Andestus. Chadwicki perekonnakroonika 4. Osa. Marcia Willett

Чтение книги онлайн.

      ESIMENE OSA

      Esimene peatükk

      Tuul tõusis. See räsis väsimatult tormist murendatud kivimüüre ja hingas korstnasse. See peksis kuuvalgel sädeleva merepinna väikesteks laineharjadeks ja sahistas üksluiselt rannajärsaku elututes sõnajalarootsudes. Rannavalve majakeste rida vaatas ilmetul pilgul pikki lainevalle, mis liivale raksatades vajusid peeneks soolaseks vahutriibuks tõusuvee haardeulatusse. Üks pilv libises üle kuu ümara ereda palge. Järsul, libedal, astelhernestest pudedal mägiteerajal võbeles, tantsis ja kadus üks kollane tuluke.

      Rahutu une ja ärkveloleku piirimail triivides ehmatas Cordelia end täiesti ärkvele, jäädes pingsalt pimedusse vahtima. Kui ta end voodist välja libistas ja akna juurde läks, heitis pilve tagant tõusev kuu põrandale hõbehalle mustreid. Kaugel merel jättis tema valguses nagu klaasikilluna murduva trajektoori hiilgus vee endast kahele poole paksu pimedusse. Mõni teine kord oleks ta tõmmanud riidetüki ümber ja laskunud järsust kivitrepist alla maja imetillukesse alkoovi, kuid nüüd jäi terve mõistus peale: hommikul seisis tal ees pikk reis. Ent ta viivitas siiski, lummatud ebamaisest maagiast nagu alati, jälgides tõusulaine musta pöörist läikivate kaljude ümber.

      Kas oli all teerajal üks kuju või oli see kuu eest mööduv pilv? Valvsalt vahtis ta üksisilmi alla liikuvasse pimedusse, kus varjud tihenesid ja hajusid, kui aurutaoline udu hõljudes kaljuserva ümber liibus. Tema taga vajus magamistoa uks vaikselt lahti ja ähmaselt joonistus välja üks suur kahvatu kuju. Kellegi lähedust tajudes ja pilku selja taha heites, surus ta maha vaikse kiljatuse.

      „McGregor, sina võrukael. Nii sa küll ei tohi teha.”

      Kõrge kuivetu hirvekoer vantsis taltsalt tema kõrvale ja ta asetas käe koera karvase pea peale. Nad vahtisid koos välja öhe. Läänes, Stoke Pointi taga, nihkus vaatevälja massiivne, eredalt valgustatud Plymouthi praam, popsudes edasi Roscoffi poole. Ühtki muud tuld polnud näha.

      „Sa oleksid hakanud haukuma, eks? Kui seal väljas oleks keegi olnud, oleksid sa haukunud. Noh, jää nüüd siia. Ei mingit pimedas majas ringi kondamist. Oma voodisse. Mine juba.”

      Suur koer kuuletus, vajudes vaikselt šotiruudulisele fliistekile, silmad valvsalt hiilgamas. Cordelia ronis tagasi voodisse ja tõmbas suleteki lõuani üles, ise hommikule mõeldes vargsi naeratades. Isegi pärast kolmekümneaastast ajakirjanikutööd oli ta reiside ja uute ülesannete ootuses endiselt põnevil ning seekordne tõotas tulla vahva: sõit Gloucestershire’isse, et otsida üles üks iidne võimukoda ja intervjueerida selle peaaegu sama vana omanikku – ning kohtuda paadil oma armsamaga.

      Ta jäi lõpuks magama, aga hirvekoer tõstis aeg-ajalt kuulatades oma kitsa pea. Paar korda urises ta madalal kurguhäälel, aga Cordelia magas nüüd rahulikult ega kuulnud teda.

      Cordelia ärkas vara ja oli juba kolmveerand kaheksa ajal põhja poole teel. Sadas kõvasti. McGregor lebas graatsiliselt väikese luukpäraga auto tagaistmel. Koer vahtis kuningliku ükskõiksusega vihmamärga maastikku, ja kui nad Wrangtonist põhja poole, Exeteri suunas, A38 peale pöörasid, ohkas, ja asetas pea käppadele. Küllap mõneks ajaks piirdubki asi tema jaoks lühikese jooksuga kaljude vahel, mille ta ennist oli teinud. Cordelia lobises koeraga lauluhoogude vahel – ta vajas sõites muusikat – ja märkas peeglis, et miski oli tema tagaakna kojameeste vahele kiilunud. Ta lülitas kojamehe sisse ja see tükike – puuleht? – hakkas mööda akent edasi-tagasi käima, kuid lahti ei tulnud.

