Kolmas silm. Essee ilusast maastikust. Juhan Maiste

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ korralikult ja andma Väikesele Printsile võimaluse kasta oma rohelisest kastekannust kõrbelille. Et fennekrebasel oleks, mida imetleda.

      Kui ilu on ettekujutus, miraaž kõrbeliival, mis kaugeneb meist igakord, kui meie sellele läheneme; või siis vastupidi – ainus ja jääv tõde, printsiipide printsiip ja absoluut, mis on kogu meie eksistentsi kõige suuremaks põhjuseks, jagamatu ja alati ja kõigile kohalolev, siis mida arvab Tema meist, kes me ainult teatava tasemeni oleme võimelised ilu ära tundma? Ilu muudab oleva olevaks. Võimalik, et ilu on see ainus ja tegelik põhjus, miks oleme üldse olemas. Meie, inimesed, kes me kõnnime mitte neljal käpal, vaid kahel jalal; kes me seirame maad oma horisondi kõrguselt kahe terava silmaga. Näeme, kuidas tõuseb ja loojub päike, kuidas lõhnab kullerkupp, kuidas jaaniööl puhkevad meie peas sõnajalaõied. Idee nõuab enda äratundmiseks vormi, mille põhjus on põhjapanevam kui see asi ise, mille põhjuseks ta on. „[…] ilu eksisteerib igavesti, ei teki ega hävi, ei suurene ega kahane; edasi, et see pole kaunis ainult mingi ühes suhtes ja inetu teises suhtes, pole kaunis vaid praegu, ja pärast mitte, et sellega võrreldes on see kaunis, aga tollega võrreldes inetu, et see pole kaunis ühes ega inetu teises kohas, nagu oleks see ühtedele kaunis, teistele aga inetu. Ka ei ilmu ilu temale mitte mõne näo, käte või mingi muu kehaosa kujul, samuti mitte mingi kõnena või teadusena ega milleski muus eksisteerivana, olgu siis mõnes loomas, Maa peal või taevas või veel milleski muus, vaid iseendana, alati endaga ühetaolisena, kuna kõik muud ilu liigid on temas osalised umbes sel viisil, et kuigi nad tekivad ja hävivad, ei eksisteeri ilu ei rohkem ega vähem ega saa ilule osaks ka muid kannatusi”.5 Platonist on raske kaugemale vaadata. See, mis jääb „muutumatu” ja „püha” mõiste raamidesse, on oma olemuselt mõistusele käsitamatu ja meil ei jää muud üle, kui selle üldtuntud tõsiasjaga leppida. Leppida, et ideed määravad olemise ning nende valguses sündinud mõtteline maailm loob eelduse mateeria eksisteerimiseks. Inimene adub ideede poolt sünnitatud tõde läbi oma võime saada osa valguse kui kõikide protsesside alguse poolt edastatava peegelduse. Tõde ilmub vaataja ekraanile läbi meelelise ja intellektuaalse tahte, andes nii aluse mateeria definitsioonile kui ka pidevale aistinguvõimalikkusele.

      Kes oleks sellest paremini kirjutanud kui Platon ja kes oleks oma õpetaja seisukohti paremini täiendanud kui Aristoteles. Ideede prevaleerimise õpetuse pöördvõrdeliseks tulemiks on usk asjade sisemise kiirguse võimalikkusesse ja nende iseeneselikku püsimisse. „[…] aga kui midagi on olemas, siis eelkõige see, kes käib või istub või on terve. Nad on puhtamalt olemas seepärast, et substraat on neil midagi määratletut; see on olemus või üksik ese, mis on sellistes väidetes esindatud, sest ilma sellise substraadita me ei räägi „heast” või „istuvast”.”6 Mis on metsaandide mõte? Miks on lille kroonlehtedest põimitud pärg ka üllataval kombel kaunis? Kuidas talletab loodus kogemuse kasvada ja õitseda kõigi esteetikareeglite kohaselt? Kas ilma talle kaasa antud sisemise tahteta saada ilusaks viitsiks toomingas õide puhkeda? Ikka ja uuesti, jätkates elu ja õitsemist nagu mõnd rituaalset mängu tõmmu naise seelikuvoltidel. Ma ei tea, kas peaksime selleks, et mõista, miks kogu ümbritsev pürgib millegi parema, õnnelikuma, ilusama poole ja miks pidusöögile lookas täis laudade ääres järgneb paratamatult hääbumine ja surm, väljuma omaenese kestast ja astuma kellegi kolmanda kohale. Ehk tuleks meid endid uurida koos sipelgate, hiirte ja kaladega klaasi taga akvaariumis? Just nii nagu seda teevad teadlased, tuletades oma arvukate kogemuste pinnalt reeglid, mis seletavad iga üksiku lille ilu tema enese küpsemise geneetilise tulemi ja sellest lähtuva universaalse seaduspärasusena.

