Täheselge, lumivalge. Joel Haahtela

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Mingit kompositsiooni neil ei olnud, värvid olid täiesti juhuslikud, aga enamasti kriiskavad ja sobimatud, üldsegi mitte realistlikud. Ja mitte kuskil ei mingit detailitaju või pigem: detailid olid neile maalritele tundmatu mõiste. Kõikjal vaid hullumeelne värvikaos ja seda oli kohe rohkesti: mõnes kohas üle sentimeetri, väikeatsi viimase liigese jagu. Mõõtsin oma sõrmega.

      Muidugi olin ma neist impressionistidest ja nende salongidest kuulnud ja lugenud, aga seda ei ole võimalik mõista enne, kui näed oma silmaga. Et võib olla midagi nii pahupidist ja veel niisuguses kohas, otsekui oleks maailmas kõik naljaks pööratud. Aga see ei olnud nali, kuna maalid olid raamitud ja müügil, kuigi ma kahtlustasin, et tormi neile just ei joosta.

      Veidi aja pärast astus tuppa galerist, igati austusväärse ja meeldiva väljanägemisega mees. Härra kõbistas oma piibuga ja päris sõbralikul toonil, kust ma pärit olen ja kuidas mulle maalid meeldivad. Mina katsusin iseenesestki mõista viisakalt esineda, kuigi ta ilmselt nägi mu hämmingut, vaevalt ta esimest korda seesuguses olukorras oli.

      Seletasin, et pärast alumist korrust ei osanud ma midagi säärast oodata, ja meil kodumaal maalitakse teistmoodi, realistlikult, püütakse leida inimesest ja maastikust seda, mis on tõeline. Nii nagu Bastien-Lepage siin, meenus mulle, ja härra paistis aru saavat või nii mulle vähemasti tundus.

      Kui galerist uuris, kas mõni maal mulle eriliselt meeldib, viipasin ähmiga ühe tantsijanna pildi poole, sest selles võis siiski joonistusoskust näha, kuigi kompositsioon oli haruldaselt ebaõnnestunud. Kui võtta ükskõik milline juhuslik vaade ja hakata seda käsitlema ilma ühegi tagamõtte ja ettevalmistuseta, siis oleks tulemuseks niisugune pilt. Või kui maalida meelega valesti.

      See oli kuuldavasti Degas’ maal ja need olid hakanud päris hästi müüma. Ma ei imestanud sugugi, et sellest kambast just Degas müüs, paljusid teisi poleks inimesed tahtnud ilmselt isegi mitte tasuta. Nurgas oli näiteks kellegi Cézanne’i töö. Jube, algeline diletandi vusserdis, ja seepärast kõige tagumises nurgas, väheke nagu häbenemas oma jäägitut inetust.

      Siis kilksatas allkorrusel kell, ja galerist ütles, et ta jätab mu rahule, aga kui soovin uuesti läbi astuda, olen väga oodatud. Ta teab kohta, kust saab odavalt maalimisvahendeid, ilmselt olen ka ise maalija. Millest ta seda järeldas? Kodus pööningul püüdsin peeglitükilt uurida, kas mu ülikond on kulunud või on mulle salamahti mingeid kunstnikule omaseid tundemärke ilmunud. Ma ei leidnud midagi tähelepanuväärivat, aga kahtlus jäi hinge.

      Räästa alla on ilmunud linnupesa, kuidas ma seda enne ei ole märganud? Pean ettevaatlikult akent paotama, et ma teda ei häiriks. See on vist pääsuke. Vaatame teineteist, kuni lind lendu tõuseb ja taevasse kaob. Võib-olla toob see õnne. Võib-olla pahade inimeste räästa alla pääsuksed pesa ei ehita. Nüüd vilistab teekann.

3. mai 1889, Pariis

      Unetu öö ja kogu päeva joobnud, säärane vatine ja irdne olemine. Hommikul tuli trepi peal vastu madame Bouchard’i tütar, ämber käe otsas, ja oli ehmatusest otsekui poolsurnud. Minu juures ei olnud midagi hirmuäratavat, kuigi vaevalt ta mind kartis. Ta kartis, sest oli sündinud kartma. Mul tuli peaaegu tunne, et tolle armetu inimolendi elu oli lõppenud juba kaua aega enne tema sündi. Otsekui oleks tüdruk saanud kutse maailma täiesti valel ajal ja valesse kohta.

      Pakkusin ennast appi ämbrit tassima, kuna ämber nägi väga raske välja, vett loksus juba põrandale. Aga tüdruk pigistas ämbrisanga kõvasti pihku, valgete ja kivistunud sõrmede vahele. Ja mida kauem ma temaga seal seisin, seda raskemaks ämber läks. Veel praegu, kui ma siin istun ja kirjutan, tunnen käe otsas ämbri raskust, ehkki ma seda sõrmegagi ei puutunud.

4. mai 1889, Pariis

      Und ei ole. Juba teist ööd järjest laman ärkvel, nagistan koikut. Väljas sajab vaiksel robinal, on juba maikuu. Aga hing on rahutu, see rapsib ja kõrbeb, ei leia suunda, kuhu minna. Nagu oleksin talveunest ärganud ja majalt oleks katus minema lennanud. Piisku kukub mu näole, ent pilvede vahelt paistab selge öötaevas.

