Peegeldus. Sylvia Day

Чтение книги онлайн.

      ARMASTASIN NEW YORKI teatud hullumeelse kirega, mille ma reserveerisin ainult ühe asja jaoks oma elus. See linn oli uue maailma võimaluste ja vana maailma traditsioonide mikrokosmos. Konservatiivid õlg õla kõrval boheemlastega. Veidrad asjad kõrvuti hindamatute rariteetidega. Linnas pulseeriv energia küttis rahvusvahelise äri kogukonda ja tõmbas ligi inimesi kogu maailmast.

      Ja kogu selle vibratsiooni, kirglike ambitsioonide ja ilmakuulsa väe kehastus oli just keppinud mind kahe vapustava orgasmini.

      Gideoni suure garderoobi poole sammudes heitsin pilgu seksimisest sassis voodile ja väristasin õlgu, kui hiljutist tohutut naudingut meenutasin. Mu juuksed olid veel pesemisest niisked ja pea ümber keeratud käterätik oli ainus kattev riidetükk. Pidin poolteise tunni pärast tööl olema, seega oli vaja kiirustada. Ilmselt pidin hommikusse rutiini seksiks rohkem aega eraldama, muidu jääksin kogu aeg rabelema.

      Gideon ärkas, valmis maailma vallutama ja talle meeldis selles domineerimist koos minuga alustada.

      Kas mul oli vedanud?

      Kuna New Yorki hakkas juuli jõudma ja temperatuur tõusis, valisin õhukesed linased viigipüksid ja halli käisteta popliinpluusi, mis sobis mu silmavärviga. Kuna mul polnud soengu tegemise andi, tõmbasin pikad blondid juuksed taha lihtsasse hobusesappa, seejärel meikisin näo. Kui olin piisavalt esinduslik, lahkusin magamistoast.

      Kohe kui koridori astusin, kuulsin Gideoni häält. Mind läbis kerge värin, kui taipasin, et ta oli endast väljas, kuna tema hääl kostis vaikse ja katkendlikuna. Gideon ei ärritunud kergelt… Kui ta just minu peale vihane polnud. Mina suutsin viia ta nii kaugele, et ta tõstis häält ja vandus, suskas isegi käed oma oivalistesse õlgadeni ulatuvatesse tintmustadesse juustesse.

      Kuid enamuse ajast oli Gideon tunnistus vaoshoitud võimust. Tal polnud vajadust karjuda, kuna ta suutis inimesi vaid pilgu või nappide sõnadega hirmust värisema panna.

      Leidsin Gideoni tema kodukontorist. Ta seisis seljaga ukse poole, Bluetooth’i kuular kõrvas. Käed ristis rinnal, vaatas ta oma Viienda Avenüü katusekorteri aknast välja, luues mulje väga üksildasest mehest, isikust, kes on eraldanud end ümbritsevast maailmast, kuid samal ajal täiesti võimeline seda valitsema.

      Uksepiidale nõjatudes neelasin teda endasse. Kindlasti nägin mina horisondijoont rohkem aukartust äratavamana kui Gideon. Minu eeliseks oli näha teda ennast superimposantsena kõrguvate pilvelõhkujate kohal – sama vägev ja muljetavaldav. Ta oli käinud duši all, enne kui mina voodist välja ronisin. Tema tõsist sõltuvust tekitav keha oli riietatud kallihinnalise kolmeosalise rätsepaülikonna kahte ossa – minu jaoks kahtlemata kuum teema. Gideoni tagumine pool demonstreeris perfektset tagumikku ja laia vestis selga.

      Seinal rippus suur kollaaž meie fotodest kui paarist ja üks väga intiimne, mis oli pildistatud, kui magasin. Enamik pilte oli tehtud paparatsode poolt, kes jälgisid iga Gideoni sammu. Ta oli Gideon Cross, Cross Industriest, ja naeruväärses eas, 28-aastasena, kuulus ta 25 maailma kõige rikkama inimese hulka. Olin täiesti kindel, et ta omas suurt tükki Manhattanist; olin veendunud, et ta oli planeedi seksikaim mees. Ja ta hoidis minu pilte igal pool, kus ta töötas, nagu oleks temal mind sama lõbus vaadata kui minul teda.

      Gideon pöördus nõtkelt, et tabada mind oma jääsinise pilguga. Loomulikult teadis ta, et ma jälgisin teda. Õhk praksus, kui me teineteise lähedal viibisime – ootusärevus nagu vaikus enne kõuekärgatust. Eks ta vist ilmselt meelega ootas veidi, enne kui minu poole pöördus, andes mulle võimaluse end silmitseda, kuna teadis, kuidas see mulle meeldib.

      Tume ja ohtlik. Ja üleni minu.

      Jumal… Ma polnud ikka veel harjunud Gideoni näo mõjuga. Need voolitud põsesarnad ja tumedad kaardus kulmud, tihedate ripsmetega ümbritsetud sinised silmad, ja need huuled…täiuslikult joonistatud, nii sensuaalsed kui ka õelad. Mulle meeldis, kui need naeratasid seksuaalse kutsega ja võpatasin, kui need tõmbusid kitsaks rangeks jooneks. Ja kui ta surus need huuled mu ihule, tundsin tema järele põletavat nälga.

      Jessas, no kuula ennast. Mu huuled kõverdusid, kui meenus, kuidas mind tavaliselt häiris, kui tuttavad oma peikade hea välimuse koha pealt väga poeetiliseks muutusid. Kuid siin ma olin, pidevalt võlutud sellest, kui imeline oli see keeruline, masendav, segane, patuselt seksikas mees, kellesse iga päev üha rohkem armusin.

      Kuni me teineteist vahtisime, tema süngus ei vähenenud, samuti jätkas Gideon vestlust selle vaesekesega liini teises otsas, kuid tema pilk soojenes jahedast ärritusest kõrvetava kuumuseni.

      Oleksin pidanud juba harjunud olema selle muutusega, mis toimus, kui Gideon mind vaatas, kuid see üllatas mind alati nii, et tegi mu põlved nõrgaks. See pilk andis edasi seda, kui väga ja kõvasti ta tahtis mind keppida – mida ta tegi igal võimalikul juhul – ja see andis mulle aimu tema toorest, väsimatust tahtejõust. Tugevuse ja autoriteedi märk oli kõigel, mida Gideon oma elus tegi.

      „Näeme laupäeval kell kaheksa,” lõpetas ta kõne, enne kui kuulari kõrvast tõmbas ja lauale viskas. „Tule siia, Eva.”

      Veel üks värin käis minust läbi, kui ma teda oma nime kuulsin ütlemas, sama mõjuvõimuga, mida ta kasutas, kui ütles Nüüd, Eva, kui ma olin tema all…teda täis…kui ma tahtsin meeleheitlikult tema jaoks tippu jõuda…

      „Selleks pole aega, boss.” Taganesin koridori, kuna muutusin nõrgaks, kui asi puudutas Gideoni. Kui kuulsin tasast kähinat tema mahedas, lihvitud hääles, võisin ainuüksi sellest peaaegu orgasmi saada. Ja mil tahes Gideon mind puudutas, ma loobusin igasugusest vastuhakust.

СКАЧАТЬ