Hüpnotisöör. Lars Kepler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ töötab neljandat aastat jälitusosakonna inspektorina ja on seadnud eesmärgiks lõpetada juuraõpingud enne kolmekümneaastaseks saamist.

      Nüüd esitab Petter summutatud häälel Magdalenale küsimusi teenistusrelva valiku ja selle kohta, kui tihti ta püssirauda vahetab, et vintsooned praeguseks kulunud on. Petteri kohmakaid kahemõttelisusi tähele panemata räägib Magdalena, et peab tulistatud laskude üle üksikasjalikku arvet.

      “Aga sulle meeldivad suured riistad – või kuidas?” ütleb Petter.

      “Ei, tähendab, ma kasutan Glock 17,” vastab Magdalena. “Kuna see saab hakkama kaitseväe 9-millimeetrise laskemoonaga.”

      “Kas sa ei kasuta mitte seda Tšehhi oma…”

      “Kasutan küll… aga pigem siis m39B-d,” kostab naine.

      Mõlemad sisenevad koosolekusaali, istuvad kohtadele ja tervitavad Joonat.

      “Ja Glocke on ju ka püssirohugaasi väljutusavadega otse sihiku kõrval,” jätkab naine. “Vähendab tagasilööki nii kuradimoodi ja järgmine lask tuleb kiiremini.”

      “Millest Muumitroll mõtleb?” küsib Petter.

      Joona naeratab malbelt ja tema helehallid silmad muutuvad lausa jäiselt selgeks, kui ta kostab oma laulva soome aktsendiga:

      “Et sellel pole mingit tähtsust ja et otsustavaks saavad hoopis muud asjad.”

      “Nii et sinul pole laskurivõimeid vajagi,” irvitab Petter.

      “Joona on hea laskur,” lausub Magdalena Ronander.

      “Iga asja peale mihkel,” ohkab Petter.

      Magdalena ignoreerib Petterit ja pöördub hoopis Joona poole.

      “Kompenseeritud Glocki kõige suurem eelis on see, et pimedas pole püssirohugaase raua suudmest näha.”

      “Täitsa õigus,” ütleb Joona tasakesi.

      Magdalena paistab rõõmus, kui ta oma musta nahkmapi lahti teeb ja pabereid lehitsema hakkab. Siseneb Benny, võtab istet, silmitseb kõiki, lööb labakäe raskelt lauale ja naeratab seejärel laialt, kui Magdalena Ronander talle ärritatud pilgu heidab.

      “Ma võtsin selle Tumba juhtumi,” ütleb Joona.

      “Mis juhtum see on?” küsib Petter.

      “Terve pere pussitati surnuks,” kostab Joona.

      “Meil pole sellega mingit pistmist,” ütleb Petter.

      “Ma arvan, et tegemist võib olla sarimõrvari või vähemalt…”

      “Kuule, lõpeta ükskord ära,” katkestab teda Benny, vaatab Joonale otsa ja lööb peoga uuesti vastu lauda.

      “See oli kõigest arveteõiendamine,” jätkab Petter. “Laen, võlad, mängurlus… Tüüp oli Solvalla kihlveokontorites tuntud mees.”

      “Mängusõltlane,” kinnitab Benny.

      “Ta laenas raha kohalikelt kriminaalringkondadelt ja pidi selle eest tasuma,” lausub Petter kokkuvõtlikult.

      Ruumis jääb vaikseks. Joona joob natuke vett, nopib üles mõned võileivaraasukesed ja pistab suhu.

      “Mul on selle loo osas mingi tunnetus,” lausub ta summutatult.

      “Siis pead paluma üleviimist teise osakonda,” ütleb Petter naeratades. “Riigikrimil pole sellega mingit pistmist.”

      “Minu meelest on.”

      “Mine Tumba muposse tööle siis, kui seda juhtumit tahad,” ütleb Petter.

      “Ma kavatsen seda mõrvalugu uurida,” jääb Joona kangekaelseks.

      “Selliseid asju otsustan mina,” vastab Petter.

      Ilmub Yngve Svensson ja võtab istet. Tal on geeliga üle pea kammitud juuksed, silmade all sinihallid rõngad, lõua otsas punakas habemeoras ja seljas alati kortsuline musta värvi ülikond.

      “Yngwie,” ütleb Benny rahulolevalt.

      Yngve Svensson on organiseeritud kuritegevuse alal üle terve maa üks tippeksperte, vastutab analüüsisektsiooni eest ja kuulub rahvusvahelise politseikoostöö üksuse koosseisu.

      “Yngve, mis sa Tumba kohta kostad?” küsib Petter. “Sa viskasid vist äsja pilgu peale?”

      “Jah, paistab olevat mingi kohalik värk,” vastab too. “Võlgade sissenõudja sõidab maja juurde. Pereisa oleks pidanud sel ajal juba kodus olema, aga oli tol õhtul jalgpallikohtunikuks läinud. Sissenõudja on korraga ilmselt nii speed’i kui ka rahusteid võtnud, on tasakaalutu ja stressis ning millestki provotseeritud, ründab swat-noaga tervet perekonda, et meest üles leida, ja kuigi need räägivad raudselt, kuidas lugu on, läheb tüüp täiesti segi ja tapab kõik ära, enne kui spordiplatsi juurde sõidab.”

      Petter irvitab parastavalt, joob paar suurt lonksu vett, röhatab pihku, vaatab Joona poole ja küsib:

      “Mis sa selle seletuse peale ütled?”

      “Kui see täitsa vale poleks, kõlbaks ehk üsna hästi,” kostab Joona.

      “Ja mis sel viga on?” küsib Yngve sõjakalt.

      “Mõrvar tappis kõigepealt mehe jalgpalliväljakul,” vastab Joona rahulikult. “Seejärel sõitis maja juurde ja tappis ära ülejäänud.”

      “Ja siis pole võlgade sissenõudmisest enam juttugi,” lausub Magdalena Ronander.

      “Vaatame, mida lahkamine näitab,” pobiseb Yngve.

      “See näitab, et mul on õigus,” kostab Joona.

      “Idioot,” ohkab Yngve ja topib huule alla kaks portsu põsktubakat.

      “Joona, sa ei saa seda juhtumit,” ütleb Petter.

      “Saan aru jah,” ohkab too ja tõuseb laua tagant.

      “Kuhu sa lähed – meil on koosolek,” ütleb Petter.

      “Ma pean Carlosega rääkima.”

      “Mitte sellest asjast.”

      “Siiski,” vastab Joonas ja lahkub ruumist.

      “Püsi paigal,” käsutab Petter. “Muidu ma pean…”

      Joona ei kuula tema ähvardusi, sulgeb lihtsalt enda järel ukse ning läheb mööda koridori edasi, öeldes tere Anjale, kes küsival ilmel üle arvutiekraani tema pilku kohtab.

      “Kas sa polegi koosolekul?” küsib Anja.

      “Olen küll,” vastab Joona ja liigub edasi lifti poole.

      Kuuendal korrusel asub riikliku politseiameti koosolekusaal ja kantselei, kus istub Carlos Eliasson, riikliku kriminaalpolitsei ülem. Uks seisab irvakil, kuid on nagu tavaliselt rohkem kinni kui lahti.

      “Sisse, СКАЧАТЬ