kinni nagu kana takus. Võtab kusagilt tont teab mida endale pähe ja siis on teda pähevõetu ekslikkuses juba võimatu veenda. Ei loe ükski soovitus. Ta raiub sulle vastu, kas või nui neljaks. Tean seda omast käest, sest olen nii mõnegi asja juures täpselt samasugune – nagu kana takus. Aga mõistagi torkab säherdune asi esmajoones teiste juures silma. Ka kalameeste juures.

      Mõni mu tuttavaist on raudselt veendunud, et korraliku kalasaagi esmaseks ja peaaegu ainsaks eelduseks on püügivahendi hind. Firmamärk olla ka kasulik asi, aga hind veelgi parem. Mida rohkem asi maksab, seda enam kala tulevat! Kui tahad kala saada, löö rahakott viluks. Näiteks tõeliste lantide hind, millega üleüldse kalale tasub minna, algavat nende arust umbes seitsmekümnest või kaheksakümnest kroonist. Mis aga puudutab odavaid Poola, Hiina, iseäranis aga Vene lante, siis nende poole ei vaevu säherdune hinnausklik vaatamagi. Olen viimastel aastatel lausa lugematuid kordi kuulnud umbes säherdust mõttekäiku, et kui kala millegipärast, ükskõik kas siis viletsa ilma tõttu või mingil muul põhjusel ei tule, on ainus põhjendus:

      „Nii odavate lantidega, nagu mul kaasas, ei olegi võimalik kala saada…”

      Just nagu sõltuks haugi isu rahasummast, mis ühe või teise peibutise peale magama on pandud. Võib-olla ma eksin, aga mulle tundub säherdune mõttekäik täiesti võhiklikuna. Muide, sõna „võhiklik” kasutan siinkohal ainult seepärast, et mitte mõnda oma head tuttavat solvata. Palju meelsamini kasutaksin mõnd psühhiaatria valdkonda kuuluvat terminit.

      Kui haugil on neelud, näiteks suvisel ajal enne tugevat äikesevihma või vahetult pärast kudemist, siis on ta valmis hea meelega rabama isegi konksuga varustatud supilusikat. Tugeva võtu ajal ründab haug ka inimese sõrmes olevat abielusõrmust, kui too madalas kaldavees käsi peseb. Niisugust asja on päris mitmel СКАЧАТЬ