Daniel Stein, tõlkija. Sari „Punane raamat“. Ljudmila Ulitskaja

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuulun, otsima juudist Kristust. On ülearune mainida, et Tema, kelle nimel apostel Paulus kuulutas tähtsusetuks maise rahvuse, sotsiaalsed erisused ja isegi sugupoole, oli ajalooliselt nimelt juudalane.

      Tutvusin noore Etioopia piiskopiga. Ta ütles olulisi asju: „Aafriklased ei ole suutelised omaks võtma euroopalikku kristlust. Kirik elab oma etnose siseselt ja Rooma interpretatsiooni ei tohi peale sundida. Kuningas Taavet tantsis altari ees. Ka aafriklane on valmis tantsima. Oleme palju vanem kirik kui Rooma oma. Tahame olla sellised, nagu oleme. Õppisin Roomas, palvetasin palju aastaid Rooma kirikutes. Kuid minu mustanahalistel koguduseliikmetel see kogemus puudub, miks pean ma neilt nõudma keeldumist oma loomusest, nõudma, et nad käiks Rooma kiriku järgi? Kirik ei tohiks olla tsentraliseeritud. Universaalsus tähendab vabadust!”

      Siinkohal olen temaga nõus. Etioopia kirik tekkis enne kristluse jagunemist ida- ja läänekristluseks – mis on tal asja pärast seda tekkinud probleemidega?

      Olen valmis tema seisukohta jagama, kuid mitte enam etiooplase, vaid juudina. Poolas viibides poleks see lihtsalt saanud mulle pähe tulla. Kas tead, Valgevenes, sakslaste juures, tahtsin ma välja näha nagu sakslane, Poolas olin peaaegu poolakas, kuid siin Iisraelis on ilmselge, et olen juut.

      Ja veel: näidates Rooma seminaristidele Karmeli mäge, sattusime ühte druuside asundusse ja leidsime sealt kõrgemal mäenõlval asuva mahajäetud kiriku. Kunagi elas selle kõrval hurtsikus kaks munka, kuid nüüd ei ole kedagi. Pole isegi selge, kellelt küsida kasutusluba. Kutsusin oma koguduse kokku, hakkasime seal koristama, viisime välja kogu kola, prahi. Püstitasime kaksteist kivi – altari jaoks. Läheb muidugi tarvis väga palju raha, et see kõik jumalateenistuse tarvis kõlblikuks muuta. Esialgu kirjutasin kohalikele ülemustele kiriku taastamise sooviga.

      Muide, ma saingi Iisraeli kodakondsuse – täiesti teisiti kui oleksin tahtnud. Mind naturaliseeriti vastavalt minu siinviibimise faktile, kuid juudina kirja ei pandud. Ma vist kirjutasin sulle juba sellest. Pärast seda, kui olin kohtus kaotanud, viidi sisse seaduseparandus – nüüd peetakse juudiks juudi emast sündinut, kes peab ennast juudiks ega pole vahetanud usutunnistust. Nii et tuli välja isegi hullem – nüüdsest peab immigrant Iisraeli tulles vastama küsimusele, milline on tema religioon, ja kristlastest juutide puhul võidakse isegi keelduda kodakondsuse andmisest! Vaat mille ma saavutasin!

      Minu isikutunnistuses seisab: „Rahvus määratlemata”!

      Kallis Władek! Siin on väga palju tööd, nii palju, et mõnikord pole aega mõeldagi. Miks on Issand minu elu sedasi korraldanud: kui ma noor olin, ennast tervelt poolteist aastat nunnade juures rüüstatud kloostris varjasin, julgemata nina välja pista, oli aega mõtiskeluks rohkem kui mõtteid. Nüüd tunnen pidevalt puudust selle „tühja” aja järele. Ka lugemiseks puudub aeg. Kuid seoses lugemisega on palve: kui sulle satuvad ette briti piibliuurija Harold Rowley tööd, kuid mitte apokalüpsisest, vaid tema vana raamat Iisraeli usust, siis saada mulle, palun. Leidsin viite sellele, kuid ilma bibliograafiliste andmeteta.

      Teame ammu, et Pilatuse küsimus „Mis on tõde?” on vaid retoorika. Kuid küsimus „Mis on usk?” ei ole retoorika, see on eluline vajadus. Liiga palju on ilmas inimesi, kes usuvad reeglitesse, küünaldesse, kivikujudesse ja muudesse vidinatesse, usuvad põnevatesse inimestesse ja veidratesse ideedesse. Vahest on sisu otsing sama rumal kui tõe otsing? Kuid mina tahan, et usk, mis on iga inimese isiklik saladus, puhastuks prahist ja pudipadist. Et kooruks välja terviklik ja jagamatu iva. Üks asi on uskuda, teine asi teada, kuid kõige tähtsam on teada, millesse usud.

