Eike. Rein Põder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ valitses teine aeg, minu meelest koguni üle-eelmine. Seal oli väga hämar ka päeval. Imestasin vahel, kuidas sellises hämaruses saab elada.

      Tavaliselt ta sisse ei kutsunud. Neil kordadel jätsime hüvasti teeraja lõpus.

      Midagi jättis ta mulle veel ütlemata, kui ma temast lahkusin. Jah, ta ei öelnud, et vanadus, kas just selline, ent mingisugune kindlasti tabab reeglina kõiki inimesi. Oh ei, ta vaid tänas lapsukest abi eest ja soovis talle kõike head. Kuid kui ta pööras mulle oma kookus selja, kostis minuni ometi ta sosin – tüdruk, karda elu, hoia noorust, iga selle päeva ja isegi tundi kõvasti enda vastas, sest kõik see kulub kiiresti ja möödub! See tunne, et ta sosistas neid ja teistsuguseid sõnu mulle järele, oli nii tugev, et ma vahel pöördusin ümber. Aga mitte kordagi ei tabanud ma teda seismas ja tagasi vaatamas. Nii et mulle tundub – ma olen need sõnad talle vägisi suhu pannud. Ta ei soovinud ju, et keegi muutuks kord temasarnaseks…

      Mingi aja pärast hakkasin temast eemale hoidma. Ma hakkasin vist aru saama, et säärane vanadus riivab mind. Või ma ei tahtnud kuulda rohkemat, kui olin talt juba kuulnud. Sest tas oli ju veel midagi, mida ta polnud lausunud, aga mida ta kindlasti teadis. Ta oli teadlik sellest, millele asus nii väga ligidal. Ma mõistsin siis juba, et me kõik, sealhulgas ma ise, liigume väga aeglaselt, peaaegu olematult selle poole. Aga ma ei tahtnud sellest kuulda! Või on see jälle üks mu hilisemaid mõttelisi juurdekirjutisi tollele eale, mida kõik arvavad mäletavat, aga tegelikult suuresti eksivad ta tõelises olemuses…

      Sellele vanast Matildast eemalehoidmisele aitas muidugi kaasa mu kaaslaste suhtumine – mõned me poisikesed pildusid eite kividega. Lapsed, nagu üldiselt teada, on julmad. Ehkki ükskord makstakse neile sellesama mündiga tagasi, tean ma nüüd. Mina kartsin seda juba lapsena; mulle oli hästi teada, et kui sa õrritad koera, siis kasvavad sulle varsti jalasäärtele ja pepule koeranaelad. Ning muid sääraseid ähvardusi, millel oli tollases kasvatussüsteemis oma koht.

      Millalgi kadus vana-Matilda ära. Keegi ei rääkinud enam temast. Aga keegi polnud ka sõna „surm” tema nimega koos maininud. Ta nagu vabastas meid kõiki enda koormast ja läks lihtsalt vaikselt olematusesse. Nagu lähevad kuhugi väga vanad ja hädised loomad. Ja ühel päeval lükkas buldooser tema maja kokku ning edaspidi kasvas sellel kohal üksnes umbrohi ning siis ilmus sinna põõsas, halvasti lõhnav punane leeder.

      Alles hiljem taipasin, et olin kord varem tema majast mööduma pidanud. Nimelt sel korral, kui ma pargi piiridest välja murdsin. Matilda maja asus ju poolel teel mõisnike surnuaiakünkale.

      Kõik see aeg, kõik need aastad vigurdas mu süda ja kordusid need öised ärevushood. Kuni ühel suvisel päeval sõitsime Koidulaga koos linna arsti juurde. Esimest korda tõelisse linna. Või rajoonikeskusse, nagu tollal öeldi. Koidula oli küll oma väljendites, eriti minu kuuldes, ettevaatlik, ent väljaütlematut oli siiski peres selgesti tunda – tüdrukul on tõesti midagi viga, võib-olla on tegu koguni sünniveaga!

      See oli mu esimene kokkupuude arstindusega. Senini olin elanud teadmatuses oma kehast ja veel enam vaimust. Olgu mainitud, et see esimene arsti juures käimine ületas oma emotsionaalsuselt kõiki järgnevaid. Ehkki mulle ei tehtud kriipsuvõrdki haiget. Muide, seda esmamuljet ei suutnud hiljem ületada isegi sünnitushaigla robustne otsekohesus. Minu jaoks oli arstiteadus ümbritsetud esiteks saladusest ja seejärel pelgusest vere suhtes; oma teadmised olin põhiliselt hankinud ühest anatoomiaatlasest, mis eksponeeris inimest lõhkikäristatult, tema koleda sisikonnaga. (Kas see tõesti peitus ka minus!) Lihtsamalt öeldes – ma teadsin, et arstid on need, kes lõikavad inimese lõhki ja sorivad siis selles, mis neile avaneb. Sinna inimkeha juurde käis veel ka naisterahvaste võime lapsi ilmale tuua. Ning veel midagi hämaramat ning lõpuni seletamatut, mida olin omandanud van de Veldelt.

      Polikliinik asus peatänava ääres, see oli suur hallikast kivist hoone, punasest telliskivist laotud kaaristutega uste ja akende kohal. Tagantjärele tundub hoone lausa juugendliku ehitisena. Igatahes, midagi saksalikku õhkus sest hoonest mulle kohe vastu. Kuidagiviisi tundus see sarnanevat Melliste mõisa häärberiga.

