Ja mägedelt kajas vastu. Khaled Hosseini

Чтение книги онлайн.

      „Sinu õe lapsed on ilusad.“ Nila võttis päikeseprillid eest ja tupsutas silmi.

      Ma kaalusin hetkeks, mida teha, otsustades alguses vaikida. Aga naine oli minu juuresolekul nutnud ja sellise hetke intiimsus nõudis lahkeid sõnu. Ma laususin hellalt: „Te saate varsti ka endale lapsed, bibi sahib. Inšallah, Jumal kannab selle eest hoolt. Oodake vaid.“

      „Ma ei usu, et kannab. Isegi tema ei saa midagi teha.“

      „Muidugi saab, bibi sahib. Te olete väga noor. Kui tema seda soovib, siis see juhtub.“

      „Sa ei saa aru,“ lausus ta väsinult. Ma ei olnud teda kunagi nii väsinult, nii kurnatult näinud. „Seda pole. Indias roogiti see kõik minust välja. Ma olen seest tühi.“

      Selle peale ei osanud ma midagi öelda. Ma tahtsin tema kõrvale tagaistmele pugeda, ta oma kaissu haarata ja teda suudlustega lohutada. Enne kui ma aru sain, mida ma tegin, olin käe taha sirutanud ja tema käe pihku võtnud. Arvasin, et ta tõmbub tagasi, aga tema sõrmed pigistasid minu kätt tänulikult ja me istusime seal autos teineteisele otsa vaatamata, silmitsedes enda ümber tasandikku, mis oli kollane ja kõrbenud, ulatudes silmapiirist silmapiirini, kuivanud kuivenduskraavidest vaoline, siin-seal põõsad, kivirahnud ja elumärgid. Ma vaatasin mägesid ja elektriposte, Nila käsi minu käes. Minu pilk järgis kauguses liikuvat veoautot, mille sabas oli tolmupilv, ja ma oleksin rõõmuga seal pimeduse saabumiseni istunud.

      „Vii mind koju,“ ütles ta viimaks, lastes mu käest lahti. „Ma lähen täna vara magama.“

      „Jah, bibi sahib.“ Ma köhisin hääle puhtaks ja lükkasin pisut väriseva käega esimese käigu sisse.

      Nila läks magamistuppa ega lahkunud sealt mitu päeva. See polnud esimene kord. Mõnikord tõmbas ta tooli oma ülakorrusel asuva magamistoa akna alla ning istus seal suitsetades, ühte jalga kõlgutades ja tühja pilguga aknast välja vaadates. Ta ei rääkinud sõnagi. Ta ei võtnud magamisriideid seljast. Ta ei pesnud ennast ega hambaid ega kamminud juukseid. Seekord ta ka ei söönud ning just see tekitas härra Wahdatis ebaharilikku ärevust.

      Neljandal päeval koputati väravale. Ma tegin selle korralikult pressitud ülikonna ja läikivate kingadega pikale eakale mehele lahti. Temas oli midagi aukartust äratavat ja üsna peletavat, mitte selles mõttes, et ta oleks seal ähvardavalt kõrgunud, vaid sellepärast, et ta vaatas minust otse läbi, hoidis oma poleeritud keppi mõlemas käes, nagu oleks see valitsuskepp. Ta ei olnud veel sõnagi lausunud, aga ma tajusin juba, et ta on mees, kes on harjunud, et talle kuuletutakse.

      „Mu tütar ei tunne end vist hästi,“ sõnas ta.

      Nii et ta oli Nila isa. Ma ei olnud temaga kunagi varem kohtunud. „Jah, sahib. Kardan, et see on tõsi,“ ütlesin ma.

      „Siis astu kõrvale, noormees.“ Ta trügis minust mööda.

      Leidsin endale aias tegevust, raiudes pliidi alla puid. Kohalt, kus ma töötasin, avanes mulle selge vaade Nila magamistoa aknale. Akna raamide vahel oli näha ettepoole kummardunud isa, kes oli Nilale lähemale läinud, üks käsi tütre õlale surumas. Nila näol oli selline ilme nagu inimestel, kui neid on ehmatanud järsk vali heli, näiteks ilutulestikurakett või äkilises tuuletõmbuses kinni prantsatanud uks.

      Tol õhtul ta sõi.

      Paar päeva hiljem kutsus Nila mind sisse ja ütles, et korraldab peo. Kui härra Wahdati oli vallaline, korraldati majas pidusid harva, kui üldse kunagi. Pärast seda, kui Nila sisse kolis, korraldas ta neid kaks või kolm korda kuus. Peole eelneval päeval andis Nila mulle alati üksikasjalikud juhtnöörid selle kohta, milliseid suupisteid ja roogi ma valmistama pean, ning mina sõitsin turule vajalikku kraami ostma. Nende seas oli peamine asi alkohol, mida ma polnud kunagi varem hankinud, sest härra Wahdati ei joonud – kuigi tema põhjused polnud kuidagi seotud usuga, talle lihtsalt ei meeldinud alkoholi mõju. Kuid Nila oli hästi tuttav teatud asutustega – apteekidega, nagu ta neid naljatledes kutsus –, kus sai minu kahekordse kuupalgaga võrduva summa eest osta pudeli ravimit. mul olid selle ülesande täitmise suhtes vastandlikud tunded, sest ma võimaldasin nii pattu teha, aga nagu alati, oli Nilale heameele valmistamine kõigest tähtsam.

