Ma armastasin terroristi. Anna Sundberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja käisime edasi ka Kattegati gümnaasiumis, peaaegu lõpueksamiteni välja. Patrik oli kena ja sõbralik ning ütles, et armastab mind. Mina tema vastu küll eriti sõbralik polnud.

      Gümnaasiumi rebastepeol flirtisin oma mentoriga, kes oli minust kolm aastat vanem ja õppis reaalaineid. Ta oli pikk ja hea kehaga, afropatside ja helepruuni nahaga. Tal oli oma korter, kuhu ma nädala jooksul sisse kolisin. Ma viisin ta ka enda poole ning näitasin teda kui trofeed emale ja isale.

      Varsti sai mul temast isu täis ja läksin Patriku juurde tagasi. Ja nii see jätkus. Mina muudkui magasin teistega ja Patrik andis alati andeks. Ta ei saanud kunagi vihaseks, oli lihtsalt kurb ja löödud.

      „Ega ometi jälle?” ütles ta.

      Aegajalt oli mul südametunnistus must, kuigi enamasti olin täielikult oma tundetormide võimuses, millest ma ise ka aru ei saanud.

      Vahel keerasin oma toa ukse lukku ja nutsin. Puha fassaadid ja tuimad kestad, mitte keegi ei hooli kellestki. Ma igatsesin kohata kedagi, kes tahaks just mind tundma õppida. Sügavuti.

      Gümnaasiumi viimases klassis tundus Halmstad väljakannatamatult nüri ja igav. 1990. aastal kooli lõpetades oli mu otsus juba küps. Ma pean siit ära minema, ära siit – poiste ja Patriku ja liivaranna ja villade ja ema ja isa juurest – välja laia maailma, kus on piiramatud võimalused.

      Sõitsin klassiõe Marlenaga Šveitsi, kus saime tööd au pair’ina.

*

      Tee kulges paralleelselt merega. Helkiva vee taga kerkisid lumised mäed. Maastik oli kaunis, aga mul oli hirm. Me sõitsime vales suunas.

      „Kuhu me sõidame?” küsisin mina.

      „Võtame tassi kohvi,” vastas mees.

      „Sellest me pole rääkinud,” protesteerisin mina.

      Mees vaikis ja sõitis edasi, Genfist välja maale.

      Mitte keegi ei teadnud, kus ma olen. Mitte keegi ei näinud, et ma autosse istusin. Auto sõitis selleks liiga kiiresti, et oleksin saanud ukse avada ja välja hüpata.

      Mees oli pakkunud küüti Genfi keskusesse, kus minu noormees Stefan mind kohvikus ootas.

      Ma poleks tohtinud seda pakkumist vastu võtta.

      Mees vaatas midagi otsides ringi, leidis siis mahasõidu ja keeras tihedasse metsa. Lõpuks peatas ta auto. Siin polnud inimesi ega maju, ainult mets.

      „Kobi tagaistmele,” käsutas mees.

      Minu keeldumise peale võttis ta välja noa, püüdsin seda tema käest ära võtta, rüseluses lõikas ta mulle kätte. Tema oli tugevam. Alistusin ja tegin nagu ta tahtis, võtsin end paljaks.

      Pärast oli ta rahul, nagu oleks iseenesele midagi tõestanud.

      „Naised on koerad,” ütles ta ja irvitas.

      Ta ronis autost välja ja vahtis ringi. Tagasiteel pistis ta käe oma jope hõlma alla. Arvasin, et ta otsib jälle nuga ja kangestusin. Aga ta võttis ainult päikeseprillid.

      Metsast suurele teele välja jõudnud, jättis ta auto seisma. Siis sobras minu rahakotis. Võttis ära minu kuti foto. Ja kogu raha.

      „Kui lähed politseisse, läheb teil mõlemal halvasti,” ähvardas ta.

      Ta sõitis tagasi Genfi, pani mu sinna maha ja sõitis minema. Ma jätsin autonumbri meelde. Loomulikult lähen ma politseisse.

      Tormasin Stefani kontorisse, seal varisesin kokku ja röökisin. Stefani töökaaslased vahtisid mind hämmeldunult läbi klaasuste.

