Punane ja must. Stendhal

Чтение книги онлайн.

      PUNANE JA MUST

      Lugejale

      See teos oli juba valmis trükist ilmumiseks, kui puhkesid suured juulisündmused ja andsid igale mõtlevale peale fantaasiamängude jaoks vähesoodsa suuna. Meil on põhjust arvata, et alljärgnevad leheküljed on kirjutatud 1827. aastal.

      ESIMENE JAGU

      Tõtt, karmi tõtt.

      Esimene peatükk

      VÄIKELINN

      Kui tuhanded koos, – pole just halb, kuid ühes puuris pole neil lõbus.

      Verrières’i väikelinna võib pidada üheks kõige ilusamaks kogu Franche-Comtés. Ta valged majad teravate punasest telliskivist katustega tõusevad üles mööda mäenõlvakut, mille igas lookes kasvavad võimsate kastanipuude salgad. Mõnisada jalga allpool kindlustusi, mis kunagi ehitati hispaanlaste poolt ja mis nüüd on varemeis, voolab Doubs’ jõgi.

      Verrières’i kaitseb põhja poolt kõrge mägi Verra, üks Juura harusid. Selle murdharjad kattuvad lumega juba oktoobrikuu esimeste külmadega. Mäest alla sööstev kärestik läbib Verrières’i enne Doubs’sse langemist ja paneb käima hulga saeveskeid; see tööstusharu on väga lihtne, aga annab mõningat sissetulekut suuremale osale elanikest, kes on pigem talupojad kui linnaelanikud. Ent mitte saeveskid pole seda väikelinna õitsele viinud, vaid üldise jõukuse on toonud siia Mulhouse’i värvilist sitsi valmistav vabrik, mis võimaldas Napoleoni langusest saadik uuendada peaaegu kõigi Verrières’i majade fassaade.

      Vaevalt jõuad sa linna, kui sind uimastab ühe väliselt koleda masina kõrvulukustav müra. Kakskümmend rasket haamrit, mis langevad alla tänavasillutist värisema panevate mürtsudega, tõusevad üles kärestikuveega käima pandava ratta abil. Igaüks neist haamreist valmistab iga päev kes-teab kuipalju tuhandeid naelu. Noored meeldivad tütarlapsed lükkavad nende hiigelhaamrite alla väikesi rauatükikesi, mis siinsamas naelteks muutuvad. See näiliselt lihtne töö võib hämmastada rändajat, kes esimest korda satub siia Prantsusmaa ja Helveetsia vahelistesse mägedesse. Kui rändaja Verrières’i tulles küsib, kelle oma on see ilus naelavabrik, mis kõigil peatänavast ülesminejail kõrvad lukku paneb, siis vastatakse talle venitades: «Ah see… see on linnapea oma.»

      Kui rändaja mõne hetkegi peatub tollel Verrières’i peatänaval, mis tõuseb Doubs kaldalt üles mäeharjani, siis võib kihla vedada sada ühe vastu, et kohe ilmub nähtavale üks askeldava ja tähtsa ilmega kogukas mees.

      Teda nähes kerkivad kiiresti kõik kübarad. Tema juuksed on hallikad ja ta ise on riietatud halli. Ta on paljude ordenite kavaler, tal on suur laup ja kongus nina, üldse – ta näol ei puudu teatav reeglipärasus: esimese pilguga võib sealt leida linnapea väärikuse kõrval isegi seda meeldivust, mida kohtab veel neljakümnekaheksa- või viiekümneaastaste juures. Kuid pariislasest rändajat ärritab varsti see enesega rahulolu ja upsakuse ilme, millesse on segatud mingit piiratust ja leidlikkuse puudust. Lõpuks tundub, et tolle inimese anne piirdub sellega, et ta laseb teisel kõike, mis talle võlgnetakse, maksta täpselt, kuna ta ise omad võlad maksab nii hilja kui võimalik.

      Selline on Verrières’i linnapea härra de Rênal. Ta läheb üle tänava tähtsa sammuga, astub raekotta ja kaob rändaja silmist. Ent kui viimane oma jalutust jätkab, siis, olles sada sammu kõrgemale tõusnud, näeb ta üsna kena maja kõrval asetseva raudvõre vahelt suurepäraseid aedu. Taamal moodustavad Bourgogne’i mäekünkad horisondijoone, mis näib otsekui loodud silmale naudinguks. See väljavaade paneb rändaja unustama seda rahalistest pisihuvidest rüvetatud õhkkonda, milles ta võib hakata lämbuma.

      Talle öeldakse, et see maja kuulub härra de Rênalile. Verrières’i linnapea võib selle ilusa tahutud kividest hoone eest, mis tal praegu lõpetamisel, tänada oma suurest naelavabrikust saadud tulusid. Ta suguvõsa olevat vana, hispaania päritolu, siia asunud ammu enne Louis XIV vallutust.