      Te peate aru saama, härra Markos, et kui meil Shadbaghis peod olid, olgu siis pulmad või ümberlõikuse tähistamiseks, toimusid need kahes majas, üks pidu oli naistele, teine meile, meestele. Nila pidudel suhtlesid mehed ja naised omavahel. Enamikul naistest oli nagu Nilalgi seljas kleit, mis laskis käsivartel tervenisti välja paista ja mille alt nägi ka suurt osa jalgadest. Nad suitsetasid ja jõid, klaasid olid pooleldi täidetud värvitu või punase või vasekarva alkoholiga, nad rääkisid nalju ja naersid ja puudutasid vabalt meeste käsivarsi, kes, nagu ma teadsin, olid abielus mõne teise ruumis viibijaga. Mina pakkusin väikestelt vaagnatelt bolani’t ja lola kabob’i, liikudes suitsuse ruumi ühest otsast teise, ühe külaliste seltskonna juurest teise juurde, samal ajal kui grammofoniplaat mängis. See ei olnud Afganistani muusika, vaid midagi, mida Nila nimetas džässiks, selline muusika, mida, nagu ma aastakümneid hiljem teada sain, ka teie väga hindate, härra Markos. Minu kõrvadele kõlasid suvalised klaverinoodid ja kummaline puhkpillide huilgamine harmooniata kaosena. Kuid Nila armastas seda ning ma kuulsin pidevalt, kuidas ta külalistele ütles, et nad kohe peavad seda või toda lindistust kuulma. Nila hoidis kogu õhtu klaasi peos ja tõstis palju rohkem seda, kui maitses toitu, mida ma serveerisin.

      Härra Wahdati ei püüdnud eriti külalistega suhelda. Ta oli kohusetundlikult ringi käinud, aga enamasti hõivas ta ühe nurga, tühi pilk silmis, keerutas klaasis karastusjooki ning naeratas viisakalt, kinnise suuga, kui keegi temaga rääkis. Ja nagu talle kombeks, leidis ta ettekäände lahkumiseks, kui külalised hakkasid paluma, et Nila oma luuletusi ette loeks.

      See oli minu kõige lemmikum osa õhtust. Kui ta alustas, leidsin alati mingi tegevuse, et lähedal olla. Seal ma siis seisin, paigale tardunud, käterätik käes, kikitades kõrvu. Nila luuletused ei meenutanud ühtegi neist, millega mina olin üles kasvanud. Nagu te hästi teate, armastame meie, afgaanid, oma luulet. Isegi kõige harimatumad meie seast oskavad peast Hafizi või Hajjami või Saadi värsse deklameerida. Kas mäletate, härra Markos, kuidas te rääkisite mulle eelmisel aastal, kui väga te afgaane armastate? Ja mina küsisin, miks, ja teie naersite ja ütlesite: Sest isegi teie grafitikunstnikud piserdavad seintele Rumi luulet.

      Kuid Nila luuletused trotsisid traditsioone. Need ei järginud ühtegi olemasolevat värsimõõtu ega rütmipilti. Ega rääkinud tavapärastest asjadest, puudest ja kevadlilledest ja bülbülidest. Nila kirjutas armastusest ning armastuse all ei mõtle ma Rumi või Hafizi sufismilikke igatsusi, vaid kehalist armastust. Ta kirjutas armastajatest, kes sosistasid üle padja ja puudutasid teineteist. Ta kirjutas naudingust. Ma ei olnud kunagi varem kuulnud, et mõni naine oleks selliseid sõnu kasutanud. Ma seisin ja kuulasin, silmad kinni, kõrvad tulitamas, kuidas Nila kähe hääl mööda koridori edasi kandus, kujutades ette, et ta loeb seda mulle, et meie oleme luuletuse armastajad, kuni kellegi palve teed või praetud mune saada nõiduse katkestas ning Nila mind nimepidi hüüdis ja mina tegutsema jooksin.

      Tol õhtul tabas luuletus, mida ta ette lugeda otsustas, mind ootamatult. See rääkis mehest ja naisest, kes elasid ühes külas ja leinasid imikut, kelle nad olid talvekülmale kaotanud. Luuletus näis väga meeldivat, kui võtta arvesse külaliste peanoogutusi ja heakskiitvat pominat ning aplausi, kui Nila pilgu leheküljelt tõstis. Mina tundsin siiski mõningast üllatust ja pettumust, et minu õe õnnetust oli kasutatud külaliste lõbustamiseks, ning ma ei suutnud endalt raputada tunnet, et mind on kuidagi reedetud.

      Paar päeva pärast pidu ütles Nila, et tal on uut käekotti vaja. Härra Wahdati luges ajalehte laua ääres, kuhu ma olin talle lõunasöögiks СКАЧАТЬ