Kes võttis minu raha? Miks aeglased investorid kaotavad ja kiire raha võidab. Robert T. Kiyosaki

Чтение книги онлайн.

      Ettevõtlus on ühepalju vaimsus ja kutsumus. Kui The Rich Dad Comapany sõlmis koostöö kirjastusega Warner Books, sai see suuresti teoks tänu kirjatuse tegevjuhile Laurence Kirchbaumile. Märkasime ettevõtjasädet tema silmis. Ta sütitas oma suudan-suhtumisega kogu organisatsiooni. Ehkki kirjastamine ei ole väga moodne tööstusharu, on Larry Kirchbaum väga nüüdisaegne juht ja koostöö temaga on olnud puhas rõõm. Aitäh, Larry!

      Sissejuhatus

       Mille poolest on ettevõtja teistsugune?

      Üks kõige hirmsamaid päevi mu elus oli see, mil loobusin oma palgatööst ja minust sai ametlikult ettevõtja. Tol päeval mõistsin, et mul polnud enam kindlat palka, tervise- ega pensionikindlustust. Ma ei saanud võtta enam haiguslehte ega palgalist puhkust.

      Sellel päeval langes mu sissetulek nulli. Hirm kindla palga puudumise ees oli üks kohutavamaid kogemusi mu elus. Kõige halvem oli seejuures teadmatus, millal ma ükskord jälle kindlat sissetulekut saama hakkan – selleks võis kuluda aastaid. Kui loobusin palgatööst, mõistsin kohe tegelikku põhjust, miks paljud palgatöötajad ei hakka ettevõtjaks. Inimesed kardavad, et neil pole raha … pole tagatud sissetulekut … pole kindlat palka. Vaid vähesed suudavad tegutseda pikka aega ilma rahata. Ettevõtjad on teistsugused ning üks erinevus on võime tegutseda kainelt ja arukalt ilma rahata.

      Tollelsamal päeval tõusid mu kulud rängalt. Ettevõtjana pidin üürima kontori, parkimiskoha ja laohoone, ostma kirjutuslaua ja laualambi, sõlmima lepingu telefoniteenuseid pakkuva firmaga, tasuma reisimise, hotellide, taksosõidu, söögi, koopiate, pastapliiatsite, paberi, kirjaklambrite ja muude kontoritarvete, ametlike blankettide, postiteenuste, brošüüride, igasuguste toodete ning isegi töökoha kohvi eest. Samuti pidin värbama sekretäri, audiitori, juristi, raamatupidaja, ärikindlustusagendi ja ka koristaja. Need kõik olid väikesed kulud, mida varem oli tasunud minu eest mu tööandja. Hakkasin aru saama, kui kallis olin olnud palgatöötajana. Mõistsin, et palgatöötajad maksavad märksa rohkem, kui nende palgarahast paistab.

      Niisiis teine erinevus ettevõtjate ja palgatöötajate vahel on see, et ettevõtjad peavad teadma, kuidas kulutada raha, isegi kui neil pole raha.

       Uue elu algus

      Päeval, mil lahkusin ametlikult firmast, viibisin Puerto Ricos San Juanis. Oli 1978. aasta juuni. Puerto Ricosse oli toonud mind kutse Xerox Corporationi Presidents’s Clubi pidulikule üritusele, millel tunnustati ettevõtte parimaid töötajaid. Kohale tuldi üle kogu maailma.

      Sündmus oli suurejooneline ja need pidustused jäävad mulle alatiseks meelde. Lausa uskumatu, kui palju raha kulutas Xerox lihtsalt selleks, et tunnustada firma tippmüüjaid. Ent vaatamata pidustustusele oli mu meel kurb. Ma ei suutnud nendel kolmel päeval mõelda muule kui sellele, et jätan maha töökoha, kindla palga ja turvalise ettevõtte. Mõistsin, et kui pidu San Juanis lõpeb, lähen oma teed. Ma ei hakka enam töötama Honolulu harukontoris ega Xerox Corporationis.

      Lennukit, millel San Juanist lahkusin, tabas mingi hädaolukord. Valmistudes Miamis maanduma, käskis piloot kõikidel reisijatel turvavöö tugevasti kinnitada, pea kätega katta ja võimalikuks allakukkumiseks valmistuda. Mul oli niigi üsna sant olla, sest see oli mu esimene päev ettevõtjana, aga nüüd pidin tagatipuks veel surmaks valmistuma? Mu esimene päev ettevõtjana ei alanud kuigi hästi.

      Mõistagi ei kukkunud lennuk alla ja ma jätkasin lendu Chicagosse, kus pidin esitlema oma toodangut – surfaritele mõeldud nailonrahataskuid. Kuna lennuk hilines, ei jõudnud ma Chicago kaubanduskeskusesse õigel ajal kohale ja klient, ühe suure kaubamajaketi varustaja, kellega pidin kohtuma, oli juba lahkunud. Taas kord mõtlesin omaette: „Niiviisi pole üldse hea alustada oma uut karjääri ettevõtjana. Ilma selle müügita jääb ettevõte sissetulekuta, mina palgarahata, laud toiduta.” Kuna mulle meeldib väga süüa, siis toidu puudumine häiris mind kõige rohkem.