Vend KristusesDaniel

      23

      Jaanuar 1964

      Väljavõtteid Iisraeli ajakirjandusest

      4. detsembril 1963. aastal andis Rooma paavst Paulus VI teada oma otsusest ette võtta palverännak Pühale maale. Ta ei kasutanud nimetust Iisraeli riik, vaid väljendit „Palestiina”, ja juba üksnes see näitab kujukalt Paulus VI suhtumist juudi rahvasse ja riiki. Jeruusalemmas tekitas paavsti otsus arusaamatust. Tavaliselt riigipea visiitideks sõlmitav eelkokkulepe puudus. Press reageeris järsult, tunda oli solvumist. Dr Hertz Rosenblum kirjutas ajalehe Yedioth Ahronoth juhtkirjas: „Fakt, et meile ei võetud vaevaks midagi teatada, fakt, et „Püha Tooli” otsusest sai meie saadik Roomas teada ajalehtedest, valitsuse liikmed aga raadiost, on üllatav.”

      Itaalia teadeteagentuur kuulutas Vatikani nimel, et visiit on puhtreligioosse iseloomuga ega tähenda sugugi Iisraeli riigi tunnustamist.

      Vatikan andis teada, et 4. jaanuaril 1964. aastal maandub Paulus VI Jordaania lennuväljal Rabbath-Ammonis. Jordaania pealinnast suundub Tema Pühadus limusiiniga Vanasse linna (Jeruusalemma). Seal veedab ta öö Vatikani misjonis. Järgmisel päeval ületab Paulus VI piiri ja saabub Iisraeli. Ta külastab Galilead ja Naatsaretti, Jeruusalemma juudi poolt ja tõuseb Siioni mäkke, misjärel pöördub tagasi Vanalinna Mandelbaumi piiripunkti kaudu.

      Visiidi kolmandal päeval külastab paavst Petlemma, seejärel pöördub Rabbath-Ammoni tagasi ja lendab Vatikani.

      Mahajäetud teelõik Jenini ja Megido vahel valiti välja katoliku kiriku pea ja Iisraeli riigi juhtide kohtumiseks. Silmatorkamatu punkt kaardil, selgelt rõhutamas sõjaseisukorda, milles meie riik viibib.

      Ma-Ariv kirjutas, et Paulus VI ei valinud juhuslikult kohtumispaigaks Megidot: „Kas meie seas pole siis tõesti inimest, kes ei teaks Johannese ilmutusraamatut? Seal on ju selgelt öeldud, Megidos toimub viimsepäevalahing Hea ja Kurja (antikristlike jõudude) vahel. Kas just seal peame me paavstiga kohtuma? Ja veel valitsuse täiskoosseisus? Ei ole ju Vatikan viimastel nädalatel väsinud kuulutamast, et tema jaoks pole Iisraeli riiki olemas?

      Nimelt siin on Paulus VI otsustanud kohtuda juudiriigi juhtidega – lagunenud maanteel, mida mööda keegi pole 1948. aastast saadik sõitnud.”

      Ministeeriumi komisjon otsustas pontifeksi soovile vastu tulla ja korraldada piduliku vastuvõtutseremoonia Megidos. Otsustati, et Megidosse sõidavad president Zalman Shazar, ülemrabi Nissim Jitsak ja mõned ministrid. Avalikkuses see otsus vaimustust esile ei kutsunud.

      Komisjoni liige dr Zerah Warhaftig avaldas arvamust, et kuna visiidi eesmärk on puhtreligioosne, ei peaks ei president ega o s a valitsusest oma lugupidamisavaldustega Tema Pühadusele kiirustama. Selleks piisab täiesti usuasjade ministeeriumi ametnikest.

      Keset niivõrd tähtsa sündmuse ettevalmistamist kuulutas ülemrabi Nissim Jitsak, et tema Megidosse ei sõida. Puhkes kohutav skandaal. Kõik unustasid jalamaid vaidluse presidendi sõidu üle. Ülemrabi keeldus täitmast valitsuse otsust ja keegi ei suutnud teda ümber veenda. Rabi Nissimi keeldumine tõusis kõigi maailma uudisteagentuuride kuumaks teemaks. Paavsti palverännak lükkus tahaplaanile; nüüd arutles kogu ajakirjandus katoliku kiriku pea ja ülemrabi vastasseisu üle, mida mõistagi tõlgendatakse kui katoliikluse ja judaismi vastasseisu.

      Erikorrespondent Raphael Pines

PAAVST PAULUS VI IISRAELIS VIIBIMISE ARUANNE

      Paavst Paulus VI viibis Iisraeli territooriumil üksteist tundi: 5. jaanuaril kella 9.40–20.50. Pontifeks saabus Iisraeli mööda Jenini-Megido maanteed, ja lahkus läbi Mandelbaumi värava Jeruusalemmas. Eelmisel päeval oli ta lennanud Roomast Rabbath-Ammoni; sealt liikus ta edasi Jeruusalemma. Jordaanlased kasutasid paavsti visiiti raevuka antisemiitliku propaganda üleskeerutamiseks. Vanalinnas ootasid paavsti rahvahulgad. Politsei nägi vaeva rahva taltsutamiseks. Pontifeks oleks äärepealt muljuda saanud. Ent Iisraelis tervitati teda kaunis jahedalt. Naatsareti linnatänavatele kogunes kolmkümmend tuhat inimest. Jeruusalemmas erilist elavnemist märgata polnud.

      Pidulikule kohtumisele Megidos läksid Iisraeli president Zalman Shazar, peaminister Eshkol, tema asetäitja Abba Eban, usuasjade minister Zerah Warhaftig, СКАЧАТЬ