Kinnisvaraga rikkaks saamise õpik.Teadmised kinnisvarast, mis aitavad sul saavutada rahalist vabadust!. Jaak Roosaare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ eesmärgiks seadsin – normaalne 3-toaline miljoniga. Vahepeal tundus see Tallinnas juba lausa mõeldamatuna, kuid eks masu on teinud oma töö. Aga kui meie seiklused kokku võtta, siis võib järeldada järgmist:

      • Normaalsed korterid ostetakse turult kiiresti ära ja päris sageli sularaha eest.

      • Maaklerite pädevus kõigub seinast seina – on ikka ka selliseid, et võtab oigama.

      • Korteri ostmine on ikka päris vaevarikas ja tüütu protsess.”

      Kui alustada algusest, siis müüsime 2008. aasta kevadel oma Tartu Annelinna kehvas seisus oleva ühetoalise 490 000-ga maha. Tagantjärele tarkusena oli see päris õige tegu ja ajastus. Kuid tasapisi hakkas „seljakoti otsas” elamine närvidele käima ja minu meelest oleks õige hoida kinnisvara/pabervara tasakaalus. Seega hakkasime sellest suvest alates veidi tõsisemalt Eesti kinnisvaraturul ringi vaatama. See oli juba omaette naljakas protsess – alustasime Kuusalu valla palkmajadest ja lõpetasime Hiiumaa suvilate ja Tallinna kesklinna korteritega. Lõpuks jõudsime siiski järeldusele, et kuni meie suvekuud mööduvad Eestist eemal, pole erilist mõtet endale maja soetada. Seega jätsime majade müügikuulutused rahule (paar korda ma siiski piilusin ja tundus, et just majad on nüüd hakkanud kõvasti odavamaks minema).Korteri asukoha valik oli ka päris paras pähkel. Alustasime Kadrioruga – hea rulluisutama minna, lähedal Maria töökohale ja mõnus roheline kant. Sealt jõudsime välja Kesklinna, Põhja-Tallinnasse, Nõmmele ja Piritale. Oktoobri lõpuks vaatasime juba kortereid kogu Tallinnas, välja arvatud padulasnamäe.

      Ka korteri suuruse paikapanek ei tulnud kergelt. Ühelt poolt oli meie jaoks oluline, et oleks koht kontorilaua jaoks ja ehk ka tulevikule mõeldes omaette tuba lapsele. Nii et alguses vaatasime kolmetoalisi ja suuremaid. Seejärel avastasin aga, et ka paljud kahetoalised korterid on päris ruumikad. Sealt jõudsime jälle tagasi mõtte juurde, et parem siis juba osta kolmetoaline, et seal oleks tulevikus ka lapsele ruumi.

      Hinna osas alustasime miljoniga, käisime vahepeal ka kahe ja poole miljoni peal mõttega ära, kuid otsustasime siiski, et meelerahu ja pangaorjuse puudumine kaalub mõned lisaruutmeetrid üles. Nii et tagasi miljoni juurde.

      Esimene korter, mida vaatama käisime, asus Nõmmel ja maksis 1,3 miljonit. Tegemist oli 2003. aastal ehitatud viiekorterilise kivimajaga. Korter oli 92 m² suurune ja kolmetoaline. Maakleriks oli ülemeigitud ja neete täis neiu, kes ei huvitunud ei meist ega ka korterist. Kogu sisustus tundus üsna nõme – oleksime pidanud uuendama kööki ja ehitama uue vannitoa. Samas oli korteril olemas saun ja päris suur keldriboks (selgus et 20 m² korterist oli seesama boks – elamispind ise oli seega siiski 72 ruutmeetrit). Läksime sealt minema mõttega, et päris ideaalne see korter ei olnud, kuid väga hull ka mitte. Ruutmeetri hind oli tegelikult päris hea. Tegime pakkumise 1,2 miljonile ja maakler enam tagasi ei helistanud. Ilmselt müüdi siiski kõrgema hinnaga kellelegi teisele maha.

      Siis hakkasime Nõmme asemel Kadriorule silma viskama – läksime koos ühe seal elava tuttavaga vaatama ühte enam kui 70 m² suurust korterit Vesivärava tänaval, mis oli vaid paar maja meie sõbra korterist edasi. Maakler oli lahe ja jutukas kuldketiga poiss Silvar, viskas nalja ja oli muidu muhe vend. Maja oli ilus, äsja renoveeritud ja puha. Korter asus esimesel korrusel ja keldris oli kontor ja saunaruum. Tegime siis ukse lahti ja selgus üllatav tõsiasi – kuulutuses 4-toalisena välja reklaamitu oli tegelikult 1-toaline lisanditega! Nimelt oli esimesel korrusel üks suur ruum, kus asus nii köök, elutuba kui ka magamisvoodi! Lisaks veel väike dushinurk ja panipaik! Naine, kes korterit tutvustas, väitis, et nemad elavad korteris lausa viiekesi. Meile Mariaga tundus see isegi kahe inimese jaoks kitsas, aga läksime allkorrusele ka. See oli väga lahe – mehel oli seal oma firmale tehtud väike töönurk – kontor, siis oli üks nelja seinaga magamisboks ja tühi ruum, kuhu omanik lubas tõsistele ostjatele sauna ehitada. Ilus korter, odavad kommukad (oma gaasiküte), aga elamiseks ei sobi. Kuidas sa teed samaaegselt süüa ja vaatad magamistoas telekat? Hind oli 1,6 miljonit, aga oleks saanud osta ka 1,4 miljoniga. Otsustasime edasi vaadata.

