Kogutud teosed I. Eduard Vilde

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ on järgmine. Isa kodust ära, mulgid tulevad. Heakene küll. Sina, Leena, teed enese kurdiks ja hirmus lolliks. Kõneled kõiksugu alpi, rumalat juttu ja lased mulke enesele kõrva karjuda, nii et krohv laest langeb. Ka kõiksugu tölbid tembud on lubatud. Küll ma õpetan sind pärast. Sina aga, Miina, teed enese lombardiks. Lonka minu pärast mõlemat jalga. Ka lühikese nägemisega võid olla. Nõnda võtate oma kosilased vastu. Teie olete nendega täitsa üksinda kodus. Tüdruk Mari läheb, nagu teate, ema poole. Oma kometi-osasid peate muidugi hästi loomulikult mängima. Mulgid näevad teadagi hirmuga, missugused puruvigased pruudid neile määratud. Niisuguseid sante ei tohi nad koju viia, isa annaks neile naha peale. Öelge, et teie isa paariks päevaks kodust ära läinud, ja te saate näha, et mulgid veel selsamal päeval otsa ümber pööravad ja tuhknai kodu poole kihutavad. Peaksid nad aga ööseks siia jääma, siis saadan mina Juhaniga ka midagi korda, millest praegu veel ei maksa kõnelda. Peaasi on, et teie, tüdrukud, oma asja hästi teete.”

      Leena ja Miina olid esiotsa küll kahevahel, kas ja kuidas seda kõike teha. Joosep aga mõistis osaval kõnel kõik kahtlemised ja kohtlemised kõrvale peletada, nii et neiud, ehk küll lootusvaese südamega, siiski Joosepi kentsaka kavatsuse tõotasid teostusele võtta.

      Nelipühi laupäeva pärastlõunal peatus kaks noormeest kohaliku kõrtsi juures. Nende riidemoe ja keelemurde järgi arvata pidid nad Viljandimaa elanikud olema. Joosep Parv, Lipuvere talu terane sulane, sai ka kohe aru, kes mehed olid, kuhu nad läksid ja mida nad sealt tahtsid. Nende pärast oli Joosep kõrtsi tulnudki: ta tahtis neid näha ja – vastu võtta. Mulgimaa kosilastel oli tuliuus vedruvanker, mille ees hall rammus täkk hirnus. Hobune oli üle ja üle „vases”, saba kunstlikult sõlmes ning lakk ja tutt toredasti lokkis.

      Meestest enestest oli üks lõpmata pikk ja kõhn, teine jälle lühike ja jändrik nagu tammekänd. Suurt tarkust ei paistnud kummagi näost, muudkui albikad uhked mõistsid mõlemad olla. Nad ajasid ninad püsti, käed hoiti uhklemisi püksitaskus, kübarad aeti kuklasse. Välimusest ei oleks keegi võinud arvata, et nad on vennaksed, aga nende ühine upsakus näitas, et nad ühes peres on kasvanud.

      Kõrtsis tahtsid mehed vist kosjajulgust võtta. Kuus pudelit „paiast” korraga telliti „saksakambrisse”, kuhu mulgi noorhärrad ummisjalu sisse tungisid.

      Joosep lähenes neile aupakliku näoga ja teretas neid alandlikult.

      „Härrad on vististi Viljandimaalt ja tulevad Lipuveresse võõrusele,” algas ta näideldud kohmetusega.

      „Sul on õigus, poiss,” kostsid mulgid kõrgilt.

      „Soo, soo,” tähendas Lipuvere sulane. „Terve küla ootab kuulsaid isandaid põnevusega, sest teie rikkus on siin juba lastelegi tuttav. Oh seda rõõmu, mis nüüd meie peretütardele osaks saab! Keegi ei oleks lootnud, et Lipuvere neiudele sihukesed kosilased tuleksid. – Mina olen Lipuvere sulane, aulikud härrad.”

      „Tule, joo klaas õlut,” ütles pikem noormees armulikult ja andis Joosepile klaasi kätte. „Kõnele siis ka, kas Lipuvere kodukanakesed on vähegi meie väärilised. Meie ei ole neid eluajal näinud.”

      „Oi, oi, isandad! Meie Leena ja Miina on tüdrukud, kellesuguseid tulega peab otsima. Kas nad küll Viljandi isandate väärt on, seda ma ei julge just otsustada – küllap näete ise. Minu meelest on tüdrukud päris roosiõied, muudkui et mõlemal nagu midagi puuduks –”

      „Midagi puuduks? Mis siis?” küsis paks mulk.

      Joosep sügas kõrvatagust. „Ega see küll suuremat ei tähenda, ei või seda ka pahaks panna ega naeruks teha, aga lugu on see, et Miina jalg on natuke haige.”

