Peegeldus. Sylvia Day

Чтение книги онлайн.

      JUST ENNE, KUI ma astusin 20. korrusel liftist välja, Waters Field & Leamani – selle reklaamifirma, kus ma töötasin – vestibüüli, sosistas Gideon mulle kõrva: „Mõtle minust päev otsa.”

      Pigistasin rahvast täis liftikabiinis salaja tema kätt. „Kogu aeg.”

      Gideon jätkas sõitu ülemisele korrusele, kus asetses Cross Industries peakorter. Crossfire kuulus temale, see oli üks paljudest kinnisvaradest, mida ta suurlinnas omas, kaasa arvatud kortermaja, kus mina elasin.

      Ma proovisin sellele mitte tähelepanu pöörata. Minu ema oli karjääri- ja trofeenaine. Ta oli loobunud minu isa armastusest küllusliku elustiili kasuks, millest mina hästi aru ei saanud. Mina oleksin armastust iga kell tähtsamaks pidanud kui rikkust, kuid oletan, et mul oli seda kerge öelda, sest mul oli oma raha – suur investeerimisportfell. Mitte et ma seda kunagi puudutanud oleksin. Ma ei kavatsenud seda kunagi kasutama hakata. Olin maksnud liiga kõrget hinda ega suutnud ette kujutada, et miski suudaks seda kinni maksta.

      Megumi, administraator, laskis mind klaasist turvauksest sisse ja tervitas mind laia naeratusega. Ta oli ilus naine, sama noor kui mina, stiilse bob-soenguga – läikivad mustad juuksed raamisid tema kauneid asiaatlikke näojooni.

      „Tere,” ütlesin ma tema laua juures peatudes. „Lõunaks plaane on?”

      „Kohe teen.”

      „Super.” Mu naeratus oli lai ja siiras. Kuigi ma armastasin Caryt ja nautisin temaga koos veedetud aega, vajasin ma sõbrannasid. Cary oli juba hakanud looma endale tuttavate ja sõprade võrgustikku meie poolt omaks võetud linnas, kuid mina olin tõmmatud Gideoni pöörisesse peaaegu algusest saadik. Kuigi mulle meeldis iga vaba minutit temaga veeta, teadsin, et see on ebaterve. Sõbrannad rääkisid tavaliselt kõike otse ja ausalt, kui mul seda vaja oli ning ma pidin toitma ka selliseid sõprusi.

      Jätkasin teed ja läksin mööda pikka koridori oma boksi. Kui ma laua juurde jõudsin, panin koti ja ridiküli alumisse sahtlisse, kuid nutitelefoni jätsin välja, et see hääletuks panna. Leidsin sõnumi Carylt:

      „Cary Taylor,” ohkasin ma. „Ma armastan sind… isegi, kui sa mu närvi ajad.”

      Ja ta oli mu ikka täiesti endast välja viinud. Ükski naine ei tahaks jõuda koju ja leida end keset grupiseksi elutoa põrandal. Eriti mitte siis, kui oled tülli läinud oma uue peikaga.

      Saatsin talle sõnumi vastu:

      Saabus pikk paus ja ma kujutasin ette, kuidas Cary mu palvet seedib.

      NEETUD, kirjutas ta lõpuks vastu. SUL ON VIST MISKIT ÄGEDAT PLAANIS.

      „Võib-olla tõesti,” pomisesin ma ja väristasin õlgu, kui meenutasin… orgiat, millele ma peale olin sattunud. Kuid esmalt leidsin, et pean Caryga koos kvaliteetaega veetma. Me polnud just kaua Manhattanil elanud. Meile mõlemale oli see uus linn, uus korter, uued töökohad ja kogemused, mõlemal uued sõbrad. Me polnud omas elemendis ja rabelesime ning kuna meil mõlemal oli minevikust kaasa võetud raskeid koormaid, siis ei saanud me oma võitlustega hästi hakkama. Tavaliselt toetasime teineteist tasakaalu säilitamiseks, kuid viimasel ajal polnud meil selleks aega jätkunud. Me lihtsalt pidime selleks aega võtma.

      Kui ma telefoni hääletuks sättisin ja ära panin, heitsin põgusa pilgu kahele fotokollaažile monitori kõrval – ühes raamis olid fotod minust koos vanematega ja üks Caryga, teine oli täis pilte minust ja Gideonist. Gideon oli pannud selle kollektsiooni ise kokku, ta tahtis, et mul oleks meeldetuletus temast, just nii nagu temal minust oma laual. Nagu mul oleks seda vaja läinud…

      Mulle meeldis, kui armsate inimeste pildid olid läheduses: ema kuldsete kiharate ja seksika naeratusega, kurvikas keha nappide bikiinidega vaevalt kaetud, nautimas Prantsusmaa Rivierat minu kasuisa jahil; kasuisa Richard Stanton näis kuningliku ja väärikana, hõbedased juuksed veidralt rõhutamas endast palju noorema naise välimust; ja Cary, kes oli üles võetud kogu oma fotogeenilises hiilguses, sädelevate pruunide juuste ja säravate roheliste silmadega, naeratus lai ja ulakas. See miljoni-dollari-nägu hakkas juba siin-seal ajakirjades ilmuma ja pidi varsti kaunistama reklaamtahvleid ja bussipeatusi, reklaamides Grey Islesi riideid.

      Heitsin pilgu üle koridori läbi klaasseina, mis ümbritses Mark Garrity väga väikest kabinetti ning märkasin tema pintsakut Aeroni tooli leenil, kuigi meest ennast polnud näha. Ma polnud sugugi üllatunud, kui leidsin ta puhketoast kohvikruusi põrnitsemas – me mõlemad olime suured kohvisõltlased.

      „Ma arvasin, et õppisid selle ära,” ütlesin ma, vihjates sellele, et tal oli ühe-tassi kohvimasina kasutamisega probleeme.

      „Õppisingi, tänu sinule.” Mark tõstis pilgu ja kinkis mulle võluvalt kavala naeratuse. Tal oli tume särav nahk, pügatud kitsehabe ja pehmed pruunid silmad. Lisaks sellele, et ta oli kütkestava välimusega, oli ta ka suurepärane ülemus – innukalt valmis harima mind reklaamiäri vallas ja kiire taipama, et ta ei pidanud mulle midagi kaks korda seletama. Meie koostöö sujus ja ma lootsin, et see jätkub veel kaua aega.

      „Proovi seda,” ütles Mark ja sirutas käe teise aurava tassi järele, mis letil ootas. Ta ulatas tassi mulle ja ma võtsin selle tänulikult vastu, hinnates seda, et ta oli lisanud koort ja magusainet, sest just nii ma kohvi tavaliselt jõin.

      Võtsin ettevaatlikult sõõmu, kuna jook oli kuum, siis köhatasin, kuna maitse oli ootamatu – ja mitte eriti hea. „Mis see on?”

      „Mustikamaitseline kohv.”

      Nüüd olin mina see, kes kulmu kortsutas. „Kes põrgu päralt seda juua tahaks?”

      „Tead… nüüd on meie töö see välja uurida ja siis see neile СКАЧАТЬ