Detektiiv Luuker Leebesurm. Derek Landy

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kui kõhn ta tõeliselt oli. Tema ülikond võis küll olla hea rätsepatöö, kuid see rippus tal seljas, jättes mulje kehakumeruste puudumisest. Tüdruk vaatas, kuidas Leebesurm kilde korjas ning nägi särgivarruka ja kinda vahelt luud välkumas. Leebesurm tõusis püsti ja vaatas tema poole.

      „Kuhu ma selle klaasi panen?”

      „Ma ei tea,” ütles Stephanie vaikselt. „Te olete luukere.”

      „Olen jah,” ütles ta. „Gordonil oli tagaukse juures ratastel prügikast. Kas panen sinna?”

      Stephanie noogutas. „Jah, sobib,” ütles ta lihtsalt ja vaatas, kuidas Leebesurm sületäie klaasikilde toast välja tassis. Kogu oma elu oli ta unistanud millestki muust, millestki, mis viiks ta eemale igavast maailmast – ja nüüd, kus tundus, et see võibki päriselt juhtuda, polnud tal õrna aimugi, mida teha. Küsimused rüselesid ta peas ja igaüks tahtis olla esimene. Neid oli nii palju.

      Leebesurm tuli tagasi ja ta küsis esimese küsimuse. „Kas leidsid selle?”

      „Jaa, leidsin. Oligi seal, kus ta seda hoidis.”

      „Ahah.” Kui küsimused oleks inimesed, jõllitaks nad teda uskumatult. Ta üritas sidusaid mõtteid moodustada.

      „Kas sa ütlesid talle oma nime?” küsis Leebesurm.

      „Mida?”

      „Oma nime. Ütlesid talle selle?”

      „Ee, ei…”

      „Tubli. Kui tead kellegi pärisnime, on sul selle üle võimu. Isegi teiste antud nimi, isegi Stephanie olnuks piisav, et sind veidike käskida. Et panna sind tegema seda, mida ta nõudis. Kui tal oleks su nimi ja ta teaks, mida sellega peale hakata, pole teinekord rohkem vajagi. Päris hirmutav, mis?”

      „Mis toimub?” küsis Stephanie. „Kes see oli? Mis ta tahtis? Ja kes teie olete?”

      „Mina olen mina,” ütles Leebesurm. Ta korjas oma kaabu ja paruka üles ning asetas lauale. „Mis temasse puutub, siis ma ei tea, kes ta on. Pole teda iial näinud.”

      „Sa tulistasid teda.”

      „Just.”

      „Ja loopisid teda tulega.”

      „Nii see oli.”

      Stephanie jalad läksid nõrgaks ja ta pea käis ringi.

      „Härra Leebesurm, te olete luukere.”

      „Ahjaa. Tagasi asja tuuma juurde. Jah, ma olen, nagu ütled, luukere. Olen olnud juba hea mitu aastat.”

      „Kas ma lähen lolliks?”

      „Loodetavasti mitte.”

      „Nii et te olete ehtne? Päriselt olemas?”

      „Eeldatavasti.”

      „Tahate öelda, et pole kindel, kas olete olemas või mitte?”

      „Ma olen üsna kindel. Aga ma võin eksida. Võib-olla olen mingi hirmus hallutsinatsioon, omaenda kujutlusvõime vili.”

      „Omaenda kujutlusvõime vili?”

      „On juhtunud palju imelikumaid asju. Ja juhtub endiselt, häiriva regulaarsusega.”

      „See on liiga imelik.”

      Leebesurm pani kinnastatud käed taskutesse ja kallutas pea küljele. Tal polnud silmamune, nii et raske oli öelda, kas ta vaatas tema poole või mitte. „Tead, ma kohtasin su onu sarnases olukorras. Või, noh, mingis mõttes sarnases. Aga tema oli purjus. Ja me olime baaris. Ja ta oksendas mu kingadele. Nii et tegelikult polnud asjaolud väga sarnased, ent mõlemal juhul oli tegemist kohtumisega, nii et… Ma tahan öelda seda, et tal oli väike probleem ja ma tulin appi ning meist said pärast head sõbrad. Väga-väga head sõbrad.” Ta keeras pea viltu. „Näed välja, nagu hakkaks minestama.”

      Stephanie noogutas aeglaselt. „Ma pole kunagi varem minestanud, aga teil võib õigus olla.”

      „Kas peaksin sind kukkumise puhul kinni püüdma või…?”

      „Kui te viitsiksite?”

      „Pole probleemi.”

      „Aitäh.”

      Stephanie naeratas nõrgalt. Seejärel mattus ta pilk pimedusse ja tüdruk tundis end kukkuvat. Viimase asjana nägi ta, kuidas Luuker Leebesurm üle toa tema poole sööstis.

      Stephanie ärkas diivanil teki all. Tuba oli pime, valgust pakkusid vaid toa vastasnurkades põlevad lambid. Ta vaatas katkise akna poole ja nägi, et sinna ette olid löödud nüüd lauad. Ta kuulis koridorist haamrilööke. Kui ta tundis end piisavalt tugevana, tõusis ta aeglaselt jalgele ja kõndis elutoast välja.

      Luuker Leebesurm üritas ust hingedele tagasi upitada. Ta üles keeratud särgikäis paljastas vasaku käe. Küünarluu, parandas Stephanie ennast, tõestades, et bioloogiatunnid polnud vett vedama läinud. Või oli see kodarluu? Või mõlemat? Ta kuulis teda pobisemas, seejärel märkas Leebesurm juba teda ja noogutas rõõmsameelselt.

      „Aa, oled üleval.”

      „Tegite akna korda.”

      „Noh, katsin kinni. Gordonil olid taga mõned puutükid, andsin endast parima. Uksega pole nii hästi läinud. Minu kogemus näitab, et neid on märksa lihtsam eest paisata kui tagasi panna. Kuidas sa end tunned?”

      „Minuga on hästi,” ütles Stephanie.

      „Üks tass kuuma teed, vot seda sa vajad. Ohtralt suhkrut.”

      Ta jättis ukse sinnapaika ja juhtis Stephanie kööki. Tüdruk istus laua ääres, kuni ta vett keetis.

      „Näljane?” küsis ta, kui vesi valmis sai, ent Stephanie raputas pead. „Piima?” Ta noogutas. Leebesurm pani tee sisse piima ja lusikatäite kaupa suhkrut, segas kiirelt läbi ning tõstis tassi tema ette lauale. Ta võttis lonksu – see oli kuum, aga hea.

      „Aitäh,” ütles Stephanie. Leebesurm kehitas põgusalt õlgu. Raske oli ta žeste ilma näoilmeta eristada, kuid Stephanie arust tundus see õlakehitus olevat „pole tänu väärt”.

      „Kas see oli maagia? See tulevärk ja ukse paiskamine?”

      „Jah, oli küll.”

      Tüdruk nõjatus lähemale. „Kuidas te rääkida saate?”

      „Kuidas palun?”

      „Kuidas te rääkida saate? Te liigutate kõneldes oma suud, aga teil pole keelt, pole huuli, pole häälepaelu. Ma tean, mismoodi luukered välja näevad. Ma olen näinud pilte ja mudeleid ja nii edasi ning ainsana hoiavad neid koos liha ja nahk ja kõõlused, nii et miks te lihtsalt kokku ei kuku?”

      Ta kehitas jälle õlgu, seekord mõlemat. „Noh, see on ka maagia.”

      Stephanie vaatas teda. „Maagia on päris kasulik.”

      „On küll.”

      „Ja СКАЧАТЬ