Vietnami retsept. Mart Kivastik

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Dong oli juba valmis lepingut tühistama.

      „Sir reisib,” ütles Poiss nukralt. „Kus meie auto on?”

      Dong reisifirmast Dong ja Dong ei saanud asjade sellisest pöördest päriselt aru. Valge no-worries-poiss ei olnud vist veel kaineks saanudki.

      Dong võttis Poisi seljakoti, astus sõiduteele, ajas rollerid kahte lehte laiali ja juhtis sööri ohutult üle tee: „Siinsamas, sir, minu järel, sir!”

      Poiss lonkis Dongi järel, lehvitas hüvastijätuks kurjale tüdrukule. Ta heitis viimase pilgu majanurga poole, mille taha Mari kadus, ohkas sügavalt ning tahtis autosse istuda, aga … autot ei olnud!

      „Aga …”

      „Yes, sir!?”

      „Kuhu ma peaks istuma?”

      „Siia, sir Andersson!”

      Dong osutas lahkesti väiksele kollasele Honda rollerile.

      See nägi küll armas välja. Aga oli vanem kui Dong ise!

      Kindlasti oli seda hoole ja armastusega remonditud, aga Nha Trangist Ho Chi Minhi on viissada kilomeetrit linnulennult.

      Ja nemad ei olnud linnud, vaid kahejalgsed. Õigemini kaherattalised Vietnamis auklikel teedel, kui tee on. Või ka siis, kui teed ei ole! Või kui kunagi on tee olnud, aga siis lagunenud.

      Siis arvavad lehmad päris õigusega, et see on karjamaa, ja neil on eesõigus. Kokkuvõttes on Vietnami kilomeeter tavalisest kaks korda pikem.

      „Tuhat kilomeetrit!” kordas Poiss valjusti. Et Dong ikka aru saaks, millest jutt on.

      „Jah sir? Viissada, sir,” Dong keeras pea viltu nagu hobune. Ta ei saanud aru, millest Poiss aru ei saa.

      „Ja auto?” küsis Poiss.

      Ta ütles auto, aga mõtles Mari. Nutt oli kurgus.

      „Meil on rollerireis, sir,” seletas Dong kannatlikult. „Easy rider, sir, easy rider! Meil on kõik lepingus kirjas!”

      „Mul on seljakott ju!”

      Kott oli muidugi vilets ettekääne. Dong toppis Poisi seljakoti enda jalgade ette, seal asus tema pagasnik.

      „Veel midagi, sir?”

      Poisil polnud enam kusagilt kinni hakata. Easy rider oli igatpidi stardiks valmis. Poiss istus Dongi selja taha rollerile ja sättis käed easy rider’i puusadele.

      „Hoidke must kõvasti kinni, sir Andersson!”

      Mis tal üle jäi. Ta hoidiski. Neil oli ju selline leping.

      sáu

      KUI KAUA TA OLI VOODIS SELJAKOTIGA MAGANUD?

      Polnud aimugi. Kusagil allpool haukus koer. Poiss ei saanud aru, kas see koer elas tema majas või kusagil kõrval. Koeral oli üsna õnnetu kile hääl, aga sellele ei pööratud mingit tähelepanu. Ta haukus õnnetult edasi, pidas väikse pausi ja siis haukus uuesti. Poiss tundis end selle vaese peni hingesugulasena. Ta oleks ka hää meelega paar haugatust teinud.

      Koer ei lõpetanud, nii et magada ei oleks niikuinii saanud. Ja ei olnud mõtet tervet päeva siin toas kükitada. Välja minna ei olnud ka kuigi mõnus. Poiss tõusis ja otsis plähvide asemele kotist tossud, jumal tänatud, et tal need ikkagi kaasas olid, ja pani ennast nii soojalt riidesse, kui oskas. Ja läks alla. Õnneks ei olnud toda nutust perenaist oma „kontoris”, ainult Buddha ja Ho Chi Minh igavlesid. Poiss läks välja, kõigepealt oma meetrilaiusele kodutänavale, kus oli kottpime. Õnneks paistis eespool suurem tänav. Seal käis juba elu, aga valgemaks ei läinudki.