      Cordelia lülitas kojamehed välja, ümises koos Ella Fitzgeraldiga paar takti „Every Time We Say Goodbye’st” ning mõtles võimukojale ja selle vanaldasele omanikule, kes oli ilmselgelt elevil, et temast ilmub lugu Country Illustrated’is. Ta oli rääkinud mehega telefonitsi ja too oli tundunud äärmiselt meeldivana. Cordelia kontrollis kiiruga mõttes üle, kas tal oli olnud meeles pakkida kaasa ka diktofoni varupatareid. Ta pööras Sedgemoori teenindusjaama sisse ja läks välja, et lasta McGregoril joosta. Samal ajal kui too elegantselt piki hekiäärt sammus, eemaldas Cordelia kojamehe vahelt väikese neljanurkse vettinud paberitüki. See peaaegu lagunes ta sõrmede vahel, aga silm seletas eredavärvilisi laigukesi ning ta püüdis seda autokapotil kuivaks siluda, imestades, kuidas see küll akna peale kinni oli jäänud. Ta oletas, et tegu võib olla mõne reklaamiga, mille keegi oli sinna torganud supermarketi parklas, kuigi imestas, miks ta seda varem polnud märganud. Vihm oli oma töö teinud ja nüüd oli võimatu ära arvata, millega on tegu. Ta kortsutas tükikese kokku ja pistis taskusse. Vihm oli lakanud ja pilvenarmaste vahelt, mida tõukas tagant edelatuul, vilksatas rõskeid valguselaike. Ta avas ukse, et McGregor saaks tagaistmele ronida, ning läks siis mocha’t ja pain au chocolat’d tooma.

      Angus helistas just pärast seda, kui ta oli 13. teedesõlme juures M5-lt maha pööranud ja võtnud suuna Stroudi peale. Ta tõmbas teelt kõrvale ja võttis mobiiltelefoni.

      „Kus sa oled?” küsis ta. „Kas poisid on läinud?”

      „Jah, nad on õnnelikult en route. Ära muretse. Rannik on pilvitu. Mina olen teel Tewkesbury poole, loodan jõuda ööseks sadamasse. Kas sul kaart on?”

      „Jah. Ma helistan sulle, kui olen vanas võimukojas lõpetanud. Mul pole aimugi, kaua seal minna võib. Kas neile kanuu meeldis?

      „Kõik läks ülihästi. Leppisime kokku, et kordame seda. Räägime siis hiljem? Edu sulle.”

      Ta sõitis läbi Stroudi ja suundus kõrvalteid pidi Frampton Parva poole, peatudes korra või paar, et teed kontrollida. Kui ta küla suunas osutavale teele pööras, märkas ta kohe vana võimukoda ning peatas auto heki ääres teeserval. Maja seisis teisel pool põldu, sissesõidutee lõpus; kuldkollasest kivist, kolmekorruseline, kõrgete kitsaste akendega, ja kohe tema läheduses, ainult mõne jardi kaugusel, oli ilus tilluke kirik. Kiriku ja maja koosmõju oli lausa ideaalne ning ta imestas endamisi, kas fotograaf oli seda märganud.

      Cordelia laskis McGregori välja, teades, et tollel tuleb tükk aega autos oodata, ning seisatas vaatepilti ja sooja päikesepaistet nautides. Nüüd nägi ta võimukoja ümbruses liikumas kaht kuju: üks žestikuleerimas, teine aparaadiga ringi sehkendamas. Nii et fotograaf oli kohale jõudnud. Ta lootis et see on Will Goddard. Talle meeldis Williga töötada. Naine pistis käed taskusse ja ta sõrmed puudutasid paberinutsu. Ta võttis selle välja ja püüdis seda nii siluda, et sealt oleks võimalik midagi välja lugeda. Nüüd oli see kuivem ja silm seletas üht pilti. See näis nagu mõni halvasti paljundatud foto, kaks inimest uhkes ukseavas, mingi suursuguse võlvi all – võib-olla mõne hotelli? – teineteisele otsa vaatamas. Ta tundis peaaegu ära oma tikanditega teksajaki, aga miks peaks see tema oma olema? Cordelia pööras paberi ümber, et näha, ega selle tagaküljel mingit vihjet pole. Sinna oli midagi kirjutatud, ent tint oli laiali läinud ja kiri loetamatu. Ta voltis paberi seekord ettevaatlikumalt kokku ja torkas tagasi taskusse.

      McGregor lippas pikkade sammudega tema poole ning ta meelitas koera küpsisega autosse ja sättis taas oma kohale. Kontrollides üle oma koti: diktofon, märkmik, pliiats ja lastes silmad mälu värskendamiseks üle küsimuste sõitis ta Charteris Soke’i värava ette.

      Kolm tundi hiljem, kanuu peal, kui Angus teed tegi, kirjeldas ta võimukoda: kohtusaali oma kauni kohtunikupingi, vanaaegsete trellitatud akende, nikerdatud ja vappidega kivikaminaga, ja sealt torni, kunagisse kindlustatud varakambrisse viiva salauksega; ning selle võluvat omanikku, kelle suguvõsa oli seal juba sajandeid elanud.

      Hiljem sirutas ta end ja vaatas tunnustavalt ringi.

      „Nii mõnus,” ütles ta. „Ja terve homne päev on üksnes meie päralt. Milline õndsus.”

      „Ma mõtlesin, et võiksime mööda jõge Pershore’isse minna,” ütles mees. „Loodame, et McGregorile meeldib vett mööda seigelda. Kas Henrietta teab, kus sa oled? СКАЧАТЬ