Elamise ja suremise kunst. Elu ja surma pühitsemine. Osho

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ukseni jõudma – aga sa kardad ise pimedas kobada, niisiis istud oma pimedas nurgas ja lihtsalt usud kellessegi, kes on ukse leidnud. Sa pole seda kedagi näinud, sa oled temast kuulnud teiste käest, kes on kuulnud teiste käest, ja nii edasi ja nii edasi.

      Miks sa usud Jeesusesse? Miks? Sa pole Jeesust näinud! Ja isegi kui oleksid teda näinud, poleks sa asjale pihta saanud. Sellel päeval, kui ta risti löödi, olid tuhanded inimesed kogunenud teda vaatama, ja kas tead, mida nad tegid? Nad sülitasid talle näkku! Sa oleks ilmselt seal rahvamassis sama teinud, praegused inimesed pole üldse teistsugused. Inimene pole muutunud.

      Meil on paremad teed ja paremad liiklusvahendid, mis viivad sind ühest kohast teise, suurepärane tehnoloogia – inimene on käinud Kuul –, aga ta ise pole muutunud. Seepärast ma ütlen, et paljud teist olnuks selles rahvamassis ja Jeesuse peale sülitanud. Inimesed pole muutunud. Kuidas saavad nad Jeesusesse uskuda? Nad sülitasid Jeesusele näkku, kui ta oli elus, ja nüüd usuvad temasse, pärast kaht tuhandet aastat? See on lihtsalt meeleheitlik katse peita oma kahtlusi. Miks sa usud Jeesusesse?

      Kui Jeesuse loost jääks üks asi välja, siis kogu ristiusk kaoks. Kui üks asi, vaid üks asi – ülestõusmise fenomen – et pärast ristilöömist ja kolm päeva surnud olemist tuli Jeesus tagasi – kui see osa välja jätta, siis kaoks kogu ristiusk. Sa usud Jeesusesse seetõttu, et kardad surma, ja tema näib olevat ainus inimene, kes on tagasi tulnud, kes on surma võitnud.

      Kristlusest sai suurim religioon maailmas. Budism ei suutnud nii suureks saada sellel lihtsal põhjusel, et surmahirm aitab inimestel uskuda pigem Kristusesse kui Buddhasse. Tegelikult, Buddhasse uskumine nõuab julgust, sest Buddha ütleb: „Ma räägin sulle täielikust surmast.“ See väike surm – see teda ei rahulda. Ta ütleb, et sellest väikesest surmast ei piisa, sa tuled jälle tagasi. Ma õpetan sulle totaalset suremist, lõplikku suremist. Lõplikku hävimist õpetan ma, nii et sa ei tule mitte kunagi tagasi, nii et sa kaod, sa haihtud olemisse, sind enam ei eksisteeri, sinust ei jää jälgegi järele.

      Indias budism kadus, kadus täiesti. Nii suur, niinimetatud religioosne maa, ja budism kadus täiesti. Miks? Inimesed usuvad religioone, mis õpetavad, et sa elad pärast surma edasi, et hing on surematu. Buddha ütles, et ainus väärt asi on olemisest vabanemine. Budism ei saanud Indias ellu jääda, sest see ei katnud kinni su hirmu.

      Buddha ei rääkinud inimestele: „Usu minusse.“ Seetõttu ta õpetus kaduski Indiast, et inimesed tahavad uskuda. Inimesed ei taha tõde, nad tahavad usku.

      Usk on odav. Tõde on ohtlik, riskantne, raske; inimene peab selle eest maksma. Inimene peab otsima ja pole garantiid, et ta leiab, pole garantiid, et kusagil üldse on mingit tõde. Seda ei pruugi üldse olemaski olla.

      Inimesed tahavad usku – aga Buddha ütles – ta viimane sõnum maailmale oli: „appo dipo bhava” – ole enda valgus. Ta jüngrid nutsid, kümme tuhat sannyasin’i ümbritses teda… muidugi olid nad kurvad, pisarad voolasid; nende isand oli lahkumas. Ja Buddha ütles neile: „Ärge nutke. Miks te nutate?“

      Üks jüngritest, Ananda, ütles: „Sest sa jätad meid maha, sest sina olid meie ainus lootus, sest me oleme lootnud, kaua aega lootnud, et saavutame sinu kaudu tõe.“

      Buddha vastas Anandale: „Ärge selle pärast muretsege. Mina ei saa teile tõde anda; keegi ei saa teile tõde anda, seda pole võimalik üle anda. Aga te saate ise selleni jõuda. Olge ise enda valgus.“

      Minu suhtumine on samasugune. Sa ei pea minusse uskuma. Ma ei taha siia uskujaid, ma tahan otsijaid, ja otsimine on hoopis teistsugune fenomen. Uskuja pole otsija. Uskuja ei taha otsida, seepärast ta usubki. Uskuja tahab otsimist vältida, seetõttu ta usubki. Uskuja tahab, et talle kätte antaks, et teda päästetaks, ta vajab päästjat. Ta otsib alati messiat – kedagi, kes tema eest sööks, tema eest näriks, tema eest seediks. Aga kui mina söön, siis sinu nälga see ei vaigista. Keegi ei saa sind päästa peale su enda.

