Rikkaks saamise õpik. Jaak Roosaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ uksekell ja uksel seisis meie naabripoiss, viiekroonine näpus. „Ema palus paki makarone osta!”. Tuli hakata mõtlema laienemise peale!

      Laienemine saigi teoks, aga veidi teises suunas, kui esmalt plaanitud. Kõigepealt pidin proovima palgatöötaja rasket elu. Ema oli mures, et ma suved niisama rannas vedelesin ja tahtis, et teeksin midagi kasulikku. Nii leidis ta mulle marjakorjamise töö. Minu ametinimeks oli must sõstarde järelkorjaja. Töö käis nii, et kõigepealt käis kombain mustasõstrapõõsastest üle ja siis saadeti peale suur kamp minusuguseid nagasid eesmärgiga leida ja ära korjata need marjad, mida kombain polnud kätte saanud. Tööpäev algas kell 7 hommikul ja kestis pärastlõunani. Peatselt avastasin, et kombain töötab päris efektiivselt ja enamik põõsaid olid marjadest peaaegu tühjad. Et meile maksti korjatud kilode pealt, tekkis mul täielik masendus, sest marju lihtsalt ei olnud. Keskpäeval hiilisime sõpradega kombainist ette ja tegime kiiruga „eelkorjet”. Tänu sellele sain lõpuks siiski mõned kilod marju kokku ja tööpäeva lõpus maksti mulle palgaks 4 krooni. Ostsin 2 krooni eest jäätise, vaatasin mõtlikult oma vermetes käsi ja jalgu (vastupidiselt minu ootustele sisaldasid järelkorjet ootavad mustasõstrapõõsad rohkem ogasid kui marju) ja otsustasin, et enam ma palgatööd teha ei taha. Sealt sai alguse minu ettevõtja karjäär…

      Nimelt oli vanaisa leidnud uue töökoha – nüüd töötas ta spordibaasis valvurina. Kuna elasin suviti vanaisa pool, siis käisin tihti ta töö juures külas. Spordibaas asus kesklinnast paari kilomeetri kaugusel metsas, lisaks oli seal ka väike kämping. Ööbijate ja sportlaste jaoks oli avatud ka söögikoht nimega „Baar”. Kui ühel heal päeval aga baar järjekordselt maha põles ja spordibaasis polnud enam võimalik midagi söödavat saada, tekkiski mul mõte oma kodukaubamaja sinna kolida. Ostsin hulgilaost autotäie šokolaadi, Coca-Colat ja muud kraami ning panin baasi kämpingus oma putka püsti. Kuna suviti toimus seal suhteliselt sageli võistlusi, siis oli rahvast omajagu ja klientidest puudust ei olnud. Samas oli heaks õppetunniks see, et ise putkas müüjana töötades ei saa ma samal ajal sõpradega rannas või palli mängimas olla. Üritasin küll palgata enda asemele oma teismelist venda, kuid tema eelistas rahale rannas lõbutsemist. Seetõttu panin oma äri kuu aega hiljem siiski kinni. Teenitud kasum – kui ma ei eksi, siis veidi üle 3000 krooni – aitas mind aga oma esimeste aktsiainvesteeringute tegemisel.

      Sain järjekordsed õppetunnid.

      Ettevõte, kus ise pead 100 % ajast kohal olema, Sind rahaliselt vabaks ei tee.

      Häid töötajaid madala palgaga on raske leida.

      Snickersit müüa on siiski lõbusam ja tulusam kui teha mustasõstra järelkorjet.

      Järgmise sammuna otsisingi võimalust teenida raha samal ajal, kui ise klassiruumis istuma pean. Selleks tundus sobivat aktsiaturg. Nagu ka paljud teised minu põlvkonna Eesti investorid, alustasin oma karjääri Eesti Telekomi aktsiate esmapakkumisel osalemisega 1999. aasta veebruaris. Tegelikult aga võib minu kui investori stardipunktiks lugeda 1998. aasta juunikuud, kui leidsin Tartu Linnaraamatukogust Seppo Saario raamatu „100 igihaljast börsivihjet”. Laenutasin selle endale kogu suveks ja lugesin kolm korda järjest läbi. See oli kõige põnevam raamat, mida ma kunagi varem olin lugenud! Sellest hetkest alates üritasin läbi lugeda kõik investeerimisega seotud raamatud, millele ligi pääsesin. (Tartu Linnaraamatukogus polnud valik just suur!) Olin lummatud ideest, et igal firmal on mingi numbriline väärtus (aktsia hind), mis peaks justkui kirjeldama kogu ettevõtte, selle töötajate, sisekliima, mineviku, oleviku ja tuleviku väärtust. Üks number! Proovi oma parimat sõpra kirjeldada ühe numbriga, see on ju võimatu! Aga firmade puhul see toimib. Ja kes suudab selle numbri tulevikku kõige paremini ennustada, võib teenida palju raha! Otsustasin, et minust saab investor.

