Kõigile saab kurikaga virutada. Taavi Kangur

Чтение книги онлайн.

      Tänu uutele ülemustele tekkisid kontaktid Venemaaga, kust alati midagi huvitavat pakuti. Ta küll ei tabanud kordagi kullasoont, kuid sissetulekute stabiilne kasv võimaldas ikkagi korralikult kõrvale panna ja päris vabalt ära elada.

      Hiljem, kui maksuamet ning politsei oma tegevust võimendasid, piirid paremini pidama hakkasid ja tema ülemused kinni läksid, jäi Vask üksi. Ta oli osanud ennast piisavalt tähtsusetuks teha, et instantsidele mitte huvi pakkuda. Mõneti oli see hea, ta sai vabaks, kontrolli alt välja. Teisalt aga kuivas teenistus järsult kokku –Vask oli liiga vähetähtis mees ja tal polnud piisavalt ressursse, et keegi temaga tõelist äri ajada tahtnuks.

      Nagu kogu muu maailm, oli ka kuritegevus globaliseerunud ja alustamiseks läks vaja aina suuremaid summasid. Väiketegutsejad võeti üle või osteti välja. Kui nad aga sellest hoolimata jalgu jäid, siis ootas neid paar meetrit koormavat mulda.

      VASK SIKUTAS JALGA KITSAD LÜHIKESE ÜLAOSAGA SUVISED ARMANI teksad ning pani selga lihtsakoelise valge firmasärgi. Talle meeldis kanda liibuvaid pükse ja avarat pluusi, sest nii jättis ta nooruslikuma mulje. Muidugi ei tundnud ta ennast kolmekümnekaheksaselt vanana, aga hea väljanägemine oli tema jaoks väga oluline. Vormi hoidis Vask tervisliku toitumise ja kõndimisega – kuhu iganes linnas asja oli, kõikjale läks ta jalgsi. Pikemate otsade puhul tuli muidugi ühistransporti kasutada. Nendest abinõudest piisas, et kulutada piisavalt energiat ja ära hoida vööümbermõõdu suurenemine, mis muidu temavanuste meeste puhul nii tavapärane oli.

      Muus osas klappis Vase välimus tüüpiline eestlase omaga: kartulikoorevärvi juuksed, kergelt jässakas keha ning keskmisest pisut pikem kasv. Näo tegid meeldejäävaks sinised silmad, mis paiknesid lähestikku kühmus ninajuurel. Sümmeetrilised näojooned, korralikult pügatud juuksed ja kulmud ning alati viimseni puhtaks kraabitud lõug jätsid meeldiva mulje.

      Vaevalt oli Vask särginööbid kinni saanud, kui elutoa uksele ilmus unine Andrei, jalas ainult triibulised bokserid. Vask libistas pilgu üle noorema mehe ja neelatas. Andrei oli keskmist kasvu, sihvakas ja hoolitsetud, nahk oli pruunika jumega ja trimmis.

      Lihased olid parasjagu toonitatud ning ei mõjunud massiivsetena – Andrei käis jõusaalis kaks korda nädalas, et vormi hoida. Vask imestas veel, kuidas õnnestus Andreil alati nii ärgata, et juuksed ikka sätitud mulje jätsid. Loomulikult ei olnud mängus müstilised jõud, vaid peotäis juuksevaha ja korratu salgusoengumood.

      „Mis sa kolistad nii vara?” uuris Andrei magusalt haigutades.

      „Ikka sama jama. Enne magamajäämist tuleb mõni ärev mõte pähe ja peletab une minema. Enne, kui jaole saan, olen jõudnud kõik oma mured läbi käia ja siis ei suuda enam muud, kui lage vahtida ja hommikut oodata,” võttis Vask väsinult kokku.

      „Pole ju mõtet ennast öösel probleemidega vaevata, kui nagunii midagi ära teha ei saa,” arvas Andrei.

      „Sul hea öelda, aga mina ei suuda probleeme ignoreerida.”

      „Noo-noo, mis sa torised,” muutus Andrei leebeks, „sa võiksid vanale elule lihtsalt selja keerata. Tunnista endale, et need ajad on läbi.”

      Vask läks otsemaid pöördesse: „Mis jama sa ajad? Mida sina sellest tead? Arvad, et mul on võimalik kuskil palgatöölisena karjääri teha nagu sul? Sa oled ikka loll. Minu ametist ei saa lihtsalt ära minna, siis kui tuju tuleb. Ei ole võimalik lahkumisavaldust lauale lüüa või koondamist paluda. Palga ja puhkuseraha eest peab ise hoolitsema.”

      „Kuidas arvad,” ütles Andrei teeseldud ükskõiksusega ja läks kööki.

