Название: Kes võttis minu raha? Miks aeglased investorid kaotavad ja kiire raha võidab
Автор: Robert T. Kiyosaki
Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU
Жанр: О бизнесе популярно
isbn: 9789949341870
isbn:
„Mind vallandataks, kui ma oma töös rohkesti vigu teeksin,” nentis saatejuht. „Minu jaoks tähendavad vigade tegemine ja läbikukkumine läbikukkumist. Teen kõik, mis võimalik, et vigu vältida. Ma vihkan eksimist. Ma vihkan tunnet, et olen rumal. Ma pean vastuseid teadma. Minu arvates on oluline teha kõike õigesti, nii nagu firma minult nõuab.”
„Ja sellepärast oletegi hea töötaja,” vastasin sõbralikult. „Palgatöötajad värvatakse mitte vigu tegema. Palgatöötaja ülesanne on reegleid järgida, käske täita, oma tööd õigesti teha. Kui palgatöötajad tahavad asju omamoodi teha, reegleid eirata või liiga palju vigu teha, siis nad vallandatakse, sest nad ei täida seda ülesannet, milleks neid palgati.”
„Seega on minu ülesanne palgatöötajana mitte riskida ning teie ülesanne ettevõtjana on riskida, vigu teha ja aeg-ajalt ebaõnnestuda. Kas ma sain õigesti aru?”
„Jah,” vastasin. „See erinevus on tähtsaim erinevus ettevõtja ja palgatöötaja vahel.”
„Nii et te riskite. Kas see ongi teie kui ettevõtja töö?”
„Ei, mitte päriselt,” vastasin naeru mugistades. „Ma ei võta umbropsu mis tahes riske. Esiteks pidin õppima vigadetegemise teadust ja vigadest õppimist. Teiseks pidin õppima võetavaid riske valima. Mida paremaks muutusid mu ettevõtjaoskused, seda paremini oskasin kalkuleeritud riske hinnata. Praegu suhtun riskimisse kui ühte ossa oma tööst. Ma ei taha, et mu töötajad riskiksid.”
„Tundub, nagu üks reegel ei kehti kõigile ühtemoodi,” tähendas saatejuht.
„See on äri,” vastasin. „Läbikukkumine pole lõbus, aga see on edasiliikumiseks hädavajalik.”
„Kas teile meeldib ebaõnnestuda?” küsis saatejuht.
„Ei, otse vastupidi. Ma vihkan ebaõnnestumist sama palju kui iga teine. Vahe on selles, et mina tean, et ebaõnnestumine kuulub minu äri edu protsessi juurde. Läbikukkumise hetkel mõistan, et olen jõudnud õppimises läbimurdepunkti. Selles kohas ilmub nähtavale uus mina.”
„Uus teie?” hüüatas saatejuht. „Mis hookuspookus see veel on?”
„Teate,” vastasin sõnu venitades, „me kõik oleme kogenud seda uut mina. Näiteks kui olime beebid ega osanud kõndida, muudkui tõusime püsti ja kukkusime maha. Siis ühel päeval me enam ei kukkunud ja hakkasime kõndima. Sellest hetkest, mil oskasime kõndida, ei olnud me enam beebid. Inimesed kutsusid meid lasteks, mitte beebideks. Kui õppisime autot juhtima, said meist noored täiskasvanud. Iga kord, kui õppisime uue oskuse, ilmus meis nähtavale uus isik ja meie maailm muutus. Vaat seda ma mõtlen uue teie või uue minu all. Oleme uued, sest meil on uued oskused ja me oleme paremi valmis vastu astuma uuele maailmale.”
„Nii et palgatöötaja ja ettevõtja on läbi ja lõhki erinevad?” küsis saatejuht sarkastiliselt.
„Oh, täiesti,” vastasin, nähes kõvasti vaeva, et mitte tema sarkasmi takerduda. „Me elame väga erinevates maailmades, sest oleme väga erinevad inimesed. Üks meist elab maailmas, mis edeneb riskil. Teine elab maailmas, mis väldib riski. Eri maailmad, erinevad inimesed.”
Tekkis hetkeline paus. Saatejuht näis mõtteid koguvat. „Ja sellepärast ei löögi nii paljud palgatöötajad ettevõtjatena läbi?”