      1815. aastast peale on tal häbi olla vabrikant: 1815. aasta tegi ta Verrières’i linnapeaks. Astmelised müürid, mis kaitsevad selle suurepärase ja kord-korralt Doubs’ni laskuva aia mitmesuguseid osi, võlgnevad oma olemasolu samuti teadmistele, mida härra de Rênal omab rauakaubanduse alal.

      Ärge lootke, et te Prantsusmaal kuskil leiate selliseid maalilisi aedu, millised ümbritsevad Saksamaa tööstuslinnu Leipzigit, Frankfurti, Nürnbergi jt. Mida enam Franche-Comtés müüre ehitatakse ja oma maaplatsil kive üksteise otsa hunnikusse kuhjatakse, seda enam omatakse õigust naabrite lugupidamisele. Härra de Rênali aedu, kus müür on müüris kinni, imetletakse veel sellepärast, et ta nende jaoks nii mõnegi väikese maatüki kalli raha eest kokku on ostnud. Näiteks see saeveski, mille iseäralik asend Doubs kaldal teid Verrières’i saabumisel ülllatas ja kus te nägite SOREL’i nime hiigeltähtedega ülal laual kogu katuse ulatuses, – see saeveski asus kuus aastat tagasi platsil, kus praegu ehitatakse härra de Rênali aedade neljanda terrassi müüri.

      Hoolimata oma uhkusest on linnapea pidanud palju peale käima vanale Sorelile, sellele kalgile ja jonnakale talupojale: talle on tulnud maksta ilusaid luidoore selle eest, et ta oma saeveski mujale viiks. Mis aga puutub ei kellelegi kuuluvasse avalikku ojasse, mis saeraami käima pani, siis sai härra de Rênal oma Pariisi tutvuste varal viia asja niikaugele, et oja juhiti mujale. See õnnestus tal pärast 182* a. valimisi.

      Ta andis Sorelile Doubs’ kaldast viissada sammu allpool neli vakamaad ühe asemele. Ja kuigi see asukoht oli kuuselaudadega kaubitsemiseks palju tulusam, siiski oskas isa Sorel, nagu teda kutsutakse sestsaadik, kui ta rikkaks sai, oma naabri kannatamatusest ja omanikuhullustusest välja pigistada kuus tuhat franki.

      On tõsi, et seda lepingut arvustasid küll kõik kohalikud asjatundjad. Aastat neli tagasi, tulles kord ühel pühapäeval kirikust linnapeamundris, märkas härra de Rênal eemal vana Soreli; too seisis seal oma kolme pojaga ja muheles teda nähes. See muhelus tegi linnapea hinge rahutuks, ning sest ajast peale närib teda mõte, et ta oleks võinud vahetuskauba saada palju odavamalt.

      Et Verrières’is võita avalikku lugupidamist, on tähtis, et rohkete müüride ehitamisel ei võetaks omaks mõnda Itaaliast kaasa toodud plaani nende ehitustööliste käest, kes kevadel Juura lõhestike kaudu suunduvad Pariisi. Selline uuendus tooks mõistmatule ehitajale kaela igavese tuulepea kuulsuse ning ta langeks jäädavalt nende mõistlike ja mõõdukate inimeste silmis, kes Franche Comtés austust määravad.

      Tõepoolest, need mõistlikud inimesed harrastavad siin kõige vastikumat despotismi; just selle jäleda sõna tõttu ongi elamine väikelinnades talumatu neile, kes on elanud ses suures vabariigis, mille nimi on Pariis. Avaliku arvamuse türannia – pealegi millise arvamuse! – on Prantsusmaa väikelinnades sama «talumatu» kui Ameerika Ühendriikideski.

      Teine peatükk

      LINNAPEA

      Mõjukus! Kas see, mu härra, pole siis midagi? Lollide austus, laste imetlus, rikaste kadestus, targa põlastus.

      Härra de Rênali kui administraatori kuulsusele osutus õnneks, et tollele avalikule puiesteele, mis viib mööda nõlvakut Doubs’st sadakond jalga kõrgemale, tuli ehitada hiiglasuur tugimüür. Puiestee suurepärase asendi tõttu avaneb siit üks Prantsusmaa maalilisemaid väljavaateid. Kuid igal kevadel ujutasid vihmaveed puiestee üle, uuristasid sinna lõhesid ja muutsid ta läbipääsematuks. See halbus, mida kõik tunda said, asetas härra de Rênali õnneliku vajaduse ette püstitada oma valitsemisajale mälestusmärk müüri näol, mis pidi olema kakskümmend jalga kõrge ja kolmkümmend või nelikümmend sülda pikk.

      Selle müüri pärast tuli härra de Rênalil teha kolm reisi Pariisi, СКАЧАТЬ