      Ma vajan siin otsijaid, mitte uskujaid. Uskujad on kõige keskpärasemad inimesed maailmas, kõige väiksema intelligentsiga inimesed maailmas. Niisiis unusta uskumine, sa tõmbad endale sellega muret kaela. Kui hakkad minusse uskuma, siis tekib uskmatus – see peab tärkama, sest mina pole siin selleks, et su lootusi täita.

      Mina elan omamoodi, ma ei arvesta sinuga. Ma ei arvesta üldse mitte kellegagi – sest kui hakkad teistega arvestama, ei saa sa elada ehedalt. Arvestad kõigi teistega – ja sa muutud võltsiks.

      Georgi Gurdžijev rääkis oma õpilastele ühest kõige põhilisemast asjast: „Ärge lähtuge teiste arvamusest, muidu ei arene te kunagi.“ Ja kogu maailmas ongi nii, et kõik püüavad teisi arvesse võtta: „Mida mu ema arvab? Mida mu isa arvab? Mida ühiskond arvab? Mida mu naine, mu mees arvab?“ Mis puutub vanematesse – vanaemad kardavad isegi oma lapsi! Nad mõtlevad: „Mida meie lapsed arvavad?“ Inimesed lähtuvad teiste arvamustest – ja seda teevad miljonid. Kui sa arvestad aina igaühe ja kõikide arvamustega, siis ei saa sinust kunagi isiksust, sa oled lihtsalt üks segapudi. Sa oled nii palju teinud kompromisse, et oled juba ammu sooritanud enesetapu.

      Öeldakse, et inimesed surevad kolmekümneaastaselt ja maetakse seitsmekümneselt. Surm on väga varajane – ma arvan, et kolmkümmend pole õige, surm saabub isegi varem. Kusagil umbes kahekümne üheselt, kui seadus ja riik tunnistavad sind kodanikuna, siis ongi see hetk, mil inimene sureb. Tegelikult, sellepärast nad sind kodanikuna tunnistavadki: nüüd pole sa enam ohtlik, sa pole enam metsik, sa pole enam toores. Nüüd on sinus kõik õigesti, kõik on sinus õigesti korda tehtud, nüüd oled sa ühiskonda vastu võetud. Nüüd antakse sulle õigus valida: rahvas usaldab sind nüüd, kui su intelligents on hävitatud – ja sa võid valida. Sind ei kardeta, sa oled kodanik, tsiviliseeritud inimene. Sa pole enam inimene, sa oled kodanik.

      Ma ise olen tähele pannud, et inimesed surevad umbes kahekümne üheselt. Seejärel on postuumne eksistents. Hauaplaadile peaksime kirjutama kolm kuupäeva: sünd, surm ja postuumne surm.

      Öeldakse, et arukas inimene teab, kuidas raskustega toime tulla ning tark inimene ei satugi raskustesse. Ole tark. Miks mitte juba eos juuri läbi lõigata? Ära hakka uskuma. Ja siis pole küsimust uskmatuses ning sellist kahesust ei teki kunagi, sul pole vaja otsida, kuidas sellega toime tulla. Palun ära satugi sellesse.

∞

      Tõde on individuaalne ja rahvamass ei hooli tõest. See hoolib lohutusest, see hoolib mugavusest. Rahvamass ei koosne maadeavastajatest, seiklejatest, inimestest, kes lähevad tundmatusse, kartmatutest inimestest – kes riskivad eluga, et leida oma elu ja kogu eksistentsi tähendust ja mõtet. Rahvamass tahab, et räägitaks selliseid asju, mida on kena, mõnus ja mugav kuulda. Ilma igasuguse omapoolse pingutuseta võib siis nende lohutavate valedega lõõgastuda.

      Käisin viimati oma kodulinnas 1970. aastal. Üks mu vanu õpetajaid, kellega mul alati olid olnud väga soojad suhted, oli surivoodil, niisiis esimese asjana läksin tema juurde.

      Ta poeg tuli uksele ja ütles mulle: „Palun ära sega teda. Ta on surma lävel. Ta armastab sind, ta on sind meenutanud, aga me teame, et ainuüksi sinu kohalolek võib temalt lohutuse ära võtta. Ja ta surmahetkel ära tee seda talle.“

      Ma ütlesin: „Kui ta poleks suremas, siis oleksin seda nõuannet kuulda võtnud, aga ma pean teda nägema. Kui ta loobub oma valedest ja lohutusest ka alles surmahetkel, on ikkagi ta surmal suurem väärtus kui elul.“

      Ma lükkasin poja kõrvale. Ma läksin majja sisse. Vana mees avas silmad, naeratas ja ütles: „Ma meenutasin sind ja samas see tegi hirmu. Ma kuulsin, et sa tuled linna ja mõtlesin, et võib-olla saan sind ühe korra veel enne surma näha. Aga samal ajal oli mul suur hirm, et sinuga kohtumine on ohtlik!“

      Ma ütlesin: „Muidugi on see ohtlik. СКАЧАТЬ