      Vask istus ja vaatas oma käsi – need värisesid äkilisest vihasööstust ja sinkjas veresoonte kimp randmel tuikas nähtavalt. Oli seda nüüd vaja, mõtles ta, aga järgi ka ei saanud anda, seespool näris uss hinge. Ta seisatas köögi ukseavasse ja vaatas pahuralt, kuidas traktoripiltidega köögipõlle riietunud Andrei agaralt kohvimasina kallal askeldas.

      „No mis sa, kurjam, seisad seal,” oli Andrei ikka rõõmsameelne. „Tule söö midagi, siis läheb tuju paremaks.”Ta asetas võileivamaterjali kindla korra alusel lõikelauale ja asus suitsuvorsti viilutama. Espressomasin teatas ärkamisest rõõmsa lurina ja vastupandamatu aroomiga.

      „Lihtsalt, ma ei saa aru, miks sul nii raske on ümber orienteeruda. Kogu maailm muutub ja ka meie peame edasi liikuma, kui soovime konkurentsis püsida. Alati on võimalik uuesti alustada.

      See ei olene vanusest ega rahast. Kui millelegi korralikult pühenduda, siis on võimalik juba paari-kolme aastaga läbi lüüa,” mõtiskles Andrei kuuldavalt, ise värsket kurki koorides.

      „Sa oled minust kümme aastat noorem ja ei ole näinud selliseid aegu nagu mina. Sa ei tea, mida meie üle elasime. Siis oli kõik teistmoodi.”Vask pidas väikse pausi ja jätkas: „Kes mind üldse tööle võtaks? Ja kui võtakski, siis kas sa arvad, et ma tahan minna kuhugi lihttööliseks või autojuhiks? See ei ole võimalik. Mul on lihtsalt ajutised raskused, küll ma need enda kasuks keeran, nagu alati.”

      „Ajutised raskused, mis kestavad viimased viis aastat. Pealegi, kes sul käsib madalapalgalist tööd teha. Võimalusi on palju,” jätkas Andrei lustakalt, ent see raputas soola Vase niigi veritsevale haavale.

      „Idioot!” raevutses Vask. „Mida sina sellest tead?”

      „Tean, et mina võin rahulikult elada ja tunnistada endale ja kõigile teistele, kes ma tegelikult olen, ilma et peaksin midagi kartma. Minu vanemad, töökaaslased ja sõbrad teavad, et ma olen gei ja aktsepteerivad seda,” selgitas Andrei rahulikult.

      „Ära hakka jälle peale,” karjus Vask, keda Andrei tüüne olek järjest rohkem närvi ajas. „Kuidas sa seda ette kujutad? Lähen Igori juurde ja teatan: pardon, aga ma olen pede? Mind lastakse ju sealsamas maha nagu oleksin marutõbine koer.”

      „Sa pingutad üle – isegi bandiidid ei ole tänapäeval enam nii rumalad,” arvas Andrei mõtlikult leiba närides ja ilmselt kaaludes, et äkki ta siiski eksis.

      „Arvad, et tegemist on tolerantsete härradega, kes noogutavad mõtlikult üle sigarisuitsu? Sa oled liiga palju filme vaadanud.

      Nad ei mõista nalja. Mingit arusaamist pole loota. Kahjustaksin teiste silmis nende autoriteeti ja teeksin nad naerualuseks, selle eest lüüakse mind maha. Või siis hakkavad kõik, keda ma vähegi tunnen, mind vältima. Jääksin täiesti üksinda.”

      „Sa ei jää üksi! Inimesed, kes ei suuda sind aktsepteerida sellena, kes sa oled, ei ole midagi väärt. Mina toetaksin sind,” võttis Andrei lõpuks tuld, „aga oleksid sa valmis minu pärast riskima?” Ta nägu oli äkilisest pahameelehoost krimpsus, ilmselt aimas ta Vase reageeringut ette. See oli nende pidevalt korduv tüliteema, kus kumbki pool taganeda ei tahtnud.

      Vask karjus nii kõvasti, kui hääl võttis: „Millest sa aru ei saanud? Mida sa, jobu, ilgud? Kas sa üleüldse oled kunagi näinud, milline on päris elu? Või elad ainult unistuste maailmas?”

      Andrei vaatas teda tõsiselt ja ütles: „Tundub, et me elame eri dimensioonides. Ma olen sinu pärast nii palju ohverdanud. Salatsenud. Tahan normaalset püsisuhet mõistliku mehega, aga tundub, et hoolimata lubadustest ei suuda sa mulle seda kunagi pakkuda.”

      „Millal ma sulle midagi sellist lubanud olen?” karjus Vask.

      „Hea küll, eks sa ise tea,” vihastas Andrei, viskas pooliku võileiva taldrikule, tõusis püsti ning läks riietuma. Vaevalt oli ta taevasinise särgi selga sikutanud, kui СКАЧАТЬ