Hüpnotisöör. Lars Kepler

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võtmed välja. Korterisse jõudes keerab ta ukse lukku, läheb vaaruval sammul elutuppa, püüab ülerõivaid seljast võtta, kuid kaldub kogu aeg paremale ja käib äärepealt pikali.

      Ta paneb teleka käima ja satub Rootsi kliinilise hüpnoosi ühingu esimehele telestuudios. Erik tunneb teda väga hästi, ta on näinud paljusid kolleege tema kõrkuse ja karjäärihimu pärast kannatamas.

      “Me arvasime Barki enda hulgast välja kümme aastat tagasi, ja ta ei ole meie ühingus teretulnud,” ütleb esimees naeratades.

      “Kas see vahejuhtum määrib hüpnoosi kui tõsise ravimeetodi head nime?

      “Kõik meie liikmed peavad kinni rangetest eetikareeglitest,” vastab ühingu esimees üleoleva hääletooniga. “Ja muide, Rootsimaal kehtivad ka seadused soolapuhumise vastu.”

      Erik võtab kohmakate liigutustega riided seljast, istub diivanile ja puhkab, avab taas silmad, kuuldes telekast vilet ja lastehääli. Koolihoovis päikese käes näeb ta Benjamini. Tema kulm on kortsus, ninaots ja kõrvad punased, õlad üles tõstetud ja paistab, et tal on külm.

      “Kas su isa on sind kunagi hüpnotiseerinud?” küsib reporter.

      “Mis? Eh… ei, muidugi et ei ole…”

      “Kust sa seda tead?” katkestab reporter. “Kui ta on sind hüpnotiseerinud, siis pole ju kindel, et sa seda ise tead?”

      “Ei, seda muidugi,” irvitab Benjamin, üllatunud reporteri pealetükkivusest.

      “Mis tunne sul oleks, kui tuleks välja, et ta on seda teinud?”

      “Mina ei tea.”

      Benjamini põsed punetavad nüüd päris korralikult.

      Erik lülitab teleka välja ja läheb magamistuppa, tõmbab püksid jalast ja paneb papagoiga karbikese öökapi sahtlisse.

      Ta ei taha mõelda sellest igatsusest, mis ärkas temas Josef Eki hüpnotiseerides, talle sinise mere sügavusse järgnedes.

      Erik heidab voodi, sirutab käe öökapil seisva veeklaasi poole, kuid uinub, enne kui jõuab juua võtta.

      Ta ärkab, mõtleb uneseguses seisundis omaenda isale, kui see lastepidudel esines, iseõmmeldud keep seljas, higi nirisemas mööda põski. Ta tegi õhupallikujusid ja tõmbas seest õõnsast jalutuskepist välja sulgedest lilli. Vanast peast, olles Sollentuna majast juba vanadekodusse kolinud, sai ta kuulda Eriku tööst hüpnoositeraapia alal ja tahtis temaga koos tuua lavale tsirkusenumbri. Tema ise meistertaskuvarga ja Erik estraadihüpnotisöörina, kes paneks rahva laulma Elvise ja Zarah Leanderina.

      Korraga lööb ta selgeks ja virgeks, kujutledes Benjamini kooliõuel, klassikaaslaste ja õpetajate, telekaamerate ja naerusuise reporteri ees külmetamas.

      Erik tõuseb istuli, tunneb, kuidas valu kõhtu kõrvetab, võtab öökapilt telefoni ja helistab Simonele.

      “Simone Barki galerii,” vastab naine.

      “Tere, mina olen,” ütleb Erik.

      “Oota üks sekund.”

      Ta kuuleb, kuidas Simone kõnnib mööda puidust põrandat ja suleb oma selja taga kontoriukse.

      “Mis toimub?” küsib naine. “Benjamin helistas ja…”

      “Meedias läks nõiajaht lahti ja…”

      “Ma mõtlen,” katkestab naine, “et mida sa teinud oled?”

      “Arst, kes patsiendi eest vastutab, palus mind teda hüpnoosi viia.”

      “Aga end hüpnoosi all mõrvas süüdi tunnistada on…”

      “Kuula mind,” katkestab nüüd Erik omakorda. “Suudad sa?”

      “Jah.”

      “See ei olnud mingi ülekuulamine,” alustab Erik.

      “Pole ju mingit tähtsust, kuidas nimetada…”

      Ta jääb vait. Erik kuuleb tema hingamist.

      “Vabandust,” ütleb naine vaikselt.

      “See ei olnud ülekuulamine, politseil oli vaja mõrvari tundemärke, ükskõik mida, sest nad arvasid, et ühe tüdruku elu sõltub sellest informatsioonist, ja arst, kes tol hetkel patsiendi eest vastutav oli, otsustas, et risk poisi tervisele on piisavalt väike.”

      “Aga…”

      “Meie arvasime, et poiss on ise ohver, ja püüdsime üksnes tema õde päästa.”

      Ta vakatab ja kuuleb Simone hingamist.

      “Mida sa teinud oled?” ütleb naine seejärel õrnusega hääles.

      “Kõik saab korda.”

      “Saab või?”

      Erik läheb kööki, lahustab vees kihiseva peavalutableti ja loputab maohaavade-vastase rohu selle magusa vedelikuga alla.

      14

      Neljapäeva õhtu, kümnes detsember

      Joona vaatab välja tühja pimedasse koridori. On õhtu, kell on kohe kaheksa, tervest osakonnast on majja jäänud ainult tema. Kõigil akendel säravad advenditähed ning elektriküünlajalad tekitavad mustadel klaasidel peegeldudes enda ümber pehme ümara topeltsära. Anja on asetanud tema kirjutuslauale kausi jõulumaiustega, ja ta sööb neid kaugelt liiga palju, kirjutades Evelyni ülekuulamisprotokollile oma kommentaare.

      Pärast Evelyni esimeste valede ilmsikstulekut oli prokurör üllitanud kinnipidamisotsuse. Ta oli informeerinud tüdrukut mõrvakahtlusest ja õigusest advokaadi abile. Seoses kinnipidamisega kohustus eeluurimine teatama kolme päeva jooksul oma otsusest asi kohtusse anda. Neil pidi olema tema vastu kas piisavalt kaalukaid asitõendeid, et kohus peaks tema süüd vähemalt tõenäoliseks, või tuli ta vabaks lasta.

      Joona teab väga hästi, et Evelyni vale ei tõesta sugugi tingimata tema süüd, kuid annab neile kolm lisapäeva, et uurida, mida tüdruk varjab ja miks ta seda teeb.

      Ta prindib protokolli välja, paneb väljuva posti prokuratuuri minevate saadetiste hulka, vaatab, et püstol oleks korralikult relvakapi lukustatud, sõidab siis liftiga alla, lahkub politseimajast ja istub autosse.

      Fridhemsplani juures hakkab Joona telefon helisema, kuid mingil põhjusel ei saa ta seda mantlitaskust välja. See on taskus oleva augu kaudu voodri vahele libisenud. Valgusfoor läheb roheliseks ja tema taga olevad autod hakkavad tuututama. Ta sõidab krišnaiitide restorani ees asuvasse bussipeatusesse, raputab telefoni välja ja helistab tagasi.

      “Siin Joona Linna – sa helistasid mulle äsja.”

      “Jah, väga hea,” ütleb politseiassistent Ronny Alfredsson. “Me ei tea täpselt, mida peale hakata.”

      “Kas rääkisite Evelyni poisi Sorab Ramadaniga?”

      “Nii hästi meil ei läinud.”

      “Töö juurest vaatasite?”

      “Mitte СКАЧАТЬ