      Politseinikud olid lahked. Marlena ja Stefan olid mulle toeks, kuid sellele järgnenud aeg oli kohutav. Kirjutasin oma päevikusse:

      „Ma ei saa magada. Niipea, kui silmad kinni panen, näen selle mehe nägu. Mul on surmahirm, et ta tuleb ja tapab meid ära.”

      Vägistaja võeti paari nädala pärast kinni ja kui olin kohtus tunnistuse andnud, mõisteti talle pikk vanglakaristus. Päevaraamatust:

      „Ma hoolitsen selle eest, et see RAISK ei saaks enam PALJUDE aastate jooksul sedasama teiste tüdrukutega teha.”

      Ma ei tahtnud, et juhtunu mind või minu elu muudaks, nii jäin Šveitsi kuni 1991. aasta suveni, nagu olin planeerinud. Jõulude ajal lahkusin sellest au pair perekonnast ja läksin koos oma poisiga tööle hotelli.

      Ent ma ei suutnud vägistamist unustada. Kirjutasin päevikusse:

      „Kas see oli saatuse poolt ette määratud? Olen elanud patust elu ja see oli karistus. Kui vaid saaksin sellest maailmast põgeneda. Sõita siit kaugele, kusagile, kus mitte keegi mind ei tunne.”

      Jäin Stefaniga kokku, aga vahetevahel petsin teda ikka edasi. Ta teadis seda, kuid ei öelnud midagi. Kui Rootsi tagasi sõitsin, polnud mul raske meie suhet lõpetada.

*

      „Oled sa rikas?”

      See oli Martini esimene küsimus mulle.

      Me kohtusime Stockholmi ööklubis 1991. aasta detsembris. Martinil olid sassis tumedad juuksed ja suured rohelised silmad. Ta mängis kitarri, kirjutas muusikat ja tegi juhuotsi.

      Martin seadis kõike kahtluse alla, talle meeldis muljet avaldada, aga samal ajal taotles midagi sügavamat. Ta mõtiskles palju elu mõtte üle. Mis on tõde? Mis on tähtis? Me vestlesime palju ja vihastasime teineteise peale, kui mina teatud kindlat vastust ootasin või avaldasin arvamust, et mõni asi ongi iseenesestmõistetav. Vahel olin hämmelduses, aga samas ka imetlesin teda.

      Martinil oli korter sõbraga kahe peale ja mina kolisin samuti sinna. Elamine oli ühetoaline, nii et meie Martiniga läksime igal õhtul esikusse diivanipatjade peale magama. Kuulasime Enigma’t ja The Doors’i, tõmbasime hašši ja rääkisime ööde kaupa. Päeviti magasime.

      „Armastuse järsakul on kivid, peatusin neist ühe juures. Ma tean, et sulle pole vale võõras,” kirjutas ta mulle ühes oma luuletuses.

      Ta imestas, miks ma mõnikord teesklen ja miks ma stressi lähen, kui teine vihastab või erutub. Martin sundis mind vastama küsimustele nagu „Miks sa nii arvad?” või „Miks sa pead nii tegema?”, temaga polnud kunagi igav. Kõike võis ette tulla. Ma kuuletusin talle ja võtsin kinni kõikidest tema mõttesähvatustest ja ideedest. Me kihlusime. Aga mind väsitas üha rohkem ja rohkem, et olin iluasja ja lõbustaja rollis.

      1992. aasta sügisel hakkasin Lundis usuõpetust õppima. Religiooni ajalugu. Meil oli osakursus islamoloogiaprofessor Jan Hjärpe juures. Ta rääkis, kuidas islam ühendab kogu inimese elu – poliitika, argipäeva ja vaimsuse. Ta oli tark, tema pühendumus nakatas.

      „On ju kihvt mõelda, et üks raamat sisaldab nii täpselt Jumala sõnu,” sosistasin ühele kursusekaaslasele kõrva.

      Siis polnud mul veel aimugi, kui oluliseks see raamat minu jaoks kujuneb.

      Ma olin kahekümne ühe aastane ja üürisin tudengituba Lundi kesklinnas Ulrikedalis. Martin oli Stockholmis. Jonas, kes oli samuti Halmstadist, elas ühikas ja meist said lähedased sõbrad. Ta oli nagu noore mehe kehaga onuke. Suurte teoreetiliste teadmistega kommunist ja vegetaarlane.

      Jonase tuba lõhnas СКАЧАТЬ