Juudit. Anton Hansen Tammsaare

Чтение книги онлайн.

      SIIMEON. Veel elab ta mõne päeva ja seni näitab ehk Jehoova Iisraelile oma palet.

      JUUDIT. Janu tapab ta.

      SIIMEON. Mitte täna ja homme võib juba päästmine tulla. Halasta, Juudit! Võta poiss oma kotta, siit ei leita teda nii pea, siin ei teata tema hinge varitseda. Tule, pojuke, langeme Juuditi ette maha, ehk võtab ta meid siis kuulda, ehk nõrkub ta süda (põlvili).

      JUUDIT (Siimeoni juurde, härdalt) Tõuse üles, Siimeon, minu ees ei pea sa mitte põlvitama, minu ees mitte (tõstab vanamehe ja poisi jalule).

      SIIMEON. Siis kuule meid, kuule mind, keda nimetid millalgi oma isaks, ja ära pööra oma silmi kõrvale, nagu pöörab Jehoova Iisraeli pealt.

      JUUDIT. Mu koda pole ju kindlus, kus hädalised võiksid varju leida.

      SIIMEON. Siia ei tule, ei tea nad nii pea tulla ja küllap leiad poisile mõne salaurka, kus ta kellelegi silma ei puutu.

      JUUDIT. Mu koda jääb tühjaks, ma lähen siit ära. Nii tõesti kui ma siin seisan, tahan siit ära minna.

      SIIMEON. Aga kuhu siis, mu tütar? Kuhu tahad sa minna, Juudit?

      JUUDIT. Mõtlen Iisraeli peale. Iisrael õhkab päästmise järele.

      SIIMEON. Peab siis naine Iisraeli päästma?

      JUUDIT. Miks ei peaks ka naine Iisraeli päästma, kui see on Jehoova tahtmine; meie igaüks peame katsuma Iisraeli päästa. Sellepärast jätan oma koja maha ja lähen.

      SIIMEON. Kuhu?

      JUUDIT. Siimeon, ära päri. Kui see on jumala tahtmine, siis kuuled, kui kõik saab sündinud. Seni õnnista mind, Siimeon, õnnista ja palu, et Jehoova juhiks mu jalaastumisi.

      SIIMEON. Kuhu pean siis küll oma poisi viima…

      JUUDIT. Vii ta mõnde teise kotta, Petuulias on suuri ja vagu kodasid veel küll.

      SIIMEON. Kus on tänapäev see koda, mis võõrast vanakest varjaks ja mis annaks vaeslapsele ulualust? Ennem tuleb jumal jälle maa pääle meie keskele, kui et vaeslast keegi varjaks. Ei, Juudit, enam ei tea ma kuhugi minna, kui sina mu ära ajad; sina olid mu viimane lootus. Inimeses on inimene surnud, inimene ei tunne enam inimest.

      JUUDIT. Rahvas on Jehoova unustanud.

      SIIMEON. Jehoova on oma rahva unustanud, ta on oma kuulmed sulgenud laste nutukisa eest.

      JUUDIT. Issand nõuab alandust.

      SIIMEON. Rahvas ihkab halastust ja armu.

      JUUDIT (ümmardajale) Mis ütlesid vanemad?

      SUSANNA. Nad tulevad, nad on teel siia. Ka rabi tuleb, nad tulevad üheskoos.

      JUUDIT. Vii siis vana Siimeon ühes poisiga tahatuppa ja otsi neile pisut leiba ja vett.

      SIIMEON. Mitte minule, minule mitte, mina olen vana, poisile anna, temale on vaja.

      SUSANNA. Lapsed karjuvad süüa ja juua, emand.

      JUUDIT. (ümmardajale) Tee, mis ma käskinud Mine, Siimeon, söö ka sina, sööge ja jooge mõlemad.

      SIIMEON. Sinu jalgu tahaksin suudelda ja sinu jalajälile suud anda, mu tütreke. (Tahab maha langeda)

      JUUDIT (teda takistades) Isake, päevade poolest olen sinu lapselaps – minu jalgu ei pea sa mitte suudlema. Minu jalgu pole veel ükski mees suudelnud, ega ometi sina taha esimene olla Võta poiss ja vii ta tahatuppa.