Õnneliku lõpu saladus. Lucy Dillon

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Victoria ajastust pärit ridaelamute kaudu linnale lähemale; ta silmad fikseerisid terve loetelu poeetide nimedega tänavatest: Tennysoni avenüü, Wordsworthi tee, Donne’i aed. Sellest piirkonnast on pärit ta parimad kliendid ja talle meeldis siin toimuval silma peal hoida. Möödudes heitis ta pilke akendesse ning tabas paar hõbedast filigraantähte ja õuepuudel elektriküünlaid, mis poes müüdi läbi ühe nädalaga. See andis talle täiendava energiasüsti mäest üles linnakeskuse poole jooksmiseks.

      Worcesteri tänava otsas tuli Michelle’il teha valik: kas paremale ja sealt edasi otse peatänavale või vasakule ja siis pargi juurest ringiga. Tavaliselt ei jooksnud ta peatänaval, aga hetkel valitses siin vaikus ja pealegi oli teda kiusanud üks mõte juba Milton Grove’ist saadik, kus iga elutoaaken tõi nähtavale täistuubitud raamaturiiuli ning mõningatel juhtudel maast laeni raamatuvirnu. Michelle ise polnud just raamatuinimene, kui mitte arvestada diivanilaua juurde kuuluvaid kunstialbumeid, mida ta tõesti armastas, eriti kui need olid suuruse järgi jalapingile paigutatud. Aga Anna huvi Quentini raamatupoe vastu oli pannud Michelle’i mõtlema, kas tal pole ehk jäänud kahe silma vahele midagi, mida võiksid osta poeedinimega tänavate asukad.

      Oli näha üksikuid uitlevaid hingi, kes püüdsid pääseda peatänaval pidutsemise järgse hommiku pohmelusest, kuid poode oli veel vähe avatud. Kaks naist uurisid hoolega Kodu Kalli Kodu pühadeaegset väljapanekut, ent olid juba edasi liikunud, kui Michelle saapapoest mööda jõudis. Raamatukaupluse juures võttis ta kiirust maha, et piiluda sisse salatsevast aknast; ta süda peksles rinnus ägedalt, kui ta venitas tulitavaid põlvekõõluseid.

      Pearuumi sisemus oli sünge: kõikjal vedelesid raamatuvirnad ja juba see kaos üksi tekitas Michelle’is tahtmise sisse murda, et korda luua. Nädalaid oli kauplus kõikunud sulgemise äärel; tuleb päev ja AVATUDsilti ei pööratagi enam ümber. Michelle oli siia paar korda varem sisse põiganud, et lihtsalt tere öelda, aga nüüd polnud ta enam ammu käinud, peamiselt küll sellepärast, et Cyril Quentin osutus ehtsaks raamatumaniakiks, kes haistis „mittelugeja” juba miili kauguselt ära ja pani ta ennast tundma väga ebamugavalt. Kui Michelle viimati siin käis, jäi talle mulje mingist klubilisest vaikusest, mis tema arvates küll ei täida poodi inimestega: klienti tuleb ahvatleda ja erutada, nii et ta tahaks oma rahast lahti saada ja midagi põnevat koju kaasa võtta.

      Mingi võõras abitu tunne uhkas Michelle’ist üle, kui ta püüdis aru saada, kus lõpeb esimene ruum ja algab tagumine. Teda hakkas huvitama, kas Quentinid ei teinudki kunagi remonti. Riiulid, mis kumasid ähmaselt ruumi sügavusest nagu koletud ribid, nägid välja, nagu oleksid seal olnud juba kaupluse ehitamisest peale. Oli nii pime, et Michelle ei näinud kohtagi, kust pidi tulema valgus.

      Aga potentsiaali niisugusel kauplusel on. Võimsat potentsiaali. Kui põrandalauad liivaga puhtaks hõõruda, mõtles ta, ja värvida kõik üleni kahvatupruuniks, jättes siia-sinna vaid üksikuid säravaid laike, ning kui leida lampidele nutikaid kohti ja võtta maha need ebamäärased riiulid, võiks siia teha suurepärase voodipesukaupluse. Kodu Kallis Kodu II.

      Voodipesu ongi ta järgmine suurem ettevõtmine. Michelle sai sellest aru, kuna tal oli tekkinud kinnisidee otsida internetist välja sulevoodeid ja udupehmeid tekke. Püsikliendid kaebasid, et nende võimlatreeningud ja õhtused väljaskäimised on ägedad, aga kodus tahaks ennast tunda mõnusalt, eriti jahedas Longhamptonis uduvihmastel kevadetel, mis ei tahtnud kunagi õide puhkeda enne, kui alles päris viimasel hetkel, ja niiskel sügislehtede ajal, mis algas kohe järgmisel päeval pärast Wimbledoni lõppu.

