Tuhin tiibades. Reet Made

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ viskles nagiseval asemel küljelt küljele. Kuidagi ei leidnud õiget asendit. Jalad, käsivarred, kogu keha tundus kuumana. Kindlasti on see palavik. Muidugi, ma olen lihtsalt raskelt haigeks jäänud. Seepärast ei saa ma und ja mind piinavad igasugu nägemused. Just sellepärast… Samas poiss teadis, et see on tühipaljas enda lohutamine. Nii-öelda uppuja haaramine õlekõrrest. Haiguski on vaid enesepete, sest kohe on järgnemas ka kolmas mälupilt.

      Taas sädelevad räitsakad, taas väreleb uduloor ja selle selginedes on silme ees…

      Südaöö. Nad kõik: Volts, Jack, tema ja Muruorg istuvad Balti jaamas tühjas elektrirongis ja ootavad ärasõitu. Volts ja Jack on heatujulised ja jutukad, Laur ja Muruorg vaiksed. Muruorg on üldse vaikne, harva saab sõna suust. Aga ta tahab kangesti Jacki semu olla ja seepärast sörgibki tal igal võimalusel sabas. Praegu näeb Laur oma mõtteid seal vagunis. Need on muremustad. Põhimure on siiski selles, kuidas suuremat pahandust ära hoides sel kellaajal ühiselamusse sisse saada. Mütsimure tuli hiljem, alles siin asemel väherdes.

      Mälus jooksevad sündmused omasoodu. Vaguniuks lüüakse lahti ja kaks uljas tujus tüüpi tuigub sisse. Nende nelik tõmbab ennast kohe vaikseks, poolihääli vahetatakse paar sõna. Võõrad on neist taaruval sammul juba möödumas, kui tindilillaks värvitud sagris tukaga tolgus järsku peatub, sõrmega Voltsile osutab ja käratab:

      „Tule kaasa!”

      Näe imet, Volts, see sõnakas ja teokas mees, tõuseb kuulekalt kui talleke ja läheb sagrispeaga kaasa. Rong on sõitma hakanud. Volts on tükk aega vagunist ära, siis naaseb, näost plass.

      „Kurat, võtsid mu botased, raisad,” sisistab ta.

      Nüüd märkasid teisedki märgi ja näruseid käimasid, mis Voltsile armulikult vahetuskaubaks antud.

      „Botased..? Need olid ju Pauli omad!” kohkub Jack.

      „Tänan, igati värske uudis. Igal juhul lõpp lugu.” Volts istub kössis. Kõik on tükk aega sõnatud. „Poisid,” saab Volts lõpuks hääle lahti. „Nüüd tuleb meil mütsidega tõhusat tööd teha. Paul niisama seda jama ei kingi.”

      Paul ei kingi..! Ei kingi..! heliseb kui läbi vati.

*

      Tänaval otsivalt ringi vaadates polnud Martin esiotsa arugi saanud, et tal on külm. Ärritus oli meeled nii kuumaks kütnud. Nüüd, mõni aeg hiljem, kiskus ta kogu aeg kraed ülespoole. Siin, põhjamaal, ei tohiks ühtegi jopet ilma kapuutsita teha. Vinge talvetuul puhus juuksed püsti.

      Mis nüüd edasi? Kuhu minna? Külmetav kolu ütles, et kõige targem oleks lipata otse koju. Aga kott koos makiga oli Marguse käes. Kassett tuleb, nagu lubatud, ümber võtta. Margus ootab teda kindlasti.

      Margus elas üsna kaugel, Lasnamäel. Valida polnud, pidi pika teekonna ette võtma.

      „Martin!” Hüüe kostis üsna lähedalt, poolihääli. Kus hundist mõtled, seal ta ongi. Margus seisis järgmise maja ukseorvas. Poisid astusid hetkeks räpasesse kassihaisus koridori. Martin võttis sõnatult oma spordikoti.

      „Noh?” ei pidanud Margus enam vastu. „Said mütsi kätte?”

      „Miks see siis mul peas pole?”

      Margus mõistis isegi, et oli lollilt küsinud.

      „Igavesed tolgused, tahtsid ka kella võtta, kuid see ei läinud õnneks.”

      „Kas tulid kallale või?”

      Martin lõi käega. „Sa võta kassett ise ümber, eks? Võta makk enda kätte. Mul on kogu värgist niisugune maitse suus, et… Külm ka. Lähen koju.”

      „Ma-i tea… Parem oleks… Kuule, mul on kapuuts, võta, pane minu müts pähe ja tule ikka.” Öeldu kinnituseks sikutas Margus endale karvase voodriga kapuutsi silmini pähe.

