Ma armastasin terroristi. Anna Sundberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Meie perekond millegi erilisega silma ei paistnud.

      Södrumi kivipurustusvabriku eramukvartalis elati peredena. Tavaliselt seisis maja ees kaks autot ja puhkusereisidel käidi välismaal. Mehed töötasid palju ja teenisid hästi, nende hulgas oli ettevõtjaid, arste ja müügimehi. Naised töötasid poole kohaga või olid koduperenaised.

      Poliitikast ei rääkinud keegi kunagi, aga oli selge, et hääletati kodanlike parteide poolt. Keskpartei või Rahvapartei poolt.

      Teisel pool Tylösandi maanteed, merest kaugemal, asus Bäckgård. Seal oli ka üürikortereid ja ridaelamuid. Väikesena arvasin, et seal elavad inimesed on teistsugused. Vanemad olid vahel lahutatud, perel oli ainult üks auto või siis mitte ühtegi ja nende kodud olid kitsad. Nendel on vist peas midagi korrast ära, mõtlesin ma.

      Kui ma koolis hakkasin käima, puutusin esimest korda kokku Bäckgårdi lastega.

      Ent hoopis imelikke inimesi nägime mõnikord ujulas, mis asus poolel teel linna. Vahel kuulsin inimesi kurtmas, et basseinis on nii palju rahvast nimelt Andersbergist. Nad olid tumedanahalised, rääkisid mingis võõras keeles ja meil polnud nendega vähimatki pistmist. Ainult ujulas, seal mängisime ja ujusime üksteise kõrval.

      Ühel päeval kolis meie kvartalisse, minu sõbrale naabriks, Jugoslaavia perekond. Neil oli pitsakiosk ja tänu sellele said nad ehitada kena maja ning sõita Mercedesega. Aga me ei saanud sugugi aru, miks nad just siin peavad elama. See pidi olema eksitus, nad ju ei sobinud siia üldse.

*

      Ema süütas Prince’i. Tema ümber levis vastik suitsu- ja lõhnaõlihais. Õhtul ootas ees pidu. Täiskasvanute maskeraad.

      Ema tupeeris juuksed ja lakkis küüned. Mina seisin vannitoa ja ema toa vahelisel uksel ning vaatasin, kuidas ta meikis silmi ja värvis huuli.

      Ema vannitoakapp oli aaretekamber. Seal oli lausa imelisi asju. Huulepulgad. Lõhnaõlipudelid. Seebid ja kreemid. Toosikesed pintslitega ja eri toonis puudritega.

      Tema ehted sädelesid. Tema kaelakee oli ehtsatest pärlitest. Käevõrud olid hõbedast. Helkivaid klõpsuga kõrvarõngaid võisin minagi proovida.

      „Kui näed hea välja, siis on elus kergem,” ütles ema, poolenisti mulle, poolenisti endale.

      Ema oli ilus. Tal olid pikad punased küüned ja sügav dekoltee. Isale meeldis, kui ta ennast üles lõi. On tähtis, et su naine on veetlev.

      Oli aasta 1980. Mina olin üheksa aastane ning ema oli minu suur eeskuju.

      Ema ja isa sõbrad Söndrumist ja Tylösandist korraldasid kordamööda suurejoonelisi olenguid ja stiilipidusid. Lapsi peole ei lubatud, nii pidimegi vennaga ööbima vanaema Vega pool.

      Järgmisel päeval ema vahel kurtis, et sai liiga palju joodud.

      Enne stiilipidusid stressas ta kõvasti. Peo teemad olid erinevad ja iga kord pidi olema uus kostüüm. Kostüümide õmblemiseks endale ja isale läks emal rohkem kui kuu aega. Parim kostüüm sai auhinna.

      Kõige halvem oli, kui pidu oli meie pool. Ootused olid kõrged. Kõik pidi olema perfektne – söök, joogid, puhtus ja kord – et oleks ikka parem kui eelmisel peol. Peoperenaisena oli ema kohustuseks hoolitseda, et kõigil oleks lõbus.

      See oli väga tähtis, et oleks lõbus, seda mõistsin ma varakult. Kui võõraste inimeste juuresolekul räägiti millestki tõsisest või tüütust, siis naeris isa selle teema välja. Või vihastas. Talle ei meeldinud rusutud meeleolu. Ent pereringis ta raskeid arutlusi ega väljakutseid ei kartnud.

