Daniel Stein, tõlkija. Sari „Punane raamat“. Ljudmila Ulitskaja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ töötab kõik selle kasuks. Alati saab ära tunda, kas sa liigud Jumala tahte vastu või siis seda tahtmist mööda.

      Jumal olgu sinuga, Władek. Kummardus isa Kazimierzile. Kui kohale jõuan, kirjutan.

      Daniel

      6

      1959, Napoli

      Avigdor Steinile Daniel Steinilt

      TELEGRAMM

      TULE VASTU 12 JUULIL HAIFA SADAMASSE PUNKT DANIEL

      7

      Turismibuklett „KÜLASTAGE HAIFAT”

      Haifa linn laiub Piiblis mainitud Karmeli mäe nõlvadel ja selle jalamil. Võrreldes teiste riigi asualadega on Haifa noor linn, asutatud Rooma ajal. 11. sajandil, ristisõdade perioodil, tegi Haifa läbi lühikese õitsengu, 19. sajandi lõpul aga kujutas endast väikest araabia küla. Haifa oli omal ajal illegaalse immigratsiooni keskuseks, 20. sajandi alguses jõudis läbi Haifa sadama Palestiinasse enamik juudi repatriantidest.

      Haifa maastikuvaadet kaunistab Karmeli mägi. See on 25-kilomeetrine mäemassiiv. Karmeli mäeaheliku kõrgeim tipp küünib 546 meetrini. Kohalik pinnas on väga viljakas, iidsel ajal olid nõlvad kaetud viinamägede ja aedadega.

      Muistsel ajal pidas kohalik paganlik elanikkond Karmeli mäge Baali eluasemeks, mäetipus on avastatud paganliku riituse jälgi. Foiniiklased kummardasid siin kohalikku jumalust nimega Hadad. Rooma keiser Vespasianus tõi sellel mäel ohvreid Jupiterile, siin asusid altar ja Karmeli Zeusi tempel.

      Karmeli mäge hoiab au see kolm monoteistlikku religiooni. Seda mäge peetakse prohvet Eelija elupaigaks. Näidatakse mitut koobast, milles prohvet end varjas. Vastavalt pärimusele võeti ta siitsamast ka taevasse.

      Karmel on iidsete kloostrite asupaik. Arvatakse, et esimesed kloostrid asutasid siia veel kristluse-eelsel ajal kristlike erakute eelkäijad – juudi nasiirid.

      Koos kristluse võidukäiguga tekkis terve kloostrite võrgustik. 1150. a avastasid ristisõdijad siin bütsantsi kloostrid, need olid tegutsenud ammustest aegadest.

      Praegu on kõige suurem ja tuntum klooster katoliiklik paljasjalgsete karmeliitide ordu klooster. Selle ordu klooster eksisteerib mäel alates 18. sajandist. Kloostrit on mitmeid kordi lammutatud ja taastatud. Praeguse kuju on klooster saanud 19. sajandi alguses. Klooster seisab mäe edelaküljel 230 meetri kõrgusel.

      Kloostri lähistel asub majakahoone. Sissepääsu kohalt leiate Madonna skulptuuri. Seda ehitist hüütakse „Stella Maris” – täht, mis näitab meremeestele teed.

      Metroojaamast Gan Ha-Em alla laskudes jõuame ühe Haifa vaatamisväärsuse juurde – niinimetatud „pärsia aedade” territooriumil asuva Baha’i templini. See tempel on baha’i usundi ülemaailmseks keskuseks. Baha’i eelkäija ja prohvet al-Bab (Mirza Ali Mohammad Shirazi) kuulutati usutaganejaks ja hukati Iraani võimude poolt 1850. a. Prohveti surnukeha puhkab Baha’i templis. Tänapäeva maailmas järgib bahai usundit mõnisada tuhat inimest.1

      Baha’i usundi järgijad arvavad, et nende religioon on endasse lülitanud parima osa judaismist, islamist ja kristlusest. Õpetuse sisu väljendub sõnades „Maa on üks riik, ja kõik inimesed on selle riigi kodanikud.” Baha’i mõningad põhimõtted on huvipakkuvad: ühtne jumal, ühtne religioon, ühtne inimkond, vaibumatu tõeotsing, harmoonia teaduse ja religiooni vahel, lahtiütlemine eelarvamustest, dogmadest ja ebausust.

      Haifa on Tel Avivi järel tähtsuselt teine Iisraeli tööstuskeskus.

      Haifas asub riigi tähtsaim sadam. Sadama ehitus algas 1929. a, lõppes 1933. Siin asub suur laevaehitustehas. Lisaks muutus Haifa seoses raudteede võrgustiku laienemisega Briti mandaadi perioodil Palestiina raudteede sõlmpunktiks.