      Michelle silmitses kaupluseruumi ainiti oma röntgenitaolise dekoraatoripilguga, asendades pehmekaaneliste raamatute virnad messingist raamil kaheinimesevoodiga, mis oleks korralikult üles tehtud ja uhkeldaks seal oma karge valge puuvillase voodipesu ja udusulgedest tekiga. See oleks seatud puhtaks hõõrutud põrandalaudadele, mida ilmestaksid karmiinpunased kaltsuvaibad. Riiulid oleksid täidetud korralikult kokku lapatud tekivirnadega − Iiri lambavillast, šerbetivärvi triipudega −, südamekujuliste lavendlikotikestega ja nutikas värvivalikus pesukomplektidega, ümber tema enda signeeritud lillakas pael.

      Ta süda hakkas kiiremini põksuma, kuid mitte enam füüsilisest pingutusest. Seni polnud ta teinud muud, kui kirjutanud märkmikusse „Uus kauplus”, ja siin see nüüd oli − otse kõrvalmajas. Anna jõudis talle vihje teha enne, kui keegi teine sellest kuulis. Ju see on siis nii määratud. Keegi seal ülal on otsustanud anda talle võimaluse, võibolla selle ainsa.

      Michelle tõmbas taskust telefoni ja märkis sinna, et ta võtaks kontakti juristidega − talle meenus ähmaselt, et vanemate kaupmeeste äriasjadega tegelevad Flint ja Cook. Seejärel keeras ta muusika taas valjemaks ning jooksis koju, mõtetes valitsemas värviskeemid, valgustid ja pehmed mohäärkatted.

      Michelle oli nii ametis järgmise sammu kavandamisega, et ei märganudki oma trepiastmel istuvat meest, enne kui see tõusis püsti ja oleks ta peaaegu kanalisse lükanud.

      „Tere, Michelle,” ütles Owen, lastes välkuda oma jultunud naeratusel, mis mõjus igale naisele, kellel hing sees, välja arvatud Michelle’ile.

      „Niisiis, tüdrukud. Kas kõik on kaasas?” küsis Phil juba kahekümnendat korda.

      Anna arvates oli see täiesti ülearune küsimus, sest silmas pidades hiigelsuuri kotte, mis olid laotud välisukse kõrvale hunnikusse, ei saanud olla palju, mida tüdrukud polnud kaasa pakkinud. Aga ta ei öelnud midagi.

      „Kas ema kingitused on kaasas?” küsis ta selle asemel nii tavalise häälega kui suutis. Ta teadis, et Sarah saab imeilusa korvitäie kinke, mida ta ise oli aidanud Chloe’l ja Lilyl pakkida. Neil oli selleks kulunud tunde.

      „Jah, on,” vastas Becca.

      „Ja kingid Jeffile?”

      Jeff oli Sarah’ boyfriend. Kuigi ta oli peaaegu viiskümmend ja vanemdirektor juhtimisfirmas, kus Sarah töötas, rõhutas tema boyfriend’iks nimetamine, et ta kõik paremad päevad pole veel möödas. Kui Anna tundis, et tüdrukute suhtumine temasse pole kuigi sõbralik, pidi ta endale ikka ja jälle meelde tuletama, et vähemalt pole ta vaene Jeff, muidu igati meeldiv ameeriklane, keda Sarah kohtas, kui too oli tulnud firma Briti haru tööd ümber korraldama, kuid kes oli tüdrukute silmis teinud hirmsat pattu sellega, et ei sarnanenud Phili ega George Clooneyga, kellega nende ema oleks pidanud abielluma, kui Phil polnud enam saadaval.

      Chloe heitis juuksesalgud üle õla seljataha. Tema juuksed olid ilusad, pikad ja blondid ning loomulike triipudega nagu kilpkonnakarva kassil, ja ta kasutas neid mõtete toonitamiseks, kui ei suutnud häälega mõjuda piisavalt sarkastiliselt. „Ma ei saa ikka veel aru, miks me peame Jeffile midagi kinkima.”

      „Peame,” lausus Becca kindlameelselt, püüdes teda üle rääkida „Inglise maitseaineid. Emme ütleb, et Jeff tunneb puudust Inglise sinepist.”

      Chloe viskas jälle juuksed üle õla, kuid juba teisiti, ja pomises: „Talle peaks hoopis suulõhna parandamiseks piparmündikomme kinkima.”

      „Jäta järele, Chloe,” keelas Becca oma kotti üle kontrollides.

      Peaaegu kaheksateistkümnene Becca on Chloe’st ainult kaks aastat vanem, aga mõnikord tundus Annale, et tüdruk kiirustas hüppama teismeliseeast otse kolmekümnendatesse. Ka temal olid pikad heledad juuksed, kuid ta kandis neid punutuna, näo eest ära; viimasel ajal on tema patsid Heidi-stiilis üles pealaele kinnitatud.

      „Piparmündikomme? Miks?” Kui Phil kotikoorma all pilgu tõstis, tabas Anna Chloe’ näol rahuloleva ilme ja sai aru, kellele see kommentaar oli mõeldud.

      „Oh issand, issi, tead ju neid juustu ja sibulaga krõpse? Noh, Jeff on nagu juustu ja sibula järgi haisev koletis ja ta on …” Chloe’ tohutu suured СКАЧАТЬ