Tahtamaa. Jaan Kross

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ talu nimi. Talu, mida pole enam viiskümmend aastat olemas. Saaremaal. Minu vanavanaisa ja siis vanaisa talu. Millest minagi ainult juhuse kombel midagi mäletan. Sest olin kunagi, kuue- või seitsmeaastasena (tähendab, enam kui poole sajandi eest!) korra või teise seal käinud. Isa ja emaga koos. Ja nüüd, paar kuud tagasi, olin leidnud oma vanade paberite seast kollakaks tõmbunud plokilehe, kuhu olin kunagi, vist pärast Saksa okupatsiooni, kritseldanud mõned andmed:

      Tahtamaa, Lüütjala vallas, samanimelisest alevist kümme kilomeetrit edelas. 19 hektarit. Sellest 10 Saaremaa mandril, 9 Tahtasaarel. Viimane käib madala mere aegu mandriga peaaegu ühte. Kõrge mere aegu eraldab saart talu ülejäänud maast kuni kilomeetri laiune väin. Talu ostetud Paukla Schoultzide käest vanaisa poolt päriseks aastal 1902. Hind 1500 rubla. Hooned põletati 1941, venelaste minnes ja sakslaste tulles maha, ma ei tea, kumma poolt.

      Mul on meeles, kunagi koolipoisist peast, tähendab ammu, Tallinnas, juba sügaval venelaste ajal, pärast vanaisa surma, püüdsin ma seda talu suurel Saaremaa kaardil paigale panna. Koguteose “Saaremaa” juurde kuuluval kaardil, mis meil imekombel peale kõiki kolimisi ikka olemas oli.

      See oli asetsenud, tähendab vanaisa Tahtamaa talu, Saaremaa kagurannal. Mina olen, nagu juba öeldud, ainult oma varases lapseeas seal korra või teise käinud. Ma mäletan, rannajoont Kübassaare tuletornist Ulpe saarteni oli kaardi järgi linnulennult circa kaheksakümmend kilomeetrit. Aga kõiki poolsaarte, neemede ja säärte randu, pluss kõiki lahtesid, abajaid ning saare-, laiu- ja rohurandu arvesse võttes oli vastav rannalõik oma neli- või viissada kilomeetrit pikk. Tahtamaa oli asetsenud – või õigemini see musta pliiatsiga tehtud rist, mille olin tollele kaardile tollest tuhaks põlenud talust teinud, oli asetsenud tolle meandrilise rannajoone keskpaigas, Lüütjala alevikust kui valla keskusest vaata et tosin kilomeetrit edelas. Ja vähemalt selle musta risti sinna joonistamise hetkel oli tollal ehk neljateistkümneaastasele poisile meenunud kolm varasemat, kuue- või seitsmeaastase poisi mälestust: hall, aga vööditi päikesest kiiskav meri, klibu- ja kõrkjarand ning kajakate kisa.

      Nii et ma vastasin tollele ootamatule punapeale:

      “Tahtamaa nimi? Noh – ütleme, et ütleb. Midagi ütleb. Aga mis siis?”

      Ja punapea resoneeris, just nagu pisut pettunult, nagu mulle näis, aga oma pettumusest sealsamas üle saades:

      “Ah ikkagi ütleb? Noh, väga hea. Asugem siis asja juurde. Lubage mul küsida: kas te olete juba astunud siin samme, et teid tunnistataks – vanaisa järgi, eks ole – selle Tahtamaa talu või õieti selle üheksateistkümne hektari maa suhtes – nagu Eestis nüüd öeldakse – omandiõiguse subjektiks?”

      Mina raputasin pead: “Mitte mingisuguseid samme–”

      Isand Luuk hüüdis: “No näete! Nimelt seda ma eeldasin. Džastament. Tähendab, teil ei saa olla midagi selle vastu, kui ma asetan teie ette – niisuguse paberi–”

      Ta haaras tooli kõrvalt vaibalt oma elegantselt hallilaigulise kahe kullakarva lukuga diplomaadikohvri, tegi selle nõtkete tedretähniliste kätega lahti (küsisin endalt, miks ma ikkagi ei nimetaks neid käsi klaverimängijalikeks – ja vastasin iseendale: sest sõrmed on tal siiski pigem kuulitõukaja omad), tähendab, ta tegi portfelli lahti ja lükkas mu ette lauale napi printeritekstiga paberilehe. Tekst seisis seal kahes plokis, esimene inglise, teine eesti keeles. Ma lugesin:

      Mina, Aabel Haljand, literaat, elukoht Tallinnas Vana-Posti tänav 31-11, kinnitan käesolevaga, et juhul, kui Eesti Vabariigi vastavad asutused tunnistavad mind Saaremaal Lüütjala vallas asetseva talukoha “Tahtamaa” suhtes omandiõiguse subjektiks, olen loovutanud kõik minule sellest tekkivad õigused ja kohustused härra Lingo Luuk’ile, ökonoomile, elukoht Stokholmi linnas, Lidingös, Snögatan nr. 3, mille eest härra Lingo Luuk on maksnud mulle täna 21. aprillil 1993 minu korteris Tallinnas ...... Eesti krooni.