      11. ja 12. klassis kirjutasin kaks uurimistööd Tallinna börsi buumist (1996-1997) ja krahhist (1998. aasta). 1999. aastal avasin pangas väärtpaberikonto ja ostsin oma esimesed aktsiad – 217 Eesti Telekomi aktsiat esmasest pakkumisest hinnaga 85 krooni tükk. Raha laenasin suures osas isalt ja olin ise oma suveärist kõrvale pannud. Müüsin paari kuu jooksul kolmes osas keskmise hinnaga 110 eek/aktsia ja olin teeninud oma esimese börsikasumi! Olin kindel, et tean investeerimisest kõike ja minust on saamas uus börsijumal. Milleks rassida ja müüa Snickersit, kui börsilt tuleb raha justkui iseenesest! Laiendasin oma mängimist börsil ja ostsin, müüsin (ning kahetsesin) erinevaid aktsiaid (Hansapank, Eesti Näitused, Estiko, EMV, Viisnurk) Ka sõbrad hakkasid oma raha mulle usaldama…

      Paraku polnud kõik siiski nii lihtne ja roosiline. Nagu algajad ikka, maksin ka mina päris korraliku kooliraha. Gümnaasiumiõpilasena tuli mul aktsiate ostmiseks kasutada vahetunde, mil kõik kooli arvutid olid hõivatud ja vahel ei õnnestunudki löögile pääseda. Sageli juhtus, et aega oli tehingu tegemiseks minimaalselt, sest tunni alguskell oli juba kõlanud. Ühe meeldejäävama juhtumina ostsin kogemata Hansapanga aktsia asemel EMV aktsiat, sest olin kiiruga valinud rippmenüüst vale ettevõtte ega vaadanud ka hiljem orderit üle. EMV osteti väikese kasumiga börsilt välja, Hansapanga aktsia hind aga mitmekordistus.

      Uus kasulik õppetund tuli veidi aega hiljem. Investeerisin enda ja paari klassikaaslase raha Tallinna Farmaatsiatehase aktsiasse ja kaotasime paari kuuga ligi poole rahast. Sõbrad nüüd enam investeerida ei tahtnud. See lugu on mul hästi meeles – nimelt viis Tallinna Farmaatsiatehas 1999. aasta mai alguses läbi tagurpidi spliti: aktsiate arvu vähendati ja tänu sellele aktsia hind tõusis, kuigi ettevõtte väärtus tegelikult vähenes. Mina polnud kahjuks seda uudist lugenud ja ühel heal hommikul avastasin, et aktsia hind on 50 % plussis. Loomulikult panin ma kõik aktsiad kiiruga müüki. Kontol näitas veel vana koguse aktsiaid, nii et tundus, justkui oleksime saanud suure kasumi. Minu klassivend, kes oli aktsiatesse paigutanud paar tuhat krooni – mis, nagu hiljem selgus, olid salaja isalt võetud –, hüppas rõõmust üles-alla ja tegi pärast kooli kõigile poes välja. Kui aga hakkasin asja lähemalt uurima, siis avastasin uudise ja sain aru, et tegelikult olime me hoopis umbes poolest rahast ilma jäänud. Mäletan siiamaani oma klassikaaslase nägu kui ma julgesin talle öelda, et tegelikult me mitte ei võitnud, vaid kaotasime poole oma rahast. Sellega ka meie sõprus lõppes. Loo moraal: ära investeeri ei isalt varastatud ega sõprade raha. Tegelikult, ära üldse investeeri seda raha, mida Sa kaotada ei saa!

      2000. aastal ülikooli õppima minnes olin kahe vahel, kas valida Tartu Ülikooli majandusteaduskond või Tallinna Estonian Business School. Otsustavaks sai asjaolu, et tänu headele riigieksami tulemustele sain EBSi 100 %-lise stipendiumi. Mõtlesin, et Tartu Ülikooli võin ma alati hiljem ka riigi raha eest astuda, aga stipendiumit ei pruugi enam saada. Lisaks meeldis mulle idee, et saan minna vanematest eraldi teise linna elama. Kuna õppelaenu polnud õppemaksu jaoks vaja, siis panin selle Hansapanga aktsiasse ja keskendusin spekuleerimise asemel õppimisele. EBSi raamatukogus oli investeerimisteemalisi raamatuid oluliselt rohkem ja nende kõikide läbitöötamine võttis mul aega mitu aastat. I kursusel tegin kaastööd ajalehele Äripäev, kirjutades investeerimisteemalisi artikleid. Veidi hiljem töötasin projektipõhiselt LHVs, kus minu ülesandeks oli kirjutada, peamiselt siiski tõlkida, biotehnoloogiaga seotud uudiseid. Tagantjärele mõeldes tundub see väga naljakas, sest tegelikult ei jaganud ma sellest teemast suurt midagi. Olin mõnda aega seotud ka sellise ettevõtmisega nagu Investor.ee, kuhu kirjutasin ettevõtete tutvustusi ja turuülevaateid. Hiljem kirjutasin artikleid portaalile Pwc.ee.

      Pärast esimest ülikooliaastat kandideerisin 2001. aasta suveks investeerimispanga Suprema analüütikuks, kuid sinna mind tööle ei võetud. Mu edasine karjäär sai hoopis teise suuna järgmise aasta kevadel, kui ma kuulsin võimalusest minna suvevaheajal USA-sse raamatuid müüma ja taskuraha teenima. Kuna parimad olevat teeninud seal astronoomilisi summasid – keegi Timo Rein suvega enam kui 100 000 krooni –, siis otsustasin ka proovida. Tööviisa ja lennupiletite peale läks ligikaudu 40 000 krooni, nii et panin oma Hansapanga aktsiad müüki ja vahetasin investori karjääri ajutiselt müügimehe karjääri vastu.

      Susserdasin küll vaikselt investeerimisega edasi, ostes igasuguseid СКАЧАТЬ