       Kas mõned inimesed sünnivad ettevõtjateks?

      „Kas ettevõtjaks sünnitakse või õpitakse?” Kui pärisin rikkalt isalt selle igivana küsimuse kohta arvamust, vastas ta: „Kas ettevõtjaks sünnitakse või õpitakse, on täiesti mõttetu küsimus. Samamoodi võiks küsida, kas palgatöötajaks sünnitakse või õpitakse. Inimest on võimalik õpetada. Teda võib õpetada nii palgatöötajaks kui ka ettevõtjaks. Põhjus, miks palgatöötajaid on rohkem kui ettevõtjaid, peitub lihtsalt selles, et meie koolides õpetatakse noori saama palgatöötajateks. Sestap ütlevadki paljud vanemad oma lastele: „Koolis peab käima selleks, et hea töökoht saada.” Ma pole kunagi kuulnud ühtki vanemat ütlemas: „Koolis peab käima selleks, et ettevõtjaks saada.””

       Palgatöötajad on uus nähtus

      Palgatöötaja on suhteliselt uus nähtus. Agraarajastul oli enamik inimesi ettevõtjad. Paljud olid talunikud, kes harisid valitseja maad. Valitseja ei maksnud neile palka. Tõtt-öelda oli asi vastupidi. Talunik tasus valitsejale maksu õiguse eest kasutada maad. Need, kes ei olnud talunikud, olid kaupmehed ehk väikeettevõtjad. Nad olid lihunikud, pagarid ja küünlajalameistrid. Perekonnanimi peegeldas sageli nende ametit. Nii on täna paljude nimi külasepa järgi Sepp, pagarikojaomaniku järgi Pagar ja Talumees, sest perekond tegeles ammusel ajal talupidamisega. Nad olid ettevõtjad, mitte palgatöötajad. Enamik lapsi, kes kasvasid ettevõtja perekonnas, käis oma vanemate jälgedes, saades samuti ettevõtjaks. Jällegi on küsimus õpetamises.

      Alles tööstusajastul suurenes vajadus palgatöötajate järele. Vastuseks võttis valitsus endale ülesande anda massiharidust ja rakendas preisiliku süsteemi, mis on täna enamiku lääne koolisüsteemide aluseks. Kui uurida preisiliku hariduse põhimõtet, siis avastate, et väljakuulutatud eesmärk oli toota sõdureid ja palgalisi – inimesi, kes järgiksid käske ja teeksid seda, mida neile öeldakse. Preisilik haridussüsteem on suurepärane palgatöötajate masstootmise süsteem. Küsimus on õpetamises.

       Kuulsaimad ettevõtjad

      Samuti olete ehk tähele pannud, et paljudel kuulsatel ettevõtjatel on koolitee pooleli jäänud. Mõned nendest: General Electricu rajanud Thomas Edison, Ford Motor Company rajanud Henry Ford, Microsofti rajanud Bill Gates, Virgini rajanud Richard Branson, Dell Computersi rajanud Michael Dell, Apple Computersi ja Pixari rajanud Steven Jobs ning CNNi rajanud Ted Turner. Loomulikult on ettevõtjaid, kellel läks koolis hästi, ent vähesed on sama kuulsad kui äsja nimetatud isikud.

       Palgatöötajast ettevõtjaks muutumine

      Tean, et ma pole sündinud ettevõtja. Mind tuli õpetada. Rikas isa juhtis mu läbi protsessi, kus alustasin palgatöötajana ja lõpetasin ettevõtjana. See oli minu jaoks ränk tee. Pidin eelnevalt õpitust palju unustama, et hakata aru saama õppetundidest, mida ta mulle anda püüdis.

      Mul oli raske kuulata, mida rikkal isal öelda oli, sest ta väited olid täielikus vastuolus nende õppetundidega, mida vaene isa mulle anda püüdis. Alati kui rikas isa rääkis ettevõtlusest, kõneles ta vabadusest. Iga kord kui vaene isa rääkis kooliskäimisest selleks, et töökohta saada, kõneles ta turvalisusest. Need kaks seisukohta olid minu jaoks täiesti vastupidised ja ajasid mind segadusse.

      Lõpuks pärisin rikkalt isalt nende vaadete erinevuse kohta. Küsisin: „Kas turvalisus ja vabadus pole siis üks ja seesama?”

      Rikas isa vastas muiates: „Turvalisus ja vabadus ei ole üks ja seesama, tegelikult on need hoopis vastupidised asjad. Mida suuremat turvalisust sa otsid, seda vähem vabadust sul on. Kõige turvalisem koht inimeste jaoks on vangla. Sellepärast nimetataksegi neid maksimaalse turvalisusega asutusteks. Kui soovid vabadust, pead loobuma turvalisusest. Palgatöötajad ihkavad turvalisust ja ettevõtjad taotlevad vabadust.”

      Niisiis küsimus on: kas igaühest võib saada ettevõtja? СКАЧАТЬ