      Aristotelese järgi ongi üksik olemas seetõttu, et pakkuda võimalust üldise ilmsikstulekuks, mis lähtub küll materiaalsetest põhjustest (umbes nii nagu linnumunast ei arene midagi muud kui ikkagi lind ja puu juurtest ikkagi puu), on aga oma kaugemas plaanis ometigi seotud sügavamate põhjustega: „[…] puu ei tee voodit ega pronks skulptuuri, muutuse põhjus on milleski muus, Otsida seda põhjust tähendab otsida mingit teist põhjust, seda, mis on liikumise allikas.”7 Maailmas valitseva korra olemasoluks, ja mis veelgi olulisem – selle korra mõistmiseks, vajame inimest, kes oma eksistentsi ja toimimise lõpp-põhjuse kaudu on küll seotud Jumala, absoluudi kui printsiibiga, kuid on sellest ometi suhteliselt sõltumatu ja võimeline looma maailma enda ümber omaenda näo järgi. Püsiva ja liikumatu kõrval on iga asja põhjustajaks selle toimiv põhjus, avades tee sellele, „[…] mis on saamas olevaks, on selleks juba saanud, ja midagi sellest, mis on üldse muutumas, on juba muutunud”.8

      Tõenäoliselt on Aristotelese õpetus asjade ja ideede ühisest loomusest üks Lääne maailmavaate fundamentaalsemaid seisukohti. Antes res asemel tajume me maailma post res (ideed enne ja faktid pärast asju), koosnevana mitte üldistest ja igikestvatest, vaid paljudest väikestest tõdedest, mis asjades enestes peitudes on osaks nii meie maailmapildist kui ka meist enestest. Juba loodusesse endasse on sisse kirjutatud vajadus saada millekski – kalast saab ju ikkagi kasvades kala ja õunapuust viljuvad õunad, kirsipuu kasvatab magusaid punaseid marju. Sõnas dynamis, millest tuleneb meie poliitilises veres juurdunud mõiste dünamiit, sisaldub vajadus liikuda, saada millekski või kellekski, võimalus pürgida tegelikkuse poole. Õpetust materialismist kannab edasi ratsionalistlik filosoofia, leides omale koha Euroopat kloostrikultuuri kõrval uue võrguna katvate ülikoolide kateedrites.

      Idealismi ja materialismi gigantlik heitlus kestab, see on üheks viimaste sajandite tõenäoliselt suurimaks diskussiooniks, mida peetakse arutelu kõrval poliitilise võimu printsiipidest ja meetoditest. Idealismi ja materialismi vastuolu kaudu defineeritakse filosoofia põhiküsimust, unustades seejuures aga sageli tõsiasja, et nii üks kui teine peitub ei kuskil mujal kui meie enese teadvuses, andes kinnitust meie olemasolule ja inimliku eksistentsi võimele sellest kõigest, mis sünnib väljaspool meid – olgu see siis põhjustatud vaimsetest või „lihalikest” põhjustest, meile teada anda ja jutustada. Sest nii nagu ei saa füüsikalist maailma olla ilma vaatlejata, ei saa poeemi olla ilma sõnadeta. Need mõlemad tulenevad aga meist ja on meiega seotud meie teadvuse varjatud ja varjamatute kanalite kaudu, avanedes – nii nagu sellest kirjutab 20. sajandi lingvistiline filosoofia – sõnade ja nende tähenduste, keele ja selle loogilise süntaksi kaudu.

      Maailm on nii olemasolev kui ka olematu, nii materiaalne kui ka mittemateriaalne, liikuv ja liikumatu. Logos, mis toimib üheaegselt kahel erineval tasandil. Alati kohalolevana ja kogu aeg uuesti sündivana. Tema (Jumala) ja minu (inimese) oma ühekorraga. Loodus on just samapalju huvitatud inimesest, kui inimene on huvitatud loodusest. Sest vähemalt visuaalses mõttes ei oleks kumbagi teineteiseta olemas. Tõenäoliselt on inimene esimene ja ka ainus, kes üritab maailmast aru saada, kirjeldada seda oma abstraktse mõistuse abil, muutes vahetu ja juhusliku reeglipäraseks; harutades lahti päikeselilled ja sirelipungad; küsides, millest koosnevad kivid ja kuidas neid on võimalik ette kujutada keemia ja füüsika keeles. Mis siis ikkagi moodustab aluse meie maailmale, millest visuaalne kujundikeel on traageldanud, kudunud, sõlminud, heegeldanud kokku tervikpildi, mida kunstnikud tunnevad alates 17. sajandist maastikuna (hollandikeelne landschap) ja millele vastab ladina tüvest pagus (maatükk, kus elatakse) välja kasvanud itaaliakeelne peasaggio ja prantsuskeelne paysage? Selleks, et maastikku ära tuntaks, vajab ta kedagi, kes teda mitte üksnes mõistaks, vaid ka ette kujutaks. Kes paneks kokku pildi, kus kaelkirjaku silmad on kõrgel ja hiire omad sellest hoopiski madalamal, kus hirvejahile suunduv lõvi ilmub savannis vaatevälja üksnes hetk enne saaklooma viimast hingetõmmet. Inimene on osa lõppematust, me ei tea kelle poolt käima lükatud teatrist.

      Hetk, mil maast saab maastik, on fundamentaalse tähtsusega tsivilisatsiooni ja sellest lähtuvalt ka meie enese arengus. Erinevate rahvaste müütilises teadvuses sünnivad kehad kaose korrastamise tulemusena. Hetk, mil mittemiskist saab midagi, on otsustav meie kõige sügavamas mälus. Kulus igavik, et seni eraldi elavad algelemendid – tuli, maa, õhk ja vesi – liitusid kokku üheks pikaks ja katkematuks narratiiviks, mis on täis nii jätkumist kui ka kõige ootamatumaid pöördeid, ettekujutusi ja mälukatkeid, СКАЧАТЬ