      Haifas tegutseb riigi ainuke, 1959. a avatud metrooliin. Metroojaamu on kõigest kuus – alates Karmeli mäe jalamilt kuni lõppjaamani Gan Ha-Em, „Ema Aiani” juba Karmeli mäemassiivi keskosas. Metroojaama kõrval on imekena park, kus asub kohalik loomaaed ja vanaaja ajaloo muuseum.

      Linnas asub riigi vanim polütehniline instituut, nimetusega Tehnion, asutatud 1912. a.

      Linnas asuvad ajaloo- ja kunstimuuseumid. Haifa linnamuuseumil on kolm osakonda – vana-aeg, etnograafia ja kaasaegne kunst.

      Samuti võib külastada muusikamuuseumi, illegaalse emigratsiooni muuseumi ja meremuuseumi.

      Karmeli neemel asuvad arheoloogilised väljakaevamised „Tel Šikmona” (Viigipuu küngas). Väljakaevamiste kohal avastati kuningas Saalomoni aegsete hoonete ja rajatiste jälgi seleukiidide perioodist (II sajand e.m.a).

      Sinna käivad ka linnaliini bussid nr 43, 44 ja 47.

      Linnaga tutvumiseks on võimalik tellida ekskursioon koos paljusid keeli valdava kogenud giidiga.

      8

      1996, Galilea, mošav Nof Ha-Galil

      Ewa Manukyani ja Avigdor Steini vestlusest

      (Pärast Avigdor ja Milka Steini peresse tehtud külaskäiku Ewa poolt mahakirjutatud helisalvestis.)

ESIMENE KASSETT

      AVIGDOR: Palun väga, lülita oma magnetofon sisse! Kuigi ega ma midagi erilist ei räägi!

      EWA: Mul on vilets mälu, kardan tähtsama ära unustada. Kui ma Emskis Danieliga vestlesin, läksin hiljem hotelli ja kirjutasin kõik vihikusse üles – et ükski sõna kaotsi ei läheks.

      AVIGDOR: Noh, minu venna juttu tasus üles tähendada, aga milleks mind? Muide, ta jutustas sinust, kui ta Valgevenest siia tuli. Tüdruk, kes pandi kasuka varrukasse! Mida sa siis minult teada tahad?

      EWA: Kõike. Kust te pärit olete, millisest perest, kuidas enne sõda elasite… Ja miks ta oli selline…

      AVIGDOR: Ja sa sõitsid Ameerikast kohale, et minult meie pere kohta küsida? Jutustan muidugi. Kuid miks ta oli selline nagu ta oli, seda ma sulle ei ütle. Olen ise selle peale palju mõelnud. Ta eristus mingis mõttes teistest lapsest saadik. Varem arvasin, et ta oli niivõrd eriline, kuna ütles alati „jah”. Kui temalt millegi kohta küsiti, temalt midagi saada taheti, siis oli ta alati valmis ütlema „jah”. Hiljem, kui me siin uuesti kokku saime, nägin ma, et ta oskab mõnikord öelda „ei”. Nii et asi pole selles. Ütlen ausalt, ma ei saanudki aru. Ta oli meie peres ainuke säherdune. Pere aga oli ülitavaline, elasime Lõuna-Poolas, see maatükk, mis käis käest kätte ja oli kord Austria-Ungari, kord Poola valduses, kunagi kuulus Galiitsia vürstiriigi koosseisu. Sündisime vennaga kiratsevas poola-juudi külas.

      Meie isa Elias Stein oli sõjaväemeelne juut, sellised olid võimalikud vaid Austria-Ungaris. Kuigi ta tunnistas judaismi, käis sünagoogis ja suhtles oma usukaaslastega, hindas ta ilmalikku haridust, mida ei olnud ise saanud, valdas vabalt saksa keelt, ja tema jaoks seostus kultuur nimelt saksa kultuuriga. Ta oli sõdur ja talle see meeldis. Kaheksa aastat oli ta teeninud Austria-Ungari sõjaväes, alustas sõdurina, lõpetas allohvitseri auastmes, ning neid aastaid, mis ta sõjaväeteenistuses veetis, pidas ta oma elu parimateks. Oma viimast sõjaväemundrit – allohvitseri oma – hoidis ta kapis kui reliikviat ja võttis endaga kaasa tol päeval, 1939. aasta 2. septembril, kui me sattusime põgenike summa, mis püüdis Saksa okupatsiooni eest pakku pääseda.

      Vanemad СКАЧАТЬ