„See on üks põhjus, kuid mitte ainus,” sõnasin leebelt. „Pole kerge siirduda vigu vältivast maailmast aktiivselt vigu tegevasse maailma.”
„Aga teie suust kõlab see küll kergelt,” märkis saatejuht. „Te paistate suhtuvat läbikukkumisse väga muretult.”
„Ma ei öelnud, et see on kerge, aga see muutub kergemaks,” tähendasin vastu. „Mõte on selles, et ettevõtjal on tohutult õppida ja ta peab õppima kiiresti. Ettevõtjal pole kindla palga luksust. Ta peab vigu tegema ja neid kiiresti parandama. Kui ta väldib vigu, teeb näo, nagu ta poleks eksinud, või süüdistab oma vigades kedagi teist, hakkab õppimisprotsess teda lämmatama ja äri nurjub.”
„Sa pead õppima kiiresti, sest teed midagi mittemillestki,” lisas saatejuht. „Sul puudub igasugune toetus.”
„Eriti ettevõtja arengu algetapil. Kuid paremaks saades liigud mittemilleltki millelegi väga kähku. Üks ettevõtja suurimaid naudinguid on oskus võtta idee ja muuta see lühikese ajaga edukaks äriks. Sajandeid tagasi üritasid alkeemikud tina kullaks muuta. Ettevõtja ülesanne on idee kullaks muuta.”
„Kõlab nagu raha mittemillegi eest,” ütles saatejuht.
„Peaaegu,” tõdesin. „Selle oskuse puhul ei vaja sa eales palgatööd. Võid minna ükskõik kuhu maailmas ja õnne leida. Teen äri rohkem kui 80 riigis. Üks mu kaevandusettevõte tegutseb Hiinas ja teine Lõuna-Ameerikas. Palgatöötaja või üksikettevõtja äriskaala piirneb pahatihti linna, regiooni või riigiga.”
„See on siis täiesti teistsugune maailm,” tunnistas saatejuht.
„Jah,” sõnasin. „See on ettevõtja maailm. Kui oled osav, saad vabalt mööda laia ilma reisida ja äri teha. Enamik palgatöötajaid peab teise riiki tööleminekuks tööviisa hankima. Ettevõtja saab aga siseneda riiki ettevõttena või moodustada mõne selle riigi firmaga ühisettevõtte. Enda koolitamine ettevõtjaks tähendab oma potentsiaali arendamist, et pääseda maailma peaaegu piiramatu rikkuse juurde.”
„Ja selle jaoks pead õppima läbikukkumisi eduks muutma.”
„Täiesti õige,” ütlesin.
„Mis siis saab, kui sind saadab ebaedu ja sa kaotad raha?” tahtis saatejuht teada.
„See kuulub lihtsalt ettevõtja elu juurde. Ma ei tunne kuigi paljusid, kes poleks mitte kunagi raha kaotanud.”
„Aga kui palgatöötaja toob firmale rahalist kahju, siis ta vallandatakse,” tähendas saatejuht pisut teravalt.
„Jah, seda juhtub palju,” tõdesin vaikselt. „Tahan öelda, et hirm rahast ilmajäämise ees läheb inimestele kõige enam raha maksma. Nad kardvad nii kohutavalt kaotada … et kaotavadki. Nad rahulduvad kindla palgaga. Nad ei pruugi oma elu jooksul küll palju raha kaotada, aga nad jäävad ilma võimalikust suurest rikkusest.”
Tõde reklaamipausi ajal
„Läheme siit reklaamipausile,” teatas saatejuht ja lülitas mikrofonid välja. Helirežissöör võttis järje üle ja hakkas ette mängima saate sponsorite reklaame.
„Olen aastaid tahtnud oma tööst loobuda,” ütles saatejuht eetriväliselt, tundes end helikindlas putkas turvaliselt.
„Kuid teile makstakse liiga hästi, et loobuda,” sõnasin, lõpetades naise mõttekäigu.
Ta möönis noogutades: „Jah, täiesti õige. Mulle ei maksta tohutult palju, küll aga parasjagu, et ma ei lahkuks ega läheks kusagile mujale. Ma vajan palka. Mu mees ja mina teenime küll väga hästi, aga kuna meil on neli kooliealist last, ei saa me teha seda, millest räägite.”
Ehkki СКАЧАТЬ