Kõigile saab kurikaga virutada. Taavi Kangur

Чтение книги онлайн.

      TÜLI

      VAAS LENDAS VUHINAGA LÄBI ÕHU JA PURUNES VASTU KOLLAST tapeeti, jättes seinale allavoolava nire ja põrandale pihutäie kilde. Olin seda ette näinud. Oli ju lihtne eeldada, et kui vihane naine lillevaasi järele haaras, tahtis ta seda lennutada. Raske vaas tegi viske kohmakaks ning mul oli hõlbus selle trajektoorilt kõrvale hoiduda. Kahju sündis siiski – sattusin pruunikasse lilleveeloiku ja mu kulunud spordisokid said märjaks. Astusin üle närtsinud lillesülemi ja hüüdsin: „Jäta juba, miks sa nii tige oled?”

      Naine lõrises ja karjus: „Sa kuradi molkus! Sitapea, miks ma üldse sinusugusega aega raisanud olen. Viis aastat! Et kurat sind võtaks!”

      Uks paukus nii kõvasti kinni, et piida vahelt lendas krohvitükke ja kogu kupatus kõikus ähvardavalt.

      Angela pistis vihase näolapi uuesti ukse vahelt sisse ja karjus: „Isegi seda kuradima vineerust ei ole sa suutnud viie aasta jooksul ära parandada!” Ta virutas ukse uuesti tagantkätt kinni, aga õnneks jäi ka seekord kõik omale kohale, ainult valged krohvitükid värvilise vaiba serval tunnistasid äsjast stseeni.

      Eelmise nädala leppimine polnud vilja kandnud. Vaen oli hõõgunud, oodates oma etteastet, et hetkega uuesti kõrgustesse lahvatada.

      „Püüa rahuneda,” hüüdsin, avastades, et hakkan tasapisi kurjaks saama – põhjendamatu destruktiivne käitumine pole mulle kunagi meeldinud.

      Ettevaatlikult paotasin magamistoa ust, kartes, et mõni uus objekt võib minu suunas lennata, kuid nägin naist hoopis kappides tuustimas. Suur avatud reisikohver lebas täispuidust peatsiga kaheinimesevoodil. Angela käis poleeritud riidekapi vahet – see mööbliese oli näpujälgede pärast palju pahandust tekitanud. Järgmine kord hangin mattlakiga viimistletud kapi. Iga tretiga söötis ta sületäie riideid plastkohvri lõugade vahele. Kõik lendas läbisegi – see ei olnud Angelale omane ja näitas, et tal on tõsi taga.

      „Angela, mis sa jamad?” hüüatasin ehmunult. Siiani polnud ma tema viha suurust adunud. Ma ei saanud ikka aru, milles ma süüdi olin.

      „Mul on sinu heietamisest kõrini!” karjus Angela. „Iga õhtu muudkui jorutad, et peab oma eluga midagi muud tegema. Mine siis ja tee, mina sind enam ei sega! Kuradi filosoof tuli välja. Arvad, et oled jube tark, kui oled paar raamatut läbi lugenud?”

      Viimaseid lauseid ütles Angela juba üsna rahulikult ja korraks tundus mulle, et kui nüüd tema juurde läheksin, võiks kallistus lõpetada sellegi tüli nagu kõik eelmised. Naistel ilmselt on vaja mõnikord stressi maandada pisiasjadest tüli tekitades ja hiljem end tühjaks nuttes.

      „Ma vajan stabiilsust,” röögatas ta järgmisel hetkel.

      Püüdsin seletada: „Sinu soov on nagu seisev vesi pisikeses tiigis – see on ilmale valla, ei taga turvalisust ning lainetab iga pisemagi tuulega. Aga kui pikalt vaikseks jääb, siis hakkab roiskuma.” Taipasin viimasel hetkel, et minu targutav kõnepruuk ei tule asjale kasuks.

      „Mis kuradi ajast sina, depootööline, elule oled mõtlema hakanud? Täitsa segi pööranud!” Ta naeris sarkastiliselt.

      „Millest sa räägid?” ei saanud ma aru.

      „Millest? Millest!?” karjus ta iga sõna kõvemini. „Sellest, et sa pole suur mõtleja ega professor ega üldse mingi haritud tegelane.

      Sa oled depootööline. Sul on kindel töökoht ja normaalne palk, millega saab hakkama. Mida sa, raisk, veel tahad?”

      „Ma lihtsalt kaalusin Tallinna minna. Seal oleks mul ehk võimalik karjääri teha ja meie elukvaliteet paraneks.”

      „Vaata nüüd ennast, millised peened väljendid. Karjäär ja elukvaliteet,” venitas Angela mõnitavalt. „Persevest oled sa, mis muud.