      Võib-olla seepärast saksalikku, et arst ise tundus oma aktsendi tõttu sakslannana. Sest meie juures maal oli ju kõik võõras saksalik; parginurgas kasvavat toompihlakat kutsuti saksamaa toomingaks ja teravaid nulgusid pargi keskosas saksamaa kuuskedeks. Tegelikult oli see kergete vurruudemetega kuldses keskeas naine juuditar. Ta jättis mulle väga targa inimese mulje, sest oli kuidagi läbivaatava pilguga. (Kuigi… mind tõeliselt piinava jälile ta ei jõudnudki. Sest ta oli ju ikkagi südamearst.)

      Aga ta tegi kõik, mida pidi tegema. Kõigepealt kuulas mind külma ringiga, mille juurest ulatus kaks kummitoru ta kõrvadesse. Siis käskis mul pikali heita ja pani mu rindkere täis mingeid iminappasid, mille järel mu süda joonistas pikale paberiribale kummalisi sakke ja sakikesi. Sel ajal kui doktor neid uuris, mudis ema Koidula ta vastas toolil oma rätikunurka ja närveeris hirmsasti. Minule pakkusid need protseduurid ainult põnevust ja kõdi ning ma olin täielikult unustanud, milleks me tulime.

      Siis lõpuks tegi doktori aktsendine hääl emale teatavaks kokkuvõtte: „Sidamekesega pole mitte midagist viga. Keik korras on. Tüdrukul lihtselt liig erutuv loomus.”

      Jah, see oli mu esimene kogemus rahvusest, kellest ma olin lugenud Vanast testamendist ning teadsin selle põhjal, et neil polegi oma maad, et nad otsivad üle maailma pidevalt taga seda õiget, kõige sobivamat elamiskohta. Hiljem lisandus mulle neist tõesti ka negatiivseid kogemusi – et tegu on rahvusega, kes igast olu korrast püüavad endale saada maksimumi, ja isegi ning just sageli ka siis, kui see tuleb teiste arvelt. Kuid tollele kuldhambaga juudi soost südamearstile pole mul isegi nüüd aastate tagant midagi muud mõttes läkitada kui tänusõnu. Mulle jäi muidugi teadmata (pidigi jääma!), kui palju mu ema talle selle vastutulelikkuse eest maksis. Kuid see ei muudaks asja, ei, see koguni häiriks tolle külastuse meeldejäävust.

      Tõde ei taibanud temagi, see doktor. Tõde oli joodis. Selles I-tähega tähistatud elemendis habemik Mendelejevi tabeli keskel, täpsemalt 53. kohal. Joodis, mida oli nii vähe meie kandi põhjaja samuti kaevuvees. Ja kilpnäärmes. Kuni ma selle tõsiasja ise ükskord ülikoolis teada sain, ehkki ma ei läinud õppima (poleks eales suutnud minna!) meditsiini, mis oli noil aastatel suurmood. Aga mul olid ühiselamus head koridorikaaslased, kes õppisid arstiteaduskonnas, ja üks neist tüdrukuist pühendus hiljem endokrinoloogiale. Temalt saingi teada – seda vempu mängis mulle lapsepõlves mu kilpnääre, temast levisid lained kõikjale üle mu keha, tema vaevas mu väikest südant, tema oli mu hirmude nähtamatu generaator. Jah, alatalitlusega kilpnääre, mis vaevavat naisi keskmiselt neli korda sagedamini kui mehi, nagu tema, see arsti-Leili, mulle kinnitas.

      Sellest kohast edasi võiksin muutuda oma noorsoojutustuse „Kõiksus” tegelaseks. Laime on ta nimi. See on mu teine raamat ja jutustab kellestki tüdrukust, ütleme et peaaegu minust endast, sest mul polnud tookord oskust ega ka erilist põhjust midagi tegelikkusele lisada. Ometi, millegi poolest erines Laime minu lapsepõlveminast – ta tundis haiglast uudishimu kõige vastu, mida inimnahk varjas. Ta istus salaja just nimelt anatoomiaatlase kallal, mis oli juhuslikult nende pere raamatute hulgas, ja otsis enda keha pinnal üles kõik kohad, kus ta sisemus varjas üht või teist elundit. Veelgi enam, ta tundis kõiki haigusi, mida eestiaegne kolmeköiteline „Tervise käsiraamat” oli suuteline pakkuma. Ning nõnda, just sest atlasest ja sellest käsiraamatust sai alguse tema neiuea hüpohondria. Kuid kõige selle kõrval leidis ta sealt ka midagi täiesti põnevat. Need olid pildid rasedusest, tagurpidi lapsest naisekõhus, sellest väädist, mis sündimatut emaga ühendab. Need pildid põhjustasid mu tegelases imelikku ihukõdi, salajast soovi ise midagi niisugust läbi elada. Aga mitte siis, kui ta ükskord nii kaugele jõuab, vaid kohe. Ja nõnda sättis ta endale padja kõhule ja silitas seda ja kujutles olematut. Tegelikult olin selle loo üle võtnud ühe oma ülikooliaegse sõbranna (mitte arsti-Leili!) jutustusest – ja see polnud ainuke СКАЧАТЬ