      Härra ökonoom ütles naeratades: “Nii et nüüd on veel ainult üks piiisikene probleem.”

      “Missugune?” Kusjuures ma tundsin korraga, et mu hommikumantli saba oli hõredam kui hõre ning et toa vastumeelne jahedus ulatub mulle munadeni–

      “Summa. Mõlemale poolele vastuvõetav summa. Mille me kirjutame – enne allakirjutamist – sinna, kus paberil on punktiir. Ja selle summa kohta lubage mul väga endastmõistetavalt ütelda: meie ei ole ju aferistid. Meie oleme soliidsed ärimehed–”

      Mina ütlesin, lihtsalt et teda häirida ja mõtlemiseks aega võita: “Kuulge – ei ole! Juba sellepärast mitte, et mina pole üldse ärimees. Nagu te ju teate.”

      Punapea seletas vankumatult: “Siiski-siiski! Kui me juba oma pisikese tehingu teeme – ükskõik kui pisike see on –, siis me oleme ärimehed mõlemad. Kahtlemata. Aga, nagu ma ütlesin: aferistid me ei ole. Sest – mis puutub summasse, mille me punktiirile kirjutame: muidugi ei paku meie teile, ütleme, ühte krooni või midagi umbes niisugust. Nüüd pidi siin ju aeg-ajalt juhtuma, et maja või mõis müüakse ühe krooni eest maha. Kas teie ei ole kuulnud?”

      Tunnistasin, et olen kuulnud küll.

      “No näete,” jatkas külaline, “aga teie ei eelda meilt ju ka mingeid utoopilisi summasid. Niisamuti, nagu meie ei hakka teid närutama. Ei-ei. Ma ei mõtlegi panna teile ette loobumistasu, mis kuidagi lähtuks tasemest, millega teid siin praegu teie kirjatöö eest honoreeritakse. Ja-jaa – ma tean seda niisama hästi kui teie. Kas te luuletaja Helene Luhta tunnete?”

      Tunnistasin, et tunnen küll. Kuna siin tunneb igaüks igaühte.

      “No näete,” ütles isand Luuk, “tema on ju minu ema noorem õde. Õieti poolõde. Mu ema oli oma isa tütar tema esimesest, aga Helene tema kolmandast abielust. Nii et ma elangi Tallinnas viibides tema pool. Ta jutustas mulle just üleeile. Temal oli läinud hommikul, kui mina olin linna sõitnud, telefon rikki. Ta oli helistanud naabri juurest vastavasse firmasse – teil on ju siin neid nüüd juba igasuguseid – ja poole tunni pärast oli ilmunud kena noormees, valge kare kaelas, diplomaadikohver näpus, ja parandanud tema telefoni ära. Viieteistkümne minuti töö. Tädi oli saanud kviitungi – ta näitas mulle –, tipp-topp kviitung, firma nurgastamp, allkirjad, kuupäev, tempel, täiesti comme il faut, ja töötasu 300 krooni. Tädi Helene oli maksnud selle ära ja tänanud ja olnud rõõmus. Aga siis – ta oli pannud parajasti ukse selle poisi selja taga kinni – oli helisenud poisi parandatud telefon. Kirjastusest. “Orto”, “Orpheos”, “Orestes”, “Omnilux” – ma ei tea, misnimelisest. Kallis proua luuletaja, me oleme kasutanud teie luuletusi meie väljaantavais õpikuis. Algkoolidele ja gümnaasiumidele ka. Tosina jagu. Ah teie ei teadnudki? Noh, üllatus seda suurem. Kas te ei suvatseks tulla honorari järele?”

      Tädi Helene oli kahekordselt rõõmus. Aga oli küsinud ikkagi, et kui palju seda honorari siis on – tosinalt luuletuselt ja tosinast õpikust? Ja nad olid talle rõõmsasti teatanud, et – kolmkümmend krooni. Kusjuures tädi Helene on ju siinmaal peaaegu et klassik ja õpikuisse peaks olema valitud tema kõige tuntumaid asju– Nii et, härra Haljand: niimoodi me teid ei kohtle. Mul on summa asjus teile täiesti konkreetne ettepanek. Ja selle juurde kuuluv arutlus ning arvutus ka. Vaadake, siin Tallinnas ajab minu asju vajaduse korral advokaadibüroo Haavel ja Haak. Arvatavasti olete kuulnud. Üks kõige soliidsemaid siinseid büroid– Kuidas? Kas büroid ei öelda?”

      Mina raputasin pead: “Büroosid. ”

      “Oh sa raisk – vabandage –, tähendab kõige soliidsemaid büroosid. Tunnipikkune konsultatsioon maksab nende juures neli tuhat krooni. Ma olen kulutanud meie jutuajamiseks –” ta vaatas randmekella – “kolmkümmend kolm minutit teie aega. Panen ette – poole tunni eest – kaks tuhat krooni. Aga kuna ka teine pooltund on ikkagi osalt hõivatud, siis – neli СКАЧАТЬ