      Kolmandaks käisime vaatamas Vase tänaval asunud 2-toalist 60 m² korterit. Maja ise oli veel renoveerimisel, aga korter oli päris uhke. Ja maksis vaid 1,05 miljonit krooni. Maakler oli ka sootuks teisest klassist, Re/Max-i mees, surus kätt, tegi nalja ja üritas isegi tehingut sulgeda („kui nüüd saaks miljoniga, kas siis võiks homme juba tehingule alla kirjutada?”). Korter nägi hea välja, mulle meeldis saun ja suur vannituba. Aga Maria nägu muutus iga minutiga järjest tõsisemaks. Kui majast välja läksime, hakkas Maria autos nutma ja pidasime maha korraliku sõnasõja – mulle korter meeldis ja hind tundus hea, Maria aga väitis, et tegu on kõige koledama sinise köögi ja vanakooli plaatidega vannitoaga. Hakkasin esimest korda (see ei jäänud viimaseks!) mõtlema, et tahaksin hoopis üürikorteris edasi elada. Otsustasime olukorda natuke seedida ja muid kortereid ka vaadata. Maakler andis kaasa ilusa broshüüri ja lubas omanikuga läbi rääkida. Käisin ise vahepeal nädalasel reisil Kreetal ja otsustasime siis miljoniga pakkumise teha. Helistasin maaklerile ja tuli välja, et keegi oli juba 1.05 miljonit pakkunud. Pulss läks kiiremaks ja tekkis tahtmine üle pakkuda, aga suutsin ennast siiski tagasi hoida. Maakler oli vähemalt normaalne.

      Paar nädalat hiljem käisime vaatamas üht ökokorterit Herne tänaval, mille oli meile tuttava soovitusel leidnud üks UusMaa kinnisvarabüroo maakler. Olin väga skeptiline, sest tegemist oli alla 50 m² suuruse kahetoalise korteriga, ilma saunata ja selle eest küsiti 1,4 miljonit. „No siis oleks võinud juba selle Vase tänava oma võtta!” oli mu esimene mõte. Läksime kohale, vihma sadas, maja hoov oli porine ja maja ümber oli päris karm liiklus. Omanikud ise olid aga lahedad ja maakler oli ka tore. Seest tundus korter palju ilusam kui väljast, oli tunda, et omanikud olid seda hingega teinud. Aga see öko oli meie jaoks ikka veidi liig – aknad olid katkiste klaasidega teisest maailmasõjast (lasevad hästi hingata!), seinad olid õlgedest (öko kohupiimavärv) ja köök oli ka päris pisikene. Ütleme nii, et kui oleks selle korteri saanud osta 900 tuhande krooniga, oleks võinud mõelda, aga 1,4 miljonit krooni oli ikka liig mis liig.

      Aeg läks ja meie korteriotsingutest olid teadlikud juba päris paljud sõbrad. Ja nii saingi ühel hommikul postkasti emaili tuttavalt, kes soovitas meile üht imeilusat korterit Wismari tänaval. Kahel korrusel, keldris saun ja puhketuba – piltidel päris lahe. Aga korter oli seest tühi, nii et otsustasime igaks juhuks enda tuttava ehituseksperdi Kalle kaasa kutsuda. Kohapeal tuli välja, et Wismari tänav ei täheda veel vanalinna lähedust – tänava teine ots ulatus Kristiine keskuseni välja. Seal siis see korter asuski. Tuli välja, et terve maja oli müügis, seal oli varem olnud mingi kontor ja nüüd müüdi seda elamispinnana. Meile oli esialgu huvi pakkunud 1 490 000 krooni maksev korter. See aga tundus lähemal vaatlusel kuidagi kole krõblakas ja „küprokilikult” renoveeritud. Keldrikorrus nägi ka suhteliselt kehvake välja. Kui veel Kalle hakkas päikesevalguse suhtes huvi tundma, selgus, et selles korteris me kunagi valgust ei näeks. Läksime siis üle ukse üht teist korterit vaatama – 1,7 miljonit maksvat, kui ma ei eksi. See oli päris ägeda keldrikorrusega, seal oli lausa kaks puhkeruumi ja suur saun. Aga ülemisel korrusel ei olnud sobivat kohta köögi jaoks. Kalle laitis ka selle korteri maha ja läksime sama targalt minema.

      Järgmisena käisime vaatamas üht korterit Pirital, kohe meie lemmik-rulluisuraja kõrval Lillepi pargi juures. See oli 60 m² suurune kahetoaline korter. Kuulutusse oli muidugi korteri suuruseks pandud 74 m², aga osa sellest oli rõdu ja teine osa keldriboks. Olime jälle suhteliselt skeptilised, uus steriilne maja ja terve ala oli kortermaju täis ehitatud. Aga korter ise oli väga ilus ja müüja oli muhe venelane, kes veidi ka eesti keelt purssis. Maaklerit ei olnudki, mees ütles, et saab ise ka hakkama. Iga asi korteris oli olnud eritellimus, kõige kallim või siis erakordne. Oli ilus küll. Ja rõdu oli suur ja mõnus. Aga maksta 1,5 miljonit krooni kahetoalise korteri eest tundus veidi narr, eriti pärast seda, kui olime lasknud käest võimaluse osta 1 miljoni krooniga sarnane korter kesklinna.

      Hakkasime juba igasugust lootust kaotama, СКАЧАТЬ