      „Millal ta jalg haigeks jäi?”

      „Ei tea just õieti,” kohmas Joosep, „aga inimesed räägivad, see olla juba sündimisest saadik.”

      „Mis sa jorad, poiss! Isa ei kõnelnud sellest midagi, et Miina jalg sündimisest saadik haige,” hüüdis Miina kosilane pahaselt.

      „Seda ma arvan,” seletas Joosep lollaka õhinaga, „sest ega see siis tüdrukule enam valu ei tee ega pane seda viga ka keegi enam tähelegi. Veidi teisem lugu on Leenaga; temaga peab hästi valjusti rääkima, sest ta ei taipa, kui inimene temaga tasa kõneleb. Nojaa, milleks on siis inimesele hääl antudki, kui ta teda ei tarvita, kus vaja.”

      „Mis, ega ta ometi kurt ole?” hüüdis vanem vend kulmukarvu tõstes.

      „Mitte märki, mitte märki! Ma ütlesin ainult, et ta tasast juttu kuulda ei võta! – On va naljakas tütarlaps teine ja teeb sagedasti kentsakaid tükke. Kui keedab leent, siis ajab nii palju soola sisse, et sööjatel läheb suu rakku, ja kangast kududes on ta oma usinuses nii äge, et teised ei jõua katkevaid lõngu sõlmida. Saab teist iga päev naerda, sihuke pentsik plika teine!”

      Mulgid vahtisid küsivalt teineteise otsa ja väristasid päid. Nad olid nähtavasti kahevahel, kas totravõitu poisi juttu uskuda või mitte. Siis joodi õlu ruttu ära ja mindi kõrtsist. Joosepile anti luba kah vankrisse istuda, ning kosilased sõitsid küla poole. Joosep pidi neid otseteed Lipuveresse juhtima,

      Pereisa oli juba kodust läinud, kui külalised sinna jõudsid. Joosep jäi õue hobust eest võtma, kuna mõlemad mulgid majasse astusid. Toas ei olnud inimese hingegi. Mehed ootasid kaua asjata, et keegi sisse astuks. Viimaks tuli Joosep väljast. Külaliste võõrastava küsimise peale, kus siis majarahvas kõik on, seletas sulane, et peremees tarviliku asja pärast kaugele, kaugele ära sõitnud, tüdrukud aga olevat vist kusagil peidus, sest nad olevat väga häbelikud.

      „No noh, kuidas siis isa välja võis sõita,” pahandasid kosilased, „meie kirjutasime ju, et täna siia jõuame.”

      „Meile ei ole mingit kirja tulnud, seda tean selgesti,” kostis Joosep; „küllap ta siis kaduma läks: eks seisa ju leheski, et postiolud siin nukas räbalad. Isa tuleb aga ükskord jälle koju, – eks viitke nii kaua tütarlastega aega, küll ma nad peidust välja kutsun.”

      See sündiski. Kõige enne ilmus Miina. Laitmata longates lähenes ta meestele, misjuures ta silmad pooldis kinni pigistas, nagu see lühikese nägemisega inimestel viisiks. Jaak – nõnda oli paksu kosilase nimi, kellele Miina mõrsjaks oli määratud Jaak lõi näost päris kahvatuks, kui ta oma tulevast nägi. Tüdruk oli näolt ja kehamoelt kõigiti sile, seda ei võinud keegi salata, aga – puruvigane, tee, mis tahad! Miina lonkas üsna meeste ligidale ja vahtis neile vaheldamisi pilusilmil õige nina alt näkku.

      „Ah soo,” ütles ise, „küllap te siis ikka need Viljandimaa sugulased oletegi, sest ma ei tunne teid mitte raasu – tunnistan ja tunnistan!” Seega sirutas teretamiseks käe, mille noor mulk külmavärinaga vastu võttis.

      „Joosep, see tüdruk on ju päris sant!” sosistas Jaak, kui Miina häbelikult eemale oli astunud.

      „Pole ju nii hull,” vastas sulane, „ta teeb Viljandi isandatele aiva aupakkumise nokse ja nikse, muidu ei lonkagi nii väga.”

      „Aga ta on ju ka poolpime.”

      „Jällegi liialdatud arvamine. Ta tahtis vist hästi selgesti näha saada, mis karva silmad ta peigmehel on. Miina sallib nimelt aina siniste silmadega mehi.”

      „Aga kuhu siis minu kallike jääb?” küsis teine vend, nimega Enn, üsna ärevalt.

      „Küll ma temagi kusagilt välja tirin,” kostis Joosep, „oodake aga! Ära’p ta on vist kusagil kapi või sängi taga redus.”

      Kui Joosep kambrisse oli kadunud, СКАЧАТЬ