      „Läki!” jäi Martin nõusse.

      „Kas me miilitsasse ei teatagi?”

      Martin kehitas õlgu. „Kooli garderoobist on kolm jopet ja botaseid pihta pandud. Iga kord on teatatud – tuhkagi! Ometi suured asjad. Mis see tühine müts. Selle pärast ei liiguta keegi väikest sõrmegi. Ütle parem, kuidas ma isale selle teatavaks teen?”

      Margus vaikis. Temal isa polnud. Tähendab, muidugi oli, aga elas juba aastaid teises peres ning pühapäevaisagi nägi poiss viimasel ajal nagu kuuvarjutust. Emaga oleks olnud lugu lihtne. Ainus laps ja lähedane inimene üldse, kes ta emale oli, leidis sealt alati tröösti ja oma tegudele õigustust. Kuid Martini isa oli teisest puust. Nõudlik, range ja äkiline.

      „Kui ollakse ise mees, ei saa sind keegi päise päeva ajal paljaks varastada, liiati veel röövkallaletungi korraldada,” ütleks ta. „Hädavareseid pole ma kunagi kannatanud,” lisaks ta veel. „Selle raha eest, mis Soomes sinu mütsi sisse läks, oleksin võinud hoopis midagi mõistlikumat osta,” paneks ta punkti.

      „Noh, ehk saad juba paari päeva pärast mütsi kätte, siis pole vaja kodus midagi rääkida,” üritas Margus lohutada.

      Martin vaikis. „Nii et siis… miilitsasse?” küsis ta seepeale.

      „Ma arvan küll. Vähemalt omalt poolt oled siis kõik teinud.”

      Jaoskonna korrapidaja, nooruke miilitsapoiss, rääkis telefoniga ega lasknud end kahest ukse kõrval seisvast mehehakatisest segada. Kui kõne lõppes, süvenes ta kohe mingitesse paberitesse.

      „Noh, räägi juba.” Margus müksas sõpra. Too seisis, suu lukus, ja tundis, kuidas igasugune mütsiröövist teatamise soov iga sekundiga väiksemaks jäi. Muidugi, ega ta olnudki lootnud, et miilitsajaoskonnas neid kui kauaoodatud sugulasi avasüli vastu võetakse. Ometi mingit julgustavat sõna või vähemasti küsimust, mis jutuotsa lahti teeks, oli ta enesestmõistetavaks pidanud. Siin aga… Koridori lõpus räägiti valjult, uksed käisid, inimesed – vormis ja ilma – jooksid treppidest ülesalla. Kaks poissi olid kui läbipaistev õhk. Otse silmade kõrgusel seinal rippus teadetetahvel. Seal oli hulk fotosid. Ka laste omi. Martin libistas pilgu üle piltide juures olevate kirjaridade. Selgus, et neid inimesi otsiti taga, nad olid teadmata kadunud. Oli antud nende isikukirjeldused. Uskumatu, et tänapäeval, kesk rahuaega ja tavalist elu, leidub inimesi, kes on teadmata kadunud. Mida tähendab nende kõrval üks äratõmmatud suusamüts, mis sellest, et kingitud, ilus ja „Adidas” pealekauba.

      Margus müksas sõpra juba teist korda. Kuna ka see märguanne jäi tulemusteta, astus Margus ise, otsustav nägu peas, klaasist akna juurde, mille taga istus korrapidaja. Poiste teade võeti vastu ilmel, nagu see on tüüpiline tüütuseni kuuldud asjade puhul, millel igasugune uudsusevõlu ammugi kadunud.

      „Istuge siiasamasse,” osutas ta eesruumi seina ääres olevale lauale. „Siin saate avalduse kirjutada. Kohe tuleb uurija ja võtab selle teilt vastu.”

      Laual olid mõned puhtad paberilehed ja paar pastakat. Kuidas avaldust kirjutada? Nõutult vaatasid poisid teineteise otsa.

      Õnneks ei tulnud kaua „praadida”. Trepist laskus keskealine miilitsavormis naine. Istus üle laua neile vastu, vaatas hallide lahkete silmadega otsa ja naeratas. Seejärel küsis ta poiste andmed, kirjutas need üles ja käskis siis öelda, mis mureks.

      „Mul võeti peast müts ära. Kootud müts,” kiirustas nüüd Martin ise rääkima. Ega ta päris suu peale kukkunud kah ole ja kelle müts see lõppude lõpuks on!

      „Vanasti СКАЧАТЬ