      Iga kuradi päev jaurad samadest asjadest. Mulle aitab!”

      „No kuule, püüa natuke ettepoole vaadata, kas sa tõesti kujutad ennast kahekümne aasta pärast samal töökohal ette? Tahad olla kaubanduskeskuse koristaja? Sa ei taha paremat? Et kas või lapsele rohkemat pakkuda,” karjatasin haavunult.

      „Lapsele? Kes kurat lastest on rääkinud? Sinusuguse mehega ma isegi ei kaaluks sellist asja,” röökis Angela.

      Kohver oli vahepeal täis saanud. Ta lõi kaane kinni ja püüdis sumadani voodilt maha sikutada, kuid ei jaksanud seda liigutadagi.

      Ta oli väikest kasvu ja habras naine, kulunud sireliõiemustriga kodukittel jättis paljaks heledad peened käsivarred. Nendesse võis viha siiski tohutult rohkem jõudu anda, kui pealtnäha paistis. Angela kargas voodile ja ühe tigeda sikutusega maandus riidepamp mürtsu saatel põrandale. Ta ajas huuled võidukalt prunti ja vaatas minu poole, pruunides silmades läikimas põlastav pilk.

      Vihapursete üks süüdlasi oli poluverniku veri, mis mässas tihedamini kui ühele rahulikule eestlasele kohane.

      Läksin Angela juurde, püüdsin teda kallistada ning sihtisin suudlust tedretähnilisele ninale. Päris tihti olid meie tülid nii laabunud. Inimlik puudutus ja kahetsus koos lähedusevajadusega. Vihane kaklus muutus sellisel juhul alati kirglikuks leppimiseks.

      Seekord aga tõukas ta mind eemale ja hakkas oma pisikeste teravate rusikatega raevukalt taguma. Panin tähele, et ta hoidis käsi valesti ja tegi endale haiget. Taganesin toast välja.

      Angela lõi ukse kinni ja lukustas seestpoolt. Nagu see õhuke pappuks suudaks kedagi takistada.

      Hüüdsin, et ta mulle vähemalt teki viskaks, muidu on külm, aga mingit vastust ei tulnud ning uks jäi kindlalt suletuks. Lärmi järel tundus ootamatu vaikus talumatu. Kuulda oli vaid tasast nuuksumist. See oli järjekordne etteaste, et ma asu ei saaks ja teaksin, milline kohutav siga ma olin.

      Tatsusin esikusse ja avasin koridorikapi. Peale mõningat tuhnimist leidsin nurgas vedelevast kartongkarbist oma vana mantli.

      Viskusin teleka ette kummuli ja lülitasin õhtuse filmi peale, kuid ei suutnud keskenduda. Mind vaevas, et ta lihtsast asjast aru ei saanud. Mis veel veidram – tundus, et tema mõtted olid täielikus vastuolus varem räägituga. Pidev irin raha ja minu kehva ameti teemal oli igaõhtune meelelahutus. Olin virisemisega harjunud ja mõtlesin, et see on midagi sellist, millega peab abielumees leppima.

      Nihelesin närviliselt, diivan krigises väsinult ning oli täpselt nii lühike, et ma ei saanud ennast sirutada, pidin jalad üle käetoe ajama. Film osutus tavapäraseks kõrilõikamiseks. Telemõrvad olid ennast ammendanud.

      Mõtted liikusid uuesti tülile – lohutasin ennast lootusega, et hommikuks on kõik unustatud ja elu pöördub tavapärasele rajale.

      Emotsioonidest hoolimata uinusin kohe. Selle oskuse olin omandanud sõjaväes, kus ei võinud iial teada, kaua magada saab. Homme oli vaja varakult tõusta. Kahjuks ei osanud ma valida unenägusid – öö läbi nägin, kuidas seersant mu peale karjus, hoides oma suud kahe sentimeetri kaugusel minu ninast. Kõne oli mahlakat sorti, aga hoolimata sellest seisin valvel, vaatasin otse ega liigutanud, nagu määrustik ette näeb.

      Ärkasin kange kaelaga ja esimese asjana tõmbasin käega üle näo – see oli siiski kuivaks jäänud. Pea lõhkus sundpoosist valutada ja esialgu ei suutnud ma taibata, miks olin mantli all kõveras. Siis meenus tüli. Tõusin ja läksin magamistuppa – uks oli avatud, voodi tehtud ja kõik pahanduse jäljed kadunud.

      Naine võttis mõistuse pähe, mõtlesin rahulolevalt. Ilmselt tõusis vara, koristas ja läks tööle. Ta pidi varakult rivis olema. Vaasi killud olid prügikastis. Eilset draamat meenutas ainult ebamäärane laik tapeedil.

      Sattusin seinakella vaatama СКАЧАТЬ