      Ema oli lausa õppinud tore ja vastutulelik olema. Isa võis temaga inetult käituda, aga ta neelas kõik alla ja vaikis.Mõnikord pani mind imestama, kui kaugele isa võis minna. Siis tuli ette sedagi, et astusin ema kaitseks välja. See ajas isa vihale.

      Aga enamasti valitses nende vahel soojus, neile meeldis teineteist puudutada. Nad rääkisid avalikult, et neile meeldib seks.

      Isa öökapist leidsin pornoajakirju. Need ajasid kiima ja pilte oli lausa häbi vaadata. Siin peitub saladus, mida ma kunagi uurima hakkan, mõtlesin mina.

*

      „Anna, sa ei lähe mopeediga sõitma, kuuled?” käratas ema diivanil istudes esiku suunas, kus ma oma sõpradega seisin. Tobbe oli tulnud oma uue sinise Yamaha’ga, mis seisis meie maja ees.

      „Ei lähe!”

      Oli aasta 1985 ja ma käisin kaheksandas klassis, meikisin ennast juba ja kandsin kõrgeid kingi. Meie klassi poisid on lootusetult lühikesed ja ebaküpsed, leidsime oma parima sõbrantsi Kajsaga, aga Tobbe ja tema poistekamp olid meist aasta vanemad. Me hängisime nendega pärast tunde päris tihti. Nad õpetasid meid suitsetama ja mokatubakat kasutama.

      Tobbe oli madala hääle ja jämedate randmetega. Ta oli kena ning ma tahtsin talle meeldida.

      Seisime ümber Yamaha, Tobbe pani kiivri pähe.

      „Kas ma tohin proovida?” küsisin mina.

      Tobbe kõhkles, aga siis noogutas.

      „Oskad või?”

      „Muidugi,” vastasin mina.

      Masin oli raske ja kohmakas, hüppasin sadulasse. Tobbe jättis kiivri endale pähe ja istus tagaistmele. Tundsin tema käsi ümber oma talje.

      Jalgadega lükates veeretasime ratta sissesõiduteelt välja, lülitasin mootori sisse ja andsin gaasi. Pöörasime mäest alla, panin sisse kolmanda käigu, sõit oli kiire ja ma kiljusin võlutult.

      „Pidurda!” hüüdis Tobbe.

      Kurv vasakule oli üheksakümmend kraadi ja me lähenesime villa piirdeaiale. Minuni vist ei jõudnudki, et enne kui ma üritasin ära keerata, oli Tobbe maha hüpanud. Lenkstang rammis tara ja mina lendasin üle ratta. Kõhtu lõi jube valu. Järgmisel hetkel olin käpuli mustal asfaldil ja ahmisin õhku. Lenks oli sattunud otse plexus solarisesse, mu käel oli sügav veritsev haav.

      Tobbe jooksis oma mopeedi juurde ja karjus:

      „Raisk, sa sõitsid selle sodiks. Kuradi jama!”

      Põhikooli lõpus oli mul palju sõbrannasid ja mitu poissi imetles mind. Üks kutt surus oma keele mulle suhu. Küll oli vastik. Aga ma avastasin, et oli päris mõnus, kui ta mu rindu katsus.

      Teine, blond ja lihaseline, tahtis minuga magada.

      Et rasestumisvastaseid tablette küsida, palusin ühel tüdrukul minuga ämmaemanda juurde kaasa tulla.

      „Kas arvad, et nüüd on õige aeg?” küsis ämmaemand minu palve peale.

      „Jah,” vastasin, kuigi ma päriselt nii ei arvanud, pigem tundsin, et valetan.

      Läks mitu nädalat enne, kui tabletid mõjusid. Musklis poiss ei jõudnud ära oodata ja hakkas ühe teise tüdrukuga käima, mulle ei läinud see korda.

      Üheksandas klassis lasin teha püsilokid ja hakkasin kandma pikka valget mantlit. Nägin välja nagu noor daam. Õpetaja vaatas mind hindava pilguga.

      „Oo, kui kena!” ütles ta mu uue stiili kohta.

      Valgetel suveõhtutel jalutasime Kajsaga raekoja ja restoran СКАЧАТЬ