      Tuli välja, et ta oli üsna õhtuni maganud. Teha ei osanud ta esialgu midagi. Ta ei olnud eriline üksiseikleja. Ta ei olnudki seikleja. See oli esimene kord. Pealegi tundusid võõrad linnad esialgu täiesti võõrad. Kuidagi ei osanud seal olla. Ta oli küll pool Google’it läbi lugenud, et Vietnamiks valmis olla, aga see oli kõigest teooria. Nüüd oli ta päriselt siinsamas tossava supipoti kõrval ega osanud seisukohta võtta. Nälg oleks tal justkui pidanud olema, aga kas süüa või mitte, selles oli küsimus.

      Poiss luges sildilt selle aurava katla sisu nime: bun bo? Oli ka teine variant. Bun ga. Mida te eelistaksite õhtuses Hanois, kas bood või gaad? Kumbki ei kõla eriti söödavalt. Rääkimata bunist. Isegi hind oli olemas, kolmkümmend tuhat dongi. See tundus päris mõistlik. Poolteist dollarit? Polnud hullu.

      Kõik oli siin väike: tänav, lauad ja toolid. Tolle supi kõrval istus päris lahke moega veidi totsakam naine. Poiss läks lähemale ja uuris asja. Ta tahtis esialgu ainult nuusutada, aga tädike ei andnud talle aega mõelda. Enne kui Poiss oli lõhnagi tundud, oli ta ühe neist, kas bo või ga valmis teinud.

      „Kumb see on, bo või ga?” küsis Poiss.

      „Ga,” vastas tädi.

      „Mis see ga on? Mis ta tähendab?”

      Kogu jutt käis viipekeeles, sest inglise keel oli kasutuskõlbmatu. Aga rääkida ometi sai.

      „Gaa … Gaa!” ütles tädi ja lehvitas tiibu.

      „Kana?”

      „Chicken, chicken!” Tädi lehvitas veel kord tiibu, aga lendu ei tõusnud. Ju siis oligi chicken. Lisaks kanale koosnes bun veel riisnuudlitest, puljongist, idudest ja mingist rohelisest. Tädi pani Poisi oma portsuga lauda istuma, andis talle pulgad ja lusika ning nõudis talt välja kolmkümmend tuhat dongi.

      Supp tundus kuidagi pruun? Ja sööma ka hästi ei mahtunud. Ta hakkas seda pruuni asja pulkade ja lusikaga sonkima. Bun ei maitsenud talle üldse. Ta kartis ka. Need pulgad siin olid näinud hambaid kogu Hanoist ja ka kaugemalt, mõelge ise siis.

      Tädike vaatas ta söömist pealt. Poiss ei söandanud kohe pooleli ka jätta. Ta „töötas” nii kaua supi kallal, kuni ilmus kaks valget tüdrukut, kes käitusid väga koduselt. Arvatavasti Rootsist või kusagilt sealtkandist. Noil on kõigil heast elust villand, siis vajatakse teravaid elamusi.

      Tüdrukud tellisid endale mõlemad samuti ühe bun ga ja kukkusid seda mõnuga sööma. Poiss kasutas juhust ja taandus, jättis oma väikse sinise tooli põhjamaa noortele ja läks ära. Niipalju siis Vietnami söögist. Vähemasti esialgu. Ta ostis tänava äärest ühe kõige valgema saia, mis ta leidis, ja keeras siis otsa kodu poole tagasi. Koju kõmpides sai ta aru, et tema esimene uurimisretk Hanois ei olnud pikem kui tund, millest suurem osa kulus istumisele. Lisaks oli ta hulkunud veel pool kilomeetrit, et saia osta, aga see oli ka kõik. Kuigi baarid olid avatud, kohvikud samuti, ja ta oli vaid paari sammu kaugusel tollest kilpkonnajärvest, otsustas Poiss, et rohkem seiklusi polegi alguses vaja. Tal on veel terve kuu ees. Küll neid tuleb.

      Veel enne, kui Poiss oma meetrilaiusesse kodutänavasse keeras, põrkas ta raamatukuhja otsa. Kusagilt raamatute tagant ilmus välja väike tüdruk, palju väiksem kui kuhi ise: „Tell me your last price, sir!”

      Ta polnud esimestki hinda öelnud, ta polnudki kavatsenud midagi osta! Aga kuna ta oli tüdrukule otsa tormand, siis ei hakanud ta СКАЧАТЬ