      Goupili maalid ei anna rahu. Mis neis on, mis haige lumm? Alguses tundus, et nad kõik eksivad, ja järsku, et tegelikult eksin hoopis mina, et olen kobanud nagu pime. Maailm kihutab otsekui tuulispask ja saab edumaa, see on juba kaugele jõudnud. Peaksin sellest kinni krahmama ja korralikult pihku suruma. Kui umbne kõik on ja kui vanad on mu omad mõtted, aastatuhandeid vanad.

      Inimene ei tohi nõndaviisi pöörelda, nagu tuulelipp. Ma ei tea enam, kes ma olen või mis, aga kas ma olen seda üldse kunagi teadnud? Kas sa naerad minu üle ja pead mind lapsikuks? Olen ärkvel, kirjutan ja vaatan aknast välja. Siin-seal vilgub valgus, seesugune soe valgus, mis toob meelde kaupluste tagaruumid ja sealsed kodused hetked, perekonna õhtulauas pärast pikka päeva, poeriiulite tolmuse hämaruse. Miks ma kõlupea hakkasin galeristi ees suurustama, et meie kandis püütakse leida seda, mis on tõeline? Nüüd see sõna närib mind, hõõrub nagu kivi kingas.

      Puu õitseb korra aastas, ja tagasipöördumist ei ole. Olen sunnitud galeriisse tagasi minema, muidu ma rahu ei saa. Aga järgmisel hetkel mõtlen, et ma ei lähe. Lõin akna lahti, et ehk on kergem hingata, et tuul puhuks mu tuppa. Pääsukese pesa on alla kukkunud, ei pidanud seal praos vastu. Sina saad aru ja näed kindlasti sedasama. Kõnnime külg külje kõrval, aga sa ei pea mind ju hulluks.

5. mai 1889, Pariis

      Kontoris möödus päev oma mõtetes ja lõpuks hakkas Demarche mu kõrval huvi tundma, mis on viga, kas mind vaevab koduigatsus või vaevlen ma armupiinades. Ta teatas, et niisugustest muredest saame lihtsalt jagu ja me läheme õhtul välja, tantsima. Ja see tants ei ole mõni kotiljon, vaid hoopis midagi muud.

      Ka maailmanäitus avatakse homme Champ-de-Marsil ja terve linn mühab sellest. Räägitakse, et näitusele on ehitatud raudtee, mida mööda külalisi ühest paviljonist teise veetakse. Ja milliseid külalisi! Iga vagun pakub uue portsu heldeid neide, kes on saabunud üle maailma seiklusi otsima, just meiesugustele õnnetutele meestele rõõmu pakkuma.

      On roose, mis hakkavad lõhnama alles õhtul, teatas Demarche. Mina olin tema jutu järgi hommikuinimene ja liiga tõsine, sérieux, ja see ei ole inimesele hea. Peab oskama elada ja nautida, lindu lennult püüda. Lisaks käisin ma liiga korralikult riides, viksisin kingi mõttetult sageli ja olin ka muidu liiga pedantne. Mulle on vaja rohkem päikest näkku ja tuld hänna alla.

      Trop sérieux et amoureux, armunud, aga riideharjasse, see ei kõlba kuskile, pilkas Demarche edasi. Ümberringi kõik naersid, tossutasid sigarette ja toksisid oma aparaate. Monsieur Berger juhtus läheduses olema ja paistis Demarche’iga sama meelt olevat, kuidagi rahulolematu sellega, milline ma olin. Mulle tundus, et ta pidas mind veidi imelikuks, kuigi oma tööga sain ma hakkama.

      Ent Demarche’i-sugustele on kõik lihtne ja kerge, nagu õlakehitus. Kui ainult ei juhtu eksikombel kuhugi takerduma, ja liikumissuund tuleb hoida muutumatu. Mitte miski ei ahista meelt ja mälestustele on jäetud pisitilluke ruum, aga ka selle võib soovi korral sulgeda. Mõttes kangastuvad juba järgmised lõbustused, ja jalg astub sinnapoole niisama rõõmsalt kui Napoleon Moskva poole.

      Aga mida ta päriselt minust teadis, mitte midagi, mitte keegi ei tea. Vastasin Demarche’i tantsuõhtu kutsele ebamäärase pominaga, ja kui hiljem õhtupoolikul inimesed kontorist välja tänavale valgusid, kasutasin sagina ära ja lipsasin nurga taha, tõttasin pooljoostes Goupili galerii poole.

      Varga kombel hiilisin trepist üles galerii vahekorrusele. Kuigi vahest ma siiski polnud varas, vaid vastupidi, minult oli varastatud: oli võetud kindlus selle kohta, kuidas asjad on ja mispidi maailm peab olema. Ja kui ma esimesel korral olin näinud neis impressionistides ainult andetust ja vaimset lõtvust, siis nüüd tundus mulle, nagu oleksin avanud oma elu esimese raamatu, lausunud esimesed sõnad.

      Aga oota üks hetk, las ma seletan! Sa mäletad kindlasti